Täiesti arusaadavatel põhjustel ei taha ega saa mitmed nooremad võimekad uurijad end siduda asutusega, kus sulle esitatakse ridamisi suhteliselt kõrgeid nõudmisi teaduskraadi, grantide hankimise, juhendamise ja muu õppetöö ning eriti nn artiklipunktide kogumise osas. Jõuvahekord pole päris õiglane, sama raske oleks üksiküritajatel läbi lüüa riigikogu valimistel. Kui tipp-poliitik ütleb või kirjutab lollusi, siis unustatakse see oskusliku kampaania järel juba järgmisteks valimisteks ja tasuks on ikkagi kolm korda kõrgem töötasu kui professoril ülikoolis. HTMile alluvates instituutides kehtivad regulaarsete ümbervalimiste reeglid paraku mitte ainult tippude (professorite) puhul nagu parlamendis. Reeglina alluvad instituudis 1–5aastasele valimistsüklile kõik töötajad. Seepärast on mõistetav, et uurimisega seotud instituute püütakse luua väljaspool HTMi haldusala. Uurimistöö eeldab pikaajalist keskendumist ja mitte ainult artiklite vorpimist, et oma olemasolu mõne aastaga õigustada. Vähemalt kehtib see ajaloo ja osaliselt poliitika puhul. Pole kerge selgitada, kes ja kuidas rahastab teaduse ja koolitusega seotud Jaan Tõnissoni instituuti.
Lihtsam on lugu näiteks välispoliitika või usuteaduste instituudiga, kus samuti ajalooga tegeldakse. Lühikese „googeldamise” tulemusel leiame aga Eestist veel inimõiguste keskuse ning inimõiguste instituudi ning justiitsministeeriumi alt verivärskena mälu instituudi! Viimane pole seotud Endel Tulvingu või tema kolleegidega Eestis. Vaevalt keegi üldse küsis, mida psühholoogid, neuroloogid jt mälu-uurijad mälu instituudist arvavad. Polnud vajagi, sest uue instituudi eesmärk on inimõiguste rikkumiste kindlakstegemine ja fikseerimine Eestis II maailmasõja järel. See vist peaks õigustama tema ühendamist justiitsministeeriumiga? Aga miks küll inimõiguste instituut samaga hakkama ei saa? Eesti mälu instituudi juhatuse liige Toomas Hiio kirjutab 4. detsembri Sirbis: „Pärast 1950. aastate keskpaika inimsusevastaseid kuritegusid Eestis enam toime ei pandud. See ei tähenda sugugi, et sovetiaeg Eestis muutus pärast Stalini surma, tribunalide ja erinõupidamiste sulgemist ning ellujäänute Gulagist ja asumiselt tagasipöördumist inimõigusi austavaks demokraatiaks”. Loodetavasti toetavad juristid ajaloolasi selles, kuidas saada hakkama rahvusvahelise õigusega seotud probleemidega. ÜRO üldine inimõiguste deklaratsioon võeti vastu 1948. aasta detsembris. Kehtima hakkas see pärast ratifitseerimist liikmesriikide poolt. NSVL ja mitmed tema liitlased (ja veel paar riiki) seda dokumenti ei tunnustanud. Kuivõrd ulatus selle mõju 1950. aastate alguse Eesti NSVsse? Kas inimõigused on ikka hoopis midagi muud, kui võrrelda näiteks samuti ÜRO egiidi all koostatud Kyoto protokolliga?
Ajalugu ja poliitika kuuluvad tõesti nn pehmete teaduste hulka, sisult sama nähtust on võimalik varjata, hägustada või lihtsalt teiste sõnade-mõistete taha peita. „Mälu” ei tähista uue instituudi nimes midagi muud kui „Eesti NSV ajalugu”. Võimalik, et rõhuasetusega selle perioodi üksikutele aspektidele, aga siiski pole mälu midagi muud kui ajalugu. Samas pole midagi ette heita: masu tingimustes poleks ehk olnud viisakas asutada Eestisse järjekordset „ajaloo instituuti”. Kes sellist tahakski, sest siis järgneksid kohe võrdlused nendega, mis juba olemas. Täiesti arusaadavad on katsed rahapaigutuse kattena kasutada määratlusi nagu „erapooletu, iseseisev, ajaloolist õigust välja selgitav” jne. Need tekitavad loodetavasti nii eneseusku kui ka usaldust. Varjatult on see muidugi koha kättenäitamine teistele ajalooga tegelevatele instituutidele – miks nad siis lasevad kõikidelt oma projektidelt ja uurimisteemadelt 20 protsenti maha pügada! Kui mälu instituudile vaadata praktilise, talupojamõistuse seisukohalt, siis näib kