Näitusel eksponeeritud objektid on läbilõige arhitektuuritüpoloogiatest: elamud nii kortermajade, ridamajade, eramute, suvekodude kui ühiselamu näol, (üli)koolid, raamatukogu, muuseumid, kultuurikeskused, kontorihoone jne. Humoorikaks ekstravagantsuseks võiks pidada Suomenlinna kindluse avaliku tualeti lisamist Soome 25 parima ehitise sekka, kuid samas teeb relvituks ja paneb vaikima asjaolu, et säärase asutusega on Eesti käinud isegi Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Varasemaga võrreldes on märgatavalt tõusnud elamute osatähtsus, mis annab tunnistust kinnisvarabuumi lõppfaasis tärganud vajadusele pöörata rohkem tähelepanu hoonete arhitektuursele lahendusele, mis ahvatleks eripäraga klienti otsustama just ühe kindla projekti kasuks. Ka Soomes on oma Tiskred ja Vaeste-Tiskred, mistõttu elamuehituse üldpildi osas ei ole illusioonideks alust: ühtlaselt hall, kuigi ehk veidi vähem masendav on see sealgi.
Kvaliteetsete avalike hoonete ja kultuuriobjektide püstitamine sotsiaalse sidususe tagamiseks on olnud II maailmasõja järel Soomes tavapraktika. Esimeste näidetena torkavad pähe Aalto Säynätsalo raekoda ja Helsingis pensioniamet, kus on üks läbi aegade stiilsemaid raamatukogusaale. Mõlemad hooned tekitasid avalikkuses teravat diskussiooni: kas on eetiline püstitada niivõrd kalleid hooneid, kui sõjajärgses ühiskonnas on lahendamata olulisemadki sotsiaalprobleemid (elamispinna kriis, toidutalongid kehtisid veel 1954. aastani jne), rääkimata ehitusmaterjalide nappusest. Tagantjärele tarkusega on hinnatud toonast otsust hoolimata kõigest ikkagi ehitada, positiivselt, kuna selle tulemusena sündisid mitmed Soome hilismodernistliku arhitektuuri pärlid. Üks selline on ka käesoleval näitusel: Aarne Ervi projekteeritud Helsingi ülikooli Porthania hoone (1957) ja selle restaureerimine.
1990. aastate majanduslanguse ajal lükati Soomes mitmed suurprojektid edasi või praagiti üldse välja. Äkktõusu avalike hoonete püstitamisel võib täheldada viimasel kümnendil, pöördepunktiks ameeriklase Steven Holli projekteeritud Kiasma kaasaegse kunsti muuseumi avamine 1998. aastal. Eriliselt tõusevad esile muuseumid, raamatukogud, kultuurikeskused ja (üli)koolihooned. Sellest annab tunnistust ka Soome selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali väljapanek „Mälu paigad”, kus tutvustatakse uusi muuseume ja raamatukogusid ning mis on saanud rahvusvaheliselt sooja vastuvõtu osaliseks. Soolalao näitusel paistab silma neli avalikku hoonet: Turu pearaamatukogu (JKM Arhitektid), maestro Juha Leiviskä ja Rosemarie Schnitzleri Sandelsi kultuurikeskus Helsingis, kultuuri- ja konverentsikeskus Verkatehdas Hämeenlinnas (JKMM Arhitektid) ja WeeGee näitusekeskus Espoos (Airas Arhitektid). Kui kaks esimest on soome modernistliku arhitektuuritraditsiooni tõlgendused, siis viimased kaks on märk tõusujoones tendentsist võtta kultuuri kasutusse tööstushooned, ühel oli „algmaterjaliks” endine tekstiilitehas, teisel trükikoda.
Mis iseloomustab kaasaegset Soome arhitektuuri? Üks võimalik vastus: Soome arhitektuur on mage. Juba on tunda, kuidas ilusa Soome arhitektuuri austajatel tõusevad juuksed ärritusest turri. Mis mõttes mage!? Mage tähendab ju maitsetut ja maitsetus tähendab halba arhitektuuri. Antud kontekstis võiks „magedust” mõista siiski kahtmoodi.
Esiteks, Soome arhitektuuris on hea maitse ja stiilitunnetus pigem tavapärane, mage reegel, mitte erand nagu Eestis, mis kokkuvõttes pole üldse mitte nii erinev sajandeid tagasi Prantsuse akadeemia propageeritud bon goût’st, ainult klassitsismi-standardi on välja vahetanud modernismi-standard. Arhitekt ja ühtlasi Estonia laevahuku mälestusmärgi kaasautor Jorma Mukala kirjutab näituse kataloogis, võrreldes Tallinna ja Helsingit: „[Tallinnas] on palju rikkamad vormid ja rohkem variatsioone kui Helsingis. [—] Eestlased reageerivad kiirelt, soomlased aeglaselt. Eesti kunsti huumor ja sarkasm tuli üllatusena inimestele, kes olid harjunud Soome modernismi tõsiduse ja paatosega. Pingevabast ja mängulisest lähenemisest tekkiv korrastatus võrreldes rangelt stiliseeritud olemusega.”
Teine, palju positiivsem mageduse tõlgendus pärineb filosoofi ja sinoloogi François Jullieni sulest, kes tuvastab, et hiina kultuuris on magedus (hiina keeles dan) ülim epiteet, mis võib kunstnikule osaks saada. Mageduse põhilised omadused on sisemine eraldatus, neutraalsus, jagamatu terviklikkus, sõbralikkus teise, erineva suhtes (inimene vs. loodus); sarnaselt harmooniaga pole magedus oma kohalolekuga pealetükkiv. Magedus ei rõhuta kunagi ühte dimensiooni või väärtust üle teise (mistõttu Soomes puuduvad kallid superarhitektide ehitatud ikoonehitised). Kui nüüd mõelda Soome karmile kliimale, ajaloolisele kogukondlikule struktuurile, mis on säilinud demokraatliku riigi aluseks olevate ühiskondlike lepingutena, millest üks vaikimisi sätestab modernismi riikliku arhitektuuripoliitikana, ning immigrante mitte soosivale monokultuurile, siis tundub lausa häbitu ja ebaviisakas nõuda soomlastelt midagi peale just nimelt kvaliteetse mageda arhitektuuri, vastukaaluks mujal maailmas möllavale formalistlikule karnevalile. Frank Gehry on ühes intervjuus öelnud oma lemmiku Aalto kohta: „Tema arhitektuur on nii neetult humanistlik”. Ja seda võib jätkuvalt Soome arhitektuuri kohta öelda ka aastakümneid pärast Aaltot.
