Oktoober on rahvusvaheliselt ja loomulikult ka Eestis vaimse tervise kuu. Tänavu lähtuti tõsiasjast, et head suhted peres, sõpruskonnas ja laiemaltki aitavad hoida meie endi ja ka meie lähedaste vaimset tervist. Headest suhetest ei ole aga palju abi, kui ravimata jääb ärevuse, hirmu ja mure juur ajusagaras, kus iga päev salvestatakse ja töödeldakse informatsiooni Venemaa kohta. Venemaa olemasolu ja tegevus on me mõtetes argipainaja, millest vabanemiseks kiirelt mõjuvat tõhusat rohtu ei ole, aga väikeste sammudega paranemise poole liikumist peaks kohe alustama.
On üldteada, et depressioon kahandab inimese töövõimet ning haiguslikus seisundis teevad ka riigi valitud juhid kulukaid valeotsuseid, mis omakorda mõjutavad negatiivselt inimeste heaolu ja toimetulekut. Iga minut, mis kulub Venemaale ja venelastele mõtlemisele, vähendab potentsiaalset majanduskasvu, aga ka igaühe tervena elatud aastate hulka. Iga tund, mis ametivõimul kulub idapiiri taga toimuva ja kavandatava ennustamisele ja mõistatamisele, on raisatud aeg ning kui mõistatuse (õige?) vastus otsuseks vormub, muutub see kohe kulureaks eelarves.
Näiteks seisab Tallinnas Pikal tänaval varsti juba kaks aastat päevast päeva terve politsei ekipaaž ülesandega valvata Venemaa saatkonda, kus õigupoolest ei ole näha mingit liikumist ega elu ja mida miski ei ähvarda. Kuna politsei ressursipuudus on pidevalt suur, võib üsna kindlalt väita, et selle viljatu valvamise tõttu on jäänud ennetamata mõni kuritegu või ära hoidmata mõni liiklussurm. Öelda, et Eesti ei või teisiti mingi muistse Viinis alla kirjutatud konventsiooni tõttu, on vedel väide. Mis siis ikka nii väga juhtuks, kui vaenlase saatkond valveta jätta? Kui suur on tõenäosus, et mõni Venemaa nuhkdiplomaat tänaval innuka patrioodi käest kere peale saab? Kaduvväike. Venemaa võib ju kuskil rahvusvahelistes organisatsioonides kaeblema hakata, aga Eesti positsioonile ja mainele see vaevalt mingit kahju teeb. Pealegi on Eestil lähiajaloost võtta pretsedent: 2007. aastal jäi Eesti saatkond Moskvas täiesti kaitseta, kusjuures rünnak oli Venemaa riigivõimu mahitatud ja juhitud.
Sama käib riigipiiri kohta. Mõistlik on Soome kombel juriidiline vaidlus piiri sulgemise tingimuste üle ära pidada, aga hoolimata võetud ja muudetavatest kohustustest asüülitaotlejate kohtlemisel ei tohiks pehme ja kõva otsuse vahel valiku tegemine valitsusele raske olla. Inimlikult võib ju piirile „Asüül, asüül!“ hüüdma saabunud mis tahes värvi jalgratturist kahjugi olla, aga tema muinasjuttude kuulamine ja üleskirjutamine tähendab jällegi raisatud aega ja raha.
Majanduslikus mõttes on idapiiri täielikuks ja alaliseks sulgemiseks parim aeg. Kuigi statistikaameti andmetel viiakse Venemaale ja tuuakse sealt endistviisi kaupa ning ka teenuste eksport-import ei ole katkenud, moodustab idakaubandus vaid paar protsenti väliskaubanduse kogumahust, Eesti päritolu kauba eksport Venemaale aga 0,7% kogu väljaveost. Jääb vaid imestada, mis inimesed need on, kes selles äris veel visalt osalevad! Lootusetult haiged, kelle raviks ongi ainus abinõu piiri sulgemine nii inimestele kui ka kaupadele. Ühekordseks kahjuks jääb siis ainult see müütilise tehase sisseseade, mida juba poolteist aastat innukalt koju tagasi veetakse, aga nagu Augeiase tallis sõnnik, kasvavad päeval väljaveetute asemele öösel üha uued seadmed ning töö on lõputu.
