On küll, pildid on galeriis. Nad on seinale riputatud nagu ikka. Väikesed, väiksemad kui A4. Raamitud. Prindid. Joonistused. Maale ei ole, sest seekord huvitavad kunstnikku ainult peened jooned, ainult niidid, siidilõngad. Paber. Võib olla, et on aastaarv. Võib olla, et on nimesilt. 2006. 2013. 2009. „Ümberpööratud tõde #4“. Võib olla, et on hind. „Ümberpöördumatu tõde #4“. Laesiinile kinnitatud halogeenlamp on suunatud pedantse täpsusega. Võib olla, et galeriisse on sisenenud vaataja. Ta on süvenenud. „Ümberpööratav tõde #4“.

Aga ta ei ole sina.

Sina, kes alati astub sisse galeriisse. Teine kunstnik, kunstniku sõber. Sina, võibolla galerist, kunstitudeng, kunstiajaloolane. Sina, võibolla kuraator või kunstikoguja. Kultuurne ja haritud, kes teeb aega parajaks, kes armastab head kunsti nagu head veini; kes armastab kunsti ainult avamistel, sest siis saab seda nautida koos hea veiniga. Sina keegi, kes on tulnud sõbra soovil, kallima õhutusel. Sina, võibolla kunstikriitik, ta ei ole sina.

Täpselt nii nagu ta ei ole maksumaksja, kes alati ärritub, kui kunsti rahastamisest räägitakse. Maksumaksja, kes ei ole kunagi galeriis käinud. Netikommentaator või naaber, kes teab, milline jamps see purkisittumine on. Ta ei ole sina täpselt nii, nagu ta ei ole ajakirjanik, kes väidab, et kaasaegne kunst on publikust, avalikkusest, ühiskonnaliikmeist eemaldunud. Ta ei ole ühiskonnaliige, kes tunneb, et tal puudub staatus, keel, privileegid, mõistus, intelligents, gruppikuuluvus – mis takistab tal mõista, milleks seda kõike vaja on. Ta ei ole sina nagu ta ei ole keegi, kes seda teksti mitte kunagi lugema ei satu, kes seda galeriid kunagi märkama ei satu.

Siin on kõigil võimalus mitte osa saada. Nii sinul, kes sa tahad, kui ka sinul, kes sa kunagi ei taha.

Näitus jääb avatuks 28. detsembrini 2013.