Maire Männiku näitus „Eesti legend Pariisis“ Kumus kuni 5. I 2020. Kuraator Juta Kivimäe, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova ja graafiline disainer Külli Kaats.
Kui Pablo Picassot teab igaüks, siis Maire Männikust ei pruugi isegi paljud eesti kunstiajaloolased kuulnud olla, rääkimata tema tööde nägemisest ja eluloo üksikasjade teadmisest. Männik on üks neist eesti kunstnikest, kellest oleks juba varem räägitud nähtavasti palju rohkem, kui ta poleks Teise maailmasõja ajal läände põgenenud. Ent just Pariisis kujunes õpetaja Ossip Zadkine’i mõjuväljas Männiku isikupärane käekiri, mistõttu on talle tagatud vääriline koht Eesti parimate skulptorite hulgas. Seepärast on põhjust meenutada tema elu ja modernistlikku loomingut, millest suurem osa on tänu tema pojale jõudnud ka Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse.
Kui sul on midagi ütelda, siis tee seda
Maire-Helve Männik sündis 1. aprillil 1922. aastal Tartus silmapaistvate haritlaste peres. Tema isa Hans Männik (1893–?) oli Eesti suurimaks kirjastuseks kujunenud Looduse asutajaid, ema Lydia Elvire Ernestine Mahstein (1888–1969) aga 1920. ja 1930. aastatel üks väheseid eesti naisarste ja Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutajaliige.
Maire Männik õppis 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni alguseni Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium), kuid pidi isa arreteerimise tõttu lõpetama Tartu V keskkooli. Aastatel 1940–1941 õppis ta ka Tartu naiskutsekooli keraamika õppetöökojas. Seal õpetas endine Pallase kunstikooli õppejõud Martin Saks (1902–1962), kelle erakursustel tutvus skulptuuriga ka Maire Männik. 1942. aastal õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Voldemar Melliku, August Janseni ja Eerik Haameri käe all, 1942. kuni 1944. aastani Tartu Pallase kunstikoolis Anton Starkopfi juures ning Tartu ülikoolis pedagoogikat. Kunstnikuks pürgimiseks küsis Maire Männik nõusolekut oma isalt, kes soovitas tal seda teha, kui tal midagi öelda on.
Pärast Pallase sulgemist soovitas Starkopf Männikul minna õppima Münchenisse. Saksamaale lähenevad Nõukogude väed sundisid Männikut aga põgenema Rootsi, kus ootas ees tema vend. 1945. aastal tal Stockholmis esialgu kunstiõpinguid jätkata ei õnnestunud, aastatel 1947–1953 aga jätkusid tema skulptuuriõpingud sealse rakenduskunstikooli õhtukursustel. Samal ajal õppis ta Stockholmi ülikoolis kunstiajalugu (Tartu ülikoolis töötanud Sten Karlingi juures), pedagoogikat ja sotsioloogiat ning kaitses 1953. aastal filosoofiakandidaadi kraadi. Rakenduskunstikoolis oli Männiku juhendajaks rootsi kujur Sten Ericson (1909–2001), kelle looming piirdus inimfiguuridega klassikalise modernismiga, millest tollal võttis eeskuju ka Männik.
1952. aastal sõitis Maire Männik pooljuhuslikult Pariisi, kuhu pidi esialgu jääma paariks päevaks. Pariisi tutvustas talle Eduard Wiiralt (1898–1954), kellega jõuti koos välja Académie de la Grand Chaumière’i juurde, kus tegutsenud Ossip Zadkine’i (1888–1967) skulptuuristuudio oli pühade tõttu suletud. Jalutuskäik Wiiraltiga, keda ta siiralt austas, andis noorele skulptoriks pürgijale aga nähtavasti julgust järgmisel päeval naasta ja Zadkine’ile ennast tutvustada. Modernistliku skulptori Zadkine’i looming polnud Männikule päris tundmatu. Temaga kohtumise järel jäi ta aga sinna õppima kaheks nädalaks ja otsustas teha kõik, et naasta. 1953. aastast peale elaski Maire Männik alaliselt Pariisis, kus tal tuli peagi teha Père-Lachaise’i kalmistule ka oma hea sõbra Wiiralti hauaplaat.
Il y a quelque chose
Männikule tähendas õppetöö Zadkine’i ateljees väga palju. ,,Minule sobis see lainepikkus, see laad, see kriitika ja see innustus, mida tema välja pakkus noortele skulptoritele oma ateljees,“ on Männik meenutanud. Zadkine’i kommentaar ja kriitika olevat olnud napisõnaline: „pas mal“ („pole paha“) või „il y a quelque chose“ („midagi justkui nagu oleks“). Varsti saabuski tõsiseltvõetav erialane läbimurre, kui Männik sai 1955. aastal koos teiste Zadkine’i galerii õpilastega kutse esineda vabaõhunäitusel Auguste Rodini muuseumi aias, mis on praeguseni tuntud skulptuurinäituste kohana. Seal esines Männik oma kipsist töödega ka mitmel järgmisel aastal. 1955. aastal toimus ka Rootsis Gävle linnas Männiku esimene isikunäitus, kus eksponeeritud töö ,,Jalgrattur“ valati pronksi ja paigutati järgmisel aastal linnaruumi. Männiku tööd leidsid Rootsis väga positiivset vastukaja ning kunstikriitik Olof Lundgren imetles neis ,,kaugele ulatuvat abstraktsiooni ja mängu vormi ning tühja ruumi vahel“, võrreldes neid Henry Moore’i, Henri Laurensi ja Picasso teostega. Edu näitusel päädis dekoratiivses laadis tööde tellimisega, mis andis Männikule võimaluse realiseerida need väärtuslikumas materjalis kui talle tavapärane kips. 1959. aastal sai Männik endale ajaloolises kunstnike kvartalis Montparnasse’il lõpuks päris oma ateljee, mis jäi kuni surmani tema elu- ja töökohaks.
1950. aastate lõpus Euroopa skulptuuris esile kerkinud uued nähtused, nagu popkunsti esteetikast välja kasvanud kineetilised objektid, installatsioonid ja tegevuskunsti ilmingud, ning 1960. aastate lõpul levinud vasakpoolsest teooriast innustatud kunstitegevus jätsid Männiku külmaks – ta ei osanud nendega suhestuda. Samal ajal kujunes hoopis välja kunstniku isikupärane käsitlus, mida on nimetatud loodusgootikaks. Männik ise ütles, et loodus inspireeris teda alati: ,,Looduslähedased skulptuurid rikastavad seda kuiva kandilist maailma. Minu kompositsioonide kohta on öeldud, et neis on iseäralik rütm või liikumine. Kergete ja raskete vormide tasakaalustamine. Mäng selle vaba õhuruumiga, mis on skulptuuri sisemuses.“ Just valgus toob need omadused kõige suurepärasemalt esile, täpselt samamoodi toimib gooti kirikute võlu. Oli ju St. Denis’ kloostrikiriku kooriosa ümberehitusest alguse saanud arhitektuuristiili peamine eesmärk tuua kirikusse rohkem valgust, mida peeti jumalikuks substantsiks. Männiku graafilised skulptuurid teeb hapraks nende omapärane konstruktsioon: karkass koosneb küll teraslattidest, nagu ikka selliste struktuuride puhul, kuid need pole omavahel kokku keevitatud, vaid traadiga ühendatud. Tema skulptuuride kompaktsemad osad on kujundatud metallvõrguga ning kogu konstruktsioon kaetud poolvedela kipsiga. Kuna tema skulptuuride elemendid pole jäigad, vaid mõnevõrra liikuvad, võivad need transpordil kergesti puruneda. Restauraatorile on need valmistanud tõsist peavalu.
Eesti legend Pariisis
Maire Männik suri Pariisis 2003. aastal 80. eluaastal. Eelmisel aastal oli ta pälvinud eestluse edendamise eest Eesti Vabariigilt Valgetähe V klassi ordeni. 2004. aastal annetas kunstniku poeg Erki Männik Eesti Vabariigile suurema osa tema loomingust, mis jaotati Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi vahel, kus alustati selle korrastamist.
Maire Männiku esimese Eesti isikunäituse Kumus on kokku pannud EKMi skulptuurikogu juhataja Juta Kivimäe. Näituse ettevalmistamine võttis peaaegu kümmekond aastat. Männiku pärandi uurimist toetas aastail 2009–2013 haridusministeerium rahvuskaaslaste programmist, mis võimaldas Kivimäel uurimistööd teha ka Pariisis. Selle tulemusena on valminud rikkalikult illustreeritud ja põhjalik näitusekataloog.
Näitusel on eksponeeritud suurem osa kunstniku Eesti muuseumides säilitatavast loomingust, kokku mitukümmend tööd, alates õpingute ajast Pallases, millele järgnesid esimesed katsetused Zadkine’i käe all. Näituse kõige kaalukama osa moodustavad nn loodusgootika stiilis tööd, mille omapära on valguse abil suurepäraselt välja toonud näituse kujundaja ja tööde restauraator Isabel Aaso-Zahradnikova. Huvitava koosluse moodustavad ka laste portreed, kipsist maskid, mis mõjuvad koguni õõvastavalt, kui kujutleda neid surimaskidena, memoriaalina maailmasõdades kannatanud lastele.
Maire Männik ei olnud Pablo Picasso ja nähtavasti polnud tal ka ambitsiooni saada maailmakuulsaks. Eesti legendi Pariisis on aga Juta Kivimäe esitanud meile väga empaatiliselt ja kaasakiskuvalt, mis on saanud tugineda ainult väga põhjalikule süvenemisele kunstniku ellu ja loomingusse.
