Alternatiiv õilishingedele
Sarja teises osas mainisime Cambridge’i ajaloolast M. T. W. Arnheimi, kelle järgi kuulus Euroopas enne XVIII-XIX sajandi kaubandusrevolutsiooni õpetatud ringkondade poolehoid valdavalt lojaalsuse, ühtsuse ja rüütellikkuse ideaale kehastavale Spartale. See suurimat ühtset maa-ala kontrollinud Kreeka linnriik on juba lääne kultuuri alusmõtlejatest saadik pakkunud suuremal või vähemal määral ahvatlevat alternatiivi kõikvõimalikele kaasaegsete omakasu, isekuse ja nürimeelsuse üle kaeblevatele õilishingedele. Ent nagu kõik idealiseerijad nii on ka näiteks Rousseau ja tema ürituse jätkajad mugavalt rõhutanud oma paleuse teatud tahke ning jätnud tähelepanu alt välja teised, mitte nii ülevad asjaolud.
Samas on selge, et Sparta eluolu ei juhtinud mitte nende tegevusele hiljem kunstlikult külge poogitud väärtushinnangud ja arusaamad, vaid konkreetsed majanduslikud ja poliitilised hetkevajadused. Viimaste hulgas oli määravaim täieõiguslike kodanike, spartiaatide, vähemus. Enamiku Sparta elanikest moodustasid maa külge kinnistatud riigiorjad heloodid. Konkreetse suhte üle vaidlevad ajaloolased siiani ja kuigi Herodotose pakutud 7:1 on paljude arvates veidi üle pingutatud, ei ole kellelgi kahtlust, et helootide arv ületas spartiaatide oma mitmekordselt. Helootide õigusetuse ja nende julma kohtlemise tõttu oli ülestõusu oht spartiaatide jaoks igapäevane tõsiasi. Sparta ühiskondlik-poliitilist korraldust mõjutaski väga oluliselt just VII sajandi eKr keskel toimunud mitmeaastane, ülemkihi saatuse suure küsimärgi alla seadnud orjade ülestõus. Seejärel aastakümnete jooksul kinnistunud ühiskonnakorraldus pidi eelkõige välistama millegi sellise taaskordumise.
Nii et kui Sparta puhul räägitakse võrdsusest ja ühetaolisusest, siis puudutavad need tähelepanekud ikkagi vaid väga väikest valitsevat seltskonda. Tõsi küll, sama kehtib muidugi ka kõigi teiste orjanduslike linnriikide kohta. Sparta olukorra tegi erandlikuks aga just valitseva kliki väikesearvulisus. Linnriigid, mille majandus orjatööst nii palju ei sõltunud, võisid oma jäsemetega nafta suhtes lubada lihtsalt veidi pingevabamat hoiakut. Sisuliselt oli Sparta seega pidevalt sõjaolukorras riik ja see asjaolu pidi muidugi kõikidele ühiselu ilmingutele määravat mõju avaldama.
Eliidi võimujaotus oli aga tõepoolest märkimisväärselt tasakaalustatud. Kui Ateena demokraatia võlgneb oma sünni paljuski just rivaalitsevate aristokraatide katsetele deemos oma grupihuvide vankri ette rakendada, siis Sparta oludes oleks sellised püüdlused poliitsõiduki kiiresti uppi ajanud. Seetõttu ei tohtinud ükski vähegi olulisem spartiaatide kildkond tunda end poliitiliselt tõrjutuna.
Asja iroonia seisneb sellest, et oma kindlameelsuse tõttu hoida linnriigi rahvastiku enamus orjadena, said ka spartiaatidest enda loodud mängureeglite orjad. Sparta kuulus range (hiljem idealiseeritud) kasvatussüsteem (agoge) oli suunatud riigi repressiivaparaadi tõrgeteta käigushoidmisele. Veel nii mõnedki Lakoonia eluolu iseloomustavad tunnusjooned peaksid maailma suurima töölisriigi loojangu kaasa elanud inimesele üsna tuttavad olema: riigis ei olnud võõramaalasi, Lakooniast sai välja sõita üksnes eriloaga ning rahasüsteemi eraldatuse rõhutamiseks vermiti vähemalt esialgu Spartas münte üksnes rauast. Ning kuigi NSV Liidu riigisotsialismi analoogia oma antiikse eelkäijaga on mõne õpetlase arvates niisama otsitud kui hitlerliku Saksamaa võrdlemine “Nibelungide lauluga”, on sarnasus kahe süsteemi vahel vist siiski liiga ilmne, et seda ebaoluliseks pidada.
Mõlemal juhul on ühiseks nimetajaks just see sama mikrokord, millele on viidatud Hayeki artikli avatsitaadis. Hayeki kaaslinlane Karl Popper peab omakorda Sparta, natsliku Saksamaa, stalinistliku Venemaa ja teiste totalitaarsete hirmuvalitsuste ühisnimetajaks suguharulist peetust. See mõiste on kõige paremini jälgitav muidugi just Sparta puhul. Popperi järgi iseloomustas VI ja V sajandi eKr Kreekat arhailise suguharulise korra järkjärguline taandumine. Kaduva korra väärtushinnangute ja arusaamadega inimestele pidid nende elu otseselt puudutavad muutused tunduma ähvardavate ja taunimisväärsetena. Nii kirjutab näiteks Platon, et “kõik ühiskondlikud muutused kujutavad endast kas roiskumist, pehkimist või taandarengut”.
Olukorras, kus senised elumallid purunesid, vanu legende naeruvääristati ja valitsejaid põlati, pidi Sparta stabiilne suguharuline mikrokord tolleaegsetele intellektuaalidele imponeerima. Nagu Hayek ja Freud näeb ka Popper siin sündivat suguharulisuse ja tsivilisatsiooni igikestvat konflikti. Sissejuhatuses oma raamatule “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” märgib Popper, et see raamat “tegeleb mõningate meie tsivilisatsiooni ees seisvate kitsaskohtadega. Kõnealust tsivilisatsiooni võiks vahest kirjeldada kui inimsõbralikkusele ja mõistuspärasusele, võrdsusele ja vabadusele pürgivat. See tsivilisatsioon on veel oma lapsekingades, kuid see jätkab kasvamist, hoolimata sellest, et nii mitmed inimkonna intellektuaalsed juhid selle nii mitmel korral reetnud on.”
Totalitarismi ligitõmbavus
Popperi järgi on just meie tsivilisatsiooni suutmatus toibuda omaenese sünnist peamiseks põhjuseks, miks kommunismi, natsismi, islamismi või mis tahes muu “ismi” vormi võttev totalitarismi surmaähvardus selle kohale alati rippuma jääb. Arutledes selle üle, milles siis õigupoolest peitub natsismi- ja kommunismisuguste mõttevoolude ligitõmbavus, küsib Popper: “Miks toetavad need ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.”
Kui Jean-Paul Sartre, George Bernard Shaw ja teised intellektuaalid viiekümnendatel aastatel varmalt GULAGis haihtuvatest helootidest mööda vaatasid ja Moskva spartaklaste tegemistele kaasa elasid, siis elasid need tagasisõidupiletiga kaunishinged välja sügavalt tunnetatud rahulolematust oma vahetu ümbruse merkantiilse madalusega. Võib-olla oleks neid aidanud selle kirjatüki paberilepaneku käigus avastatud Uus-Meremaa antropoloogi Roger Sandalli kodulehelt avastatud mõttetera: “Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, ja tragöödia neile, kes tunnevad.”