Magasin flöödisalus, kõrvaklapid peas
ja väljas vihm nuttis tagasi mu lapsepõlve,
puud trygisid valguse eest ära,
kasemahl voolas ja uputas purjus punasipelgaid,
yha järgmised sõbrad ja tydrukud,
kellest mõelnud liigpalju,
ajupyynised ja õnnestav tarkus tahtmatult segi,
ykshaaval taandusid.
Läbi kirsipuuvaigu päiksesse
piilus lapsesilm,
oli ikka too kollane õhtu
kui kuuri peal lugesin ?Pikreid?,
kui jalad olid märjad metsaveerest tulles
ja kõrred täis lykitud maasikaid,
ikka tulin vaiksesse kööki
ja panin need suhkrupiima sisse ujuma,
ikka rõõm sellest heast, mida kaugelt toomas käidud,
otsitud ilmanukast, ka praegu.
Ja see, mida ytles päike,
kui ta läks vaikusse looja, selle laad
on sama nyydki, kui ärkan
väändund ja mõlkis unistuste keskele
ja näen ehakumas tooli laugjalt kaarduvat varju
+
Punase maja nurga tagant välja joostes
lootused kohtusid päiksega, seepärast
naer oli kerge kui õhtu.
Emat-isat läksid lustima linna
kella kuuese bussiga
jättes mulle vaikse loojangu kingituseks maha.
Ei, mitte telefon, hoopis hing
helises yhtelugu, nagu vanades lauludes,
mis tõusid sadadest põrandale laotatud
koltunud fotodest: elanute kindlus ja rõõm
lainetas vaikuses, veikles köögiakna
aeda kiikavas silmas, kaisutas lapse paljaid õlgu
pliidipuude lõhnas, longunud rohus nurmetee roobaste vahel.
+
Vaevu näha kedagi,
kaugelt, yle tasandiku
kadumas heinamaatee käänakul,
yksildasel sygispäeval,
näha ainult tydrukukest punases mantlis,
vaadata hästi
ta uttu hajuvat selga
ja väikest musta koera tippimas talle järgi.
Loojanguviirud tumeda metsa kohal
ja teadmine, et täna enam
kellegagi ei kohtu
muudavad selle pildi
kuidagi linnuhyydeliseks, inimhapraks
nagu vist muiste
või tuhandete aastate pärast
või ainult täna.
+
Muinasaja vaikus ilmub korraks
ja õhuke rätt käib maa yle,
kui kauge laterna valgel tantsivad puud.
Tundsin Sind, meie käed said sõpradeks
koltunud, mõrastel klahvidel.
Saladus olid teelahkmel ja läksid koju.
Tahan, et võtaksid mind oma sydamesse kaasa,
aga juba kõlab leinamarsi esimene noot.
Kas olen ylbe?
Kui vaatame, pruun võpatab pruunis.
Tahan, et ses puutes syttinud tumedat tuld
ei päriks haud, ytlen seda võibolla liiga ruttu
aga ei tea, kas muud hingamisruumi on jäetud,
kas ei jõua enne lõpule see marss,
kas mind ei trambita kinni,
kas ma ise ei tõmba kalmukivi laulvale suule,
jättes tantsimata puudega, teotades äratundmist,
mis uuesti virgus, mängides ?Heliani?
ja ruttas sealt edasi talvise päikese poole.
See oli elulaul, pruun pruunis?kaja või kodu.