Ülevaatenäitus „Oma nurgakene, oma lapikene maad“ Tartu ülikooli raamatukogus kuni 12. XII. Koostajad Evelin Arust ja Ilze Tālberga.

Sain uue järjehoidja. Selle peale on trükitud läti kirjaniku Aleksandrs Čaksi luuleread, kus õhatakse: „Jäätis, jäätis! / Kui mitu korda trammis ma / olen sõitnud piletita, / et vaid osta saaksin sind!“

Elaks Čaks tänapäeval ja Tallinnas, saaks ta kas või iga päev jäätist süüa, sest trammisõit on siin kohalikele luuletajatele tasuta. Paljud muudki asjad on nüüd teisiti. Näiteks kui palju läti kirjandust on vahepeal tõlgitud! Sain seda teada eile Tartu ülikooli raamatukogus avatud näitusel. Sealt pärinebki mu uus punavalge järjehoidja, Čaksi luuletuse selle peal on eesti keelde tõlkinud Livia Viitol.

Näitus on tõesti põhjalik: hõlmatud on läti kirjanduse tõlkelugu XIX sajandi keskpaigast tänapäevani. Kuigi raamatuna ilmunud teoste puhul on piirdutud trükistega, mis leiduvad ülikooli raamatukogus, on väljapanek saanud siiski rikkalik: koos kordustrükkidega kokku 228 raamatut. Lisaks on näitusel väljas tõlkija Valli Helde seni ilmumata tõlgete käsikirjade koopiaid. Näituse kataloogist leiab viljakamate läti kirjanduse eestindajate tutvustuse ja eksponeeritud teoste nimekirja. Videoklippidel loetakse mõlemas keeles raamatukatkendeid (klippe näeb ka Tartu Läti Seltsi Youtube’i kanalil), samuti saab digitaalse jutupliiatsi abil uurida Eesti-Läti koostöös valminud lasteraamatusarja „Näpsud õpivad“, lahendada ristsõna jne.

Läti kirjanduse eesti keelde tõlkimise alguseks võib pidada Adalbert Philipp Cammereri teose „Wagga neitsit Mai Roos. Tüttarlaste eeskueo. Wägga halle luggo, mis sündind Turraides, Lättimaal, Koiwa jöe äres“ ilmumist 1865. aastal. Läti keelest on selle „välja kirjutanud“ M. Gildemann („tõlkimine“ on hilisema aja sõna). Näituse ühe koostaja Evelin Arusti sõnul on Cammereri teos õigupoolest ise ka välja kirjutatud ühest saksa teosest, mis omakorda põhines muistendil, kuid eks olnud see tollasele kirjandusele iseloomulik. Ka sentimentaalsete lugude populaarsus on ajastule iseloomulik: meenutagem, et samal ajal ahmiti Eestis F. R. Kreutzwaldi mugandatud Jenowewa-lugusid. Mai Roosistki ilmus eesti keeles seitse raamatut, viimased veel XX sajandi alguses. See on vaid üks põnevaid eesti ja läti kirjandusloo paralleele.

Näitust võib uurida mitmest muustki aspektist, see pakub arvukalt lähenemisviise. Väga huvitavad on näiteks Nõukogude tsensuuri märgid. Põlu alla sattus ka üks esimesi läti kirjanduse ja kultuuri järjekindlaid tutvustajaid Mart Pukits, kes on avaldanud üle 400 läti kirjanduse tõlke või Lätit tutvustava kirjutise, muu hulgas pärinevad tema sulest „Läti kultuurilugu“ (1937) ja liivi rahvalaulu „Puhu, tuul“ eestikeelsed sõnad. Pukitsa nimi kustutati raamatutest või kaeti musta värviga, tema kirjutatud eessõna võidi raamatust välja rebida jm. Seejuures oli tõlkija ise olnud mõnda aega Nõukogude Venemaa sõjaasjanduse tsensor.

Üksjagu oli näituse koostajatel tegemist autorite tuvastamisega, sest läti nimede transkribeerimise tava on aja jooksul muutunud. Lätipäraselt hakati neid eesti keeles kirjutama alles Nõukogude ajal. Samuti on mõni teos ilmunud mitme pealkirjaga: näiteks Rūdolfs Blaumanise teose „No saldenās pudeles“ tõlge kandis 1907. aastal pealkirja „Magusast pudelist“, kuid 1940. aastal ilmus sama tõlge pealkirjaga „Sest sulasest saab peremees“ (1940). Raamatu on tõlkinud … Mart Pukits.

Läti kirjandust tõlgiti eesti keelde enim 1970.–1980. aastatel. Mõlema riigi iseseisvuse taastamise järel kukkus tõlgitud teoste arv järsult, kuid sajandivahetusest peale võib täheldada stabiilset nimetuste arvu tõusu. Tänavu on ilmunud neli läti raamatu tõlget, viimati Zane Zusta ja Diāna Zande „Prussakad minu peas“ ning Rvīns Varde „Mis siin toimub“. Tõlgete arvu tõusu taga võib olla nii uute andekate läti kirjanike kui ka tõlkijate põlvkond, aga samuti üldine huvi tõus Läti vastu. Kasutan siinkohal võimalust kiita Ragnar Kondi hoogsaid reportaaže „Aktuaalses kaameras“! Märkimisväärset tõlgete arvu kasvu ei ole aga ette näha, juhtugu Lätis mida põnevat tahes. Tālberga, kes teeb ühtlasi ülikoolis tänuväärset tööd läti keele õpetamisel, selgitab olukorda: „Tõlkijatele ei ole see põhitöö. Kõik, kes tõlgivad, teevad seda ennekõike heast tahtest. Seevastu Lätis Maima Grīnbergale on eesti kirjanduse tõlkimine põhitöö.“

Missuguse läti kirjandusteose võiks järgmisena eesti keelde välja kirjutada? Läti klassika on juba tõlgitud, leiab Tālberga, ehk ainult Rainis ja Aspazija võiks olla paremini esindatud. Kindlasti võiks aga Tālberga hinnangul eesti keeleski ilmuda esto- ja letofiili Garlieb Merkeli „Die Letten“ ehk „Lätlased“ (1796). „See on midagi sellist nagu Kiviräha „Rehepapis“ seebisöömine. „Rehepapp“ on huumoriga kirjutatud, Merkel on kirjeldanud aga talupoegade elu julma tegelikkust.“ Evelin Arust tõstab esile Rūdolfs Blaumanise loomingu, kus kirjeldatakse haaravalt XIX sajandi lõpu ühiskonda.

Näituse pealkiri „Oma nurgakene, oma lapikene maad“ on laenatud Jānis Purapuķe raamatult (1898). Tegu on Lätis tuntud väljendiga: lätlane on sajandite vältel võõra võimu all tahtnud oma nurgakest ja ei midagi muud. Meil on samast perioodist võtta Jakob Pärna „Oma tuba, oma luba“. Eks olnudki näituse üks eesmärke koostajate sõnul näidata, et lätlased ja eestlased ei erine kuigivõrd. See plaan on kahtlemata õnnestunud.

Hea teada

• Näitusel esindatud 228 teose hulgas on Valli Helde tõlgitud raamatuid 40, Karl Abeni omi 39, Mart Pukitsa tõlgituid 31 ja Ita Saksa tõlkeid 28.
• Kordustrükke on pälvinud seitse läti raamatut. Enim on ilmunud Vilis Lācise romaani „Kaluri poeg“ kordustrükke (6).
• Enim on tõlgitud Andrejs Upītsi (10), Rūdolfs Blaumanise (10) ja Vilis Lācise teoseid (9). Järgnevad Regīna Ezera, Alberts Bels, Andrievs Niedra, Anna Sakse, Zigmunds Skujiņš, Imants Ziedonis ja Nora Ikstena.
• Loomingu Raamatukogus on ilmunud 26 läti keelest tõlgitud teost.
• Nõukogude ajal oli läti kirjandus Eestis vene kirjanduse järel tõlgete arvult teisel kohal.
• „Kalevipoeg“ ilmus läti keeles 1929. aastal, „Lāčplēsis“ aga jõudis eesti lugejani alles 1973. aastal.