Mõnel inimesel on nii mälu kui mõistust tohutus  koguses, mõnel väga vähe. Aga mitte see pole tähtis. Tähtis on see, et mälu ja mõistus võivad olla omavahel rohkem või vähem tasakaalus. Kui need on korrelatsioonis, siis on asjad korras. Siis saab inimene tema mõistuse ette sattunud faktide seostamisega hakkama. Parim on ilmselt selle elu, kellel see tasakaal on eriti kõrgel tasemel. Aga enamasti tasakaalu ei ole. Mida see tähendab?

Mõnel inimesel on mõistusega võrreldes liiga vähe mälu. Selline inimene on hea teoreetik, aga ei pruugi mäletada isegi oma abikaasa sünnipäeva. Muidugi võib  otsida faktiabi raamatust ja suur osa teoreetilisi konstruktsioone ongi pooluduselt, poolhüpoteesidena loodud. Aga siiski kipub selline inimene looma spekulatiivseid konstruktsioone, sest tema peas pole piisavalt fakte, need on udused või väändunud.

Mõnel teisel on vastupidi, mõistusega võrreldes mälu liiga palju. Need inimesed on ülihead mälumängurid, mõnikord keelelised geeniused, kes kõnelevad sadat keelt. Aga nende puhul tekib kergesti olukord, kus mõistus ei suuda seda tohutut faktikogust valitseda, mis peas  on. Aju hakkab panema kokku asju, mis tegelikult kokku ei kuulu, looma kõige hämmastavamaid seoseid, mida teised tihti hardas juhmuses vahivad.

 See on indiviidi tasandi jutt ja igaüks on arvatavasti näinud mõlemat tüüpi tegelasi. Aga sama asi on olemas ka kultuuride tasandil. Ühel kultuuril on üle mälu, teisel mõistust. Ja veel olulisem asi. Kultuurid ei austa mitte tasakaalu, vaid jagunevad kaheks: ühed austavad mälu, teised mõistust.

Mõistuse austajad on teooriakesksed kultuurid.  Nende teatud eelduseks on mälu korvav kiri, aga see pole kohustuslik. Need on kultuurid, kes ehitavad oma maailma teoreetiliselt valmis ja siis proovivad seda realiseerida. Need kultuurid austavad üldist. Loomulikult saavad nad fakte laenata, kui peaks vaja minema. Need on ka kultuurid, kus vaadatakse eeskätt ettepoole ja kus tagasivaates proovitakse konstrueerida ajalugu, mis juba loomu poolest koosneb suuresti mäluaukudest, selliseks, nagu see loogika järgi olema peab. Need kultuurid austavad inimesi, kes suudavad luua uusi teooriaid, püstitada hüpoteese, pakkuda ideid ja visioone, olla filosoofid, teoreetikud. Need on kultuurid, kes seetõttu paratamatult austavad komistajaid, viltuminejaid, ärritajaid. Ja need on kultuurid, kes ise tihti komistavad, aga elavad selle kergesti üle.

Mälu austavad kultuurid on tänapäeval samuti enamasti kirjalikud. Aga oma loomu poolest on nad endiselt suulised kultuurid, kus need, kes suutsid meenutada esiisade aastasadade-pikkusi nimeridu, olid austatud inimesed. Need on eeskätt tagasi vaatavad kultuurid, kes  peavad meeles pisimatki fakti oma minevikus, mäletavad kõike nagu hiidlase koer. Aga need on ka kultuurid, kus seda mälus olevat minevikku eriti süstematiseerida, loogikasse kohendada ei suudeta. Nii hakkab minevik käima üle nende peade, piinavate faktide maailm võib kultuuri üle ujutada. Need on kultuurid, kes austavad oma arhiivitöötajaid, sõnaraamatute koostajaid, faktikogujaid, uute faktide päevavalgele toojaid, neid, kes teavad faktide tõde. Need on kultuurid, kes proovivad liikuda ilma komistamata, ja samas ei andesta komistamisi.  Nad austavad kindla peale liikujaid. Nendes kultuurides, ei ehitata oma tulevikku omaenese teoreetikutele, vaid laenatakse ideed teistelt või ehitatakse oma teekond üksikute faktide haaval. Kildhaaval.

Muidugi kasvab mõistuse osa mälu korvava kirja tulekuga igas kultuuris. Muidugi on igas kultuuris nii ühtesid kui teisi inimesi ja kultuurid võivad liikuda aja jooksul ühest rühmast teise. Muidugi armastavad mõlemad kultuurid tõde, ainult selle eri tahke. Aga erinevus jääb.

PS. Miks ma seda kõnelen ajal, kui maailm vangub  kriisis ja probleemides? Sest minu arvates on just siis, kui probleemid kipuvad elu matma, õige aeg maha istuda ja mõelda üldisemate küsimuste üle. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? Aga ennekõike: miks on meie asjad just nii? Ah jaa, innovatsiooniaasta algas kah.