Eesti Arhitektuurimuuseumi suvi on pühendatud mõisatele ja mõisakoolidele.
19. juunil avatakse Rotermanni soolalaos kaks näitust: „Mõisate kadunud hiilgus“ ja „Mõisast kooliks. Mõisakool kui pärandi hoidja“. Rikkaliku ajaloolise materjali abil antakse edasi siinsete mõisate lugu – milline nägi välja mõisaelu 20. sajandi alguses, kuhu see kadus ja kuidas sajad tühjaks jäänud mõisahooned hiljem unikaalse õpikeskkonnaga koolideks muudeti.
Näituse „Mõisate kadunud hiilgus“ kuraator on tuntud mööblirestauraator Mati Raal, kes on oma näitusega esmakordselt pööranud peatähelepanu mõisate interjööridele ja sisustusele: „Kõik, mida vaataja siin näeb, on ehtne ja aus. Fotodel mõisate siseruumidest on peatunud saja aasta tagune aeg. See oli tegelik mõisa elu ja inimesed selle sees olid ka tegelikult olemas. Uhke hoiak ja stiilsed riided – ei saagi aru, kes neist on mõisnik, kes teenija”. Soolalao suurde saali on kujundatud erinevad mõisainterjöörid: salong, elutuba, saal, veranda, kabinet. Sisustamisel on kasutatud ajastule omast stiilset mööblit ning väärisesemeid erinevatest muuseumidest ja erakogudest. Mööblit täiendavad kümned fotod nii mõisate sisustusest kui eluolust.
Mati Raali sõnul oli keskmise suurusega härrastemajas 20 tuba, 200 mööblieset, vähemalt 100 maali, lugematul hulgal serviise, hõbedast nuge-kahvleid, vaipu, lühtreid, küünlajalgu. Oma osa näitusel on pühendatud mõisakultuuri järk-järgulisele kadumisele, mis lõppes viimaste mõisnike lahkumisega Eestist 1939. aastal. Uhked hooned ja rikkalik esemeline pärand ärgitab küsima mõisate tänase tähenduse ja kasutusviiside järele. Näituse kujundas Anneliis Aunapuu.
Näitus „Mõisast kooliks. Mõisakool kui pärandi hoidja“ muuseumi galerii- ja keldrikorrusel on pühendatud muinsuskaitseameti ja kultuuriministeeriumi algatatud mõisakoolide restaureerimise programmile ja meie silmapaistvatele mõisakoolidele. Mõisakooli kui unikaalse nähtuse tekkepõhjused on tihedalt seotud Eesti ajalooga: 1919. aasta maareformi käigus sundvõõrandatud mõisatest anti riigi otsusel ligi kolmsada koolide käsutusse. Lapsed said paremad õpitingimused, rikkalik mõisapärand aga võimaluse uueks eluringiks. Härrasrahvalt ära võetud eluhooned kohandati järgnenud aastakümnetel hoogsalt uutele vajadustele vastavaks: seinad krohviti üle ja võõbati heledaks, ballisaalidesse riputati korvpallirõngad, mõnel pool lisati hooneile juurdeehitisi.
Tänapäeval tegutseb Eesti mõisates ligi 70 kooli, mis hoiavad väärikat mõisapärandit au sees ka õppetöös. Riiklikule mõisakoolide programmile on suurima toetuse andnud Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismi kultuuripärandi korrastamise programm, mille abil on aastail 2004–2015 korda tehtud 14 mõisahoonet ja ellu viidud sama palju arendusprojekte.
Näituse kuraator: Pille Epner, tekstide autorid: Sandra Mälk, Hilkka Hiiop, Maris Mändel, Leele Välja, Riin Alatalu, Pille Epner, Anita Jõgiste, fotograafid: Martin Siplane, Katrina Tang, näituse kujundus: OÜ Inimesed Vaatavad Merele, graafiline kujundus: Tuuli Aule.