Kahjukannatajatena tulevad arvesse veel need mõned tuhanded, kellest ajakirjandus aeg-ajalt halemeelseid lugusid välja pigistab ja kellele on elu ettekujutamatu, kui enam ei saa Ivangorodis odavat saia ostmas ja lähisugulasi vaatamas käia. Venemaal poodlemine tähendab Eesti majandusest välja viidud raha, karmimalt öeldes sõjamasina toitmist. Piiriüleste lähisuhete katkemisega toimetulekut aga suudavad hädalistele kindlasti õpetada kõik need tuhanded vanema põlve eestlased, kes aastaid ja aastakümneid oma sugulastega kohtuda või isegi kirju vahetada ei saanud, olid nood siis Kanadas või Siberis. See on öeldud vähimagi kättemaksuhimuta.
Nagu alguses osutatud, ei ole asi ainult majanduses, kuigi majandusedu on vaimse tervisega positiivses seoses. Venemaad ja sealset rahvast ei saa, kui ka tahaks, füüsiliselt maakeralt kiiresti kaotada, aga mida vähem ta võtab ruumi me mõtteilmas, seda tervem elu. Soovitav oleks seega me vaimsel kaardil mõelda Venemaa sama olematuks nagu Ameerika Kolumbuse-eelsetel maailmakaartidel. Või siis valgeks laiguks või terra incognita’ks, kuhu mõnikord võib mõne maadeuurija seiklema saata, kuid arvestusega, et see ei pruugi kunagi tagasi tulla.
Valged laigud ajaloos oli moemõiste iseseisvuse taastamise päevil ja see tähendas, et kõik Nõukogude okupatsioonivõimu kuriteod tuli päevavalgele tuua ja ajalukku sisse kirjutada. Selle käigus kirjutati sealtsamast, kuid kahjuks ainult osaliselt välja müüt Venemaa tuhat aastat kestnud hiilgusest ja vägevusest ning igikestvast ja paratamatust mõjust Eesti iseolemisele.
Ukrainaga võrreldes on meil ajaloo ümberkirjutamisel pool tööd tehtud, kuid sealt leiab värsket innustavat eeskuju ikkagi. Äsja kuulutati välja Ukraina ajaloo globaalne algatus (vt uhgi.org). Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder on saanud kokku 90 õpetlast üle maailma, kes on võtnud ette ülesande kirjutada kolme aastaga Ukraina maailma ajalukku täiesti uuel viisil. Eesmärk ei ole Ukraina suurendamine rahvusliku ajaloo perspektiivist, aga talle õigusega kuuluva osa andmine üleilmses pildis, Vana-Kreeka kaubandusest kuni Hitleri ja Putini sõdadeni.
Ettevõtmist rahastab (ja kuuldavasti heldelt) Ukraina miljardär Viktor Pintšuk ning seda toetavad ja esindavad teiste seas Carl Bildt ja Anne Applebaum. Ettevõtmine on vaadeldav infosõja võtmes, kuid juba enne algust võib kindel olla, et Moskva isehakanute versioon Venemaa-kesksest maailma ajaloost ei suuda sündivale uuele käsitlusele konkurentsi pakkuda. Saab näha, kui väikeseks Venemaa Ukrainaga võrreldes selles maailma ajaloos jääb, aga mõistlik on samas suunas mõtlema hakata. Nii vaimse tervise pärast kui ka majanduslikel põhjustel.
Ühes värskes uuringus tuvastati 130 mittesõdiva riigi rahuaegseid kaitsekulutusi perioodil 1960–2013 analüüsides kindel negatiivne korrelatsioon kaitsekulude ja majanduskasvu vahel: iga protsent sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse vähendab majanduskasvu 1,1%. Seega, mida võimsamana meile näib Venemaa, seda suuremaid kaitsekulutusi teeme ning seda vähem majanduskasvu saame.
See olgu mõtteharjutuseks ka kaitseministeeriumi kantslerile Kusti Salmile, kelle meelest peaks iga eestlane koduste vahenditega vähemasti ühe mürsu aastas valmis meisterdama ja kes äsja rahvusringhäälingus selgitas, et laskemoona on ikka 1,6 miljardi euro jagu puudu. Teda täiendas mitte vähem innukas kaitseväe juhataja Martin Herem: „Eks me peame ise ees teed näitama, nii targad ja rikkad, kui me oleme ja kui palju me otsustame muudelt eluvaldkondadelt seda ressurssi vähemaks võtta.“ Pange end valmis, muud eluvaldkonnad, riigikaitsjate ahne käsi juba sirutub teie tasku poole ainsa õigustusega, et Venemaa on nii suur ja aina suuremaks läheb. Tegu on raskekujulise vaimse nakatumisega, aga õnneks on ajaloolaste käes ka ravivahendid. Tuleb need lihtsalt käiku lasta.