Alates esimesest sammust Tartu vaksalis sai mulle selgeks, et siin hoolitsetakse mu eest hästi. Jaamas ootas mind Gloria, kellest sai järgmisteks päevadeks mu abiline ja teejuht. Ükskõik, kas teemaks oli proovigraafik, esinemispaigad, hotelli või muusikakooli asukoht, info oli ainult lühisõnumi kaugusel.
Laulu väe avastasin kaheksa-aastaselt, kui mu ema tutvustas mulle maailmamuusikat. Mu esimene armastus oli laul „Zaspo Janko“, mida esitas Balkani folkgrupp Laduvane. Mul polnud aimugi, millest nad laulavad, aga sel polnud tähtsust: nende häälte kirglikkus ja meloodia tõmbas mind enesesse ja lasi hingel lennata.
Mind on õnnistatud lauluandega ja see on mind läkitanud paljudesse paigusse üle kogu maailma Islandist Ecuadorini, Jaapanist Eestini. Võimalus esineda festivalil „Mailaul“ avanes mulle tänu kohtumisele Juhani Jaegeriga Rootsis Gotlandi saarel. Olime mõlemad külalisesinejaks Visby autorilaulu festivalil, kus nõustusin pikemalt mõtlemata Juhani ettepanekuga tulla Eestisse esinema. Seejärel tõttasin kaardilt uurima, kus Eesti üldse asub …
Mu esimene ülesastumine „Mailaulul“ oli Tartu Jaani kirikus. Kuulsin, et jagan lava Eesti Bob Dylani – Jaan Tättega. Tema kohalolu, rahu ja pühendumus juba lavale astumise hetkest mõjus tuttavlikult. Ma ei mõistnud sõnakestki tema lugudest, aga nägin, kuidas ta jõudis imetleva publikuni. Pean siiski ütlema, et ma ei leidnud temas kübetki sarnasust Bob Dylaniga: tema hääles kõlab hoopis leonardcohenlik poeetilisus.
Tartu päevad olid täis huvitavaid uusi kõlasid ja paeluvaid esitusi. „Mailaul“ pakkus žanrilist mitmekülgsust ja väga kõrgel tasemel koosseise. Ajakava ja programmi ülesehitus olid perfektsed. Lisaks Eesti laululoojatele kohtusin kolleegidega Iirimaalt, Valgevenest ja Tiibetist, mis tegi „Mailaulust“ eriti huvitava rahvusvahelise festivali. Olen vaimustatud neist kolmest päevast, täis suurepärast muusikat, uusi tutvusi ja enesetäiendust.
Eestlaste hea inglise keele oskus lihtsustas suuresti mu siinviibimist ja oli abiks häälekoolituse läbiviimisel. Workshop’il „Voice – Hääl“ osalejaid iseloomustas kõrge motivatsioon, avatus, professionaalsus ja eluterve huumor. Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool pakkus õpitoa läbiviimiseks suurepärased tingimused, tehnilise toe ja vajaliku eraldatuse.
8. mai õhtul sai mu fookuspunktiks Genialistide klubi, kus osalesin Daithi Rua workshop’il „Capo ja alternatiivsed häälestused“, kuulasin vabalava esinejaid ja andsin hiljem ise kontserdi. See klubi on üks erilisemaid paiku, kus olen kunagi esinenud. Avar ruum annab publikule võimaluse kontserdiga kaasa tantsida või nautida muusikat patjadel lesides. Esinejat toetavad tipptasemel helitehnika, valguskujundus ja kogenud meeskond.
Eesti publiku juures hakkas silma eriline tähelepanelikkus laulu sõnumi suhtes. Vastupidiselt USA publikule, kes hindab eelkõige esineja artistlikkust, ei peeta Eestis esitust sisukusest olulisemaks. Eriti meeldis mulle vabalava. Toetav atmosfäär ning avatus eri žanridele ja esitustele ei ole kõikjal iseenesestmõistetav.
„Mailaul“ tõestas end festivalina, kus on ühendatud inspiratsioon ja motivatsioon ning pühendumus laululoomise kunstile ja professionaalsusele. Tartu – avatud ja sõbralik linnake, kus kõik oluline asub jalutuskäigu kaugusel – on sellise rahvusvahelise sündmuse läbiviimiseks ideaalne paik.
Olen osalenud paljudel autorilaulufestivalidel ning pean õnnitlema „Mailaulu“ meeskonda suurepärase korralduse, planeerimise ja kava ülesehituse puhul. Jätkates samal tasemel, võiks Tartu olla tulevikus rahvusvaheliselt teadvustatud kui linn.