Mis siis annab põhjuse nimetada teost “Tuhande sümfooniaks”? Ettekande aparaat ja helitöö sisu on sellised, et ilmselt on põhjust rääkida miinimumkoosseisust, kuna maksimumi osas on absoluutselt vabad käed ning piirajaks on ainult saali või katedraali või vabaõhulava mahutavus ning akustika, ja pigem esimesena kui viimasena esituskoha vaimne aura. Enneolematu idee nõuab enneolematuid vahendeid. Mahleri Kaheksanda orkester on nn neljase koosseisuga pluss kaheksa metsasarve, neli trompetit, kolm trombooni ja tuuba. Sellele lisanduvad klaver, orel, harmoonium, tšelesta ja kellamäng, suured kellad ja tamtamm ning veel kolm timpanit, triangel, taldrikud ja suur trumm. Sellele lisaks on keelpillide arv vaja viia puhkpillide kõlajõuga tasakaalu, mis meie oludes tähendaks vist küll kõiki eesti keelpillimängijaid selle sõna otseses mõttes. Partituuris on kirjas veel Isoliert postiert = 4 trompetit ja 3 trombooni. Justkui sellest kõigest oleks vähe, on orkestri koosseisus veel üks mandoliin. Niipalju siis instrumentaariumist. Lavale peavad mahtuma ka kaks segakoori ja poistekoor ning kaheksa vokaalsolisti. Partituuris on veel soe soovitus, et keelpillide ja kooride toetuseks tuleks neid dubleerida puhkpillidega. On ka vastupidine soovitus, mis ütleb, et väga suurte kooride ja keelpillide koosseisu puhul tuleks dubleerida puupillide esimesed hääled. Seega minimaalseks koosseisuks, mis kannaks Mahleri ülevust, peaks lugema 300–350 esitajat. Siit tuleneb ainuvõimalik otsustus, et Eesti Vabariigis puudub selline saal või katedraal, mis jätabki meid ilma autori ettekujutusest, et “kogu universum hakkab helisema ja kõlama”.
ERSO ja Eesti Kontsert olid koos ERSO peadirigendi Nikolai Aleksejeviga siiski planeerinud hooaja kulminatsiooniks-lõpetuseks Mahleri Kaheksanda esituse 18. V Estonia kontserdisaali ja 19. V Pärnu kontserdimajja. Lisaks ERSO-le veel segakoor Latvija ja RAM, tütarlastekoor Ellerhein ning Tallinna Poistekoor; solistid Svetlana Trifonova (sopran, Venemaa), Olga Kondina (sopran, Venemaa), Marlēna Burkovska (sopran, Läti), Annaliisa Pillak (metsosopran), Galina Sidorenko (metsosopran, Venemaa), Şenol Talinli (tenor, Türgi), Rauno Elp (bariton) ja Aleksandr Matvejev (bass, Venemaa). Estonia kontserdisaal ei võta sellist esitajate massi vastu ei koosseisult ega akustika mahult. Usun ja loodan, et Pärnu kontserdimaja oli teose esitusele soodsam. Seega ei saa rääkida miinimumkoosseisust, vaid minimaalsest võimalikust ettekandeaparaadist ja nüüdki ruumi- ning õhupuudusest seatud tingimustest allapoole taluvuse piiri nii esitajatele kui kuulajatele.
Olgu kuulajatega kuis on, ent kui solist (Aleksandr Matvejev) ei pea vastu füüsilisele katsumusele, siis on tegemist ilmselge valearvestusega ning see ei saa ka jätta mõju avaldamata esituse üldmuljele. Üldmulje kesisusele annab seletuse ka proovide arv (kaks!!) ning sellest tulenev esituslik ebakindlus, mida ei suutnud kompenseerida isegi Nikolai Aleksejevi meisterlikkus. Kuid au ja kuulsust tuleb jagada eranditult kõigile kangelaslikele esitajatele, sest puupüsti täis, õigemini puupüsti lõhki saalitäis publikut korraldas lausa standing ovation’i ja interpreedid olid selle kindlasti ära teeninud, Mahlerist kõnelemata.
Tallinn, millest lähitulevikus saab Euroopa kultuuripealinn, on oma kesklinna nüüd lammutanud küll. Ilmselge on vajadus kaasaegse naturaalakustikaga saali järele, sest ega siis Mahleri Kaheksas pole ainuke, mis meie auväärt, aga sageli tagasihoidlikus, nüüd juba Pärnu kontserdimajale alla jäävas Estonia kontserdisaalis kvaliteedis kannatab. Ent kui keegi kuskil on avaldanud kahetsust, et Eesti ja Venemaa kultuurisuhted on nüüd vaata et lõppenud, siis tasub veel kord üle vaadata, milline on Mahleri Kaheksanda ettekande solistide ja ERSO peadirigendi päritolumaa.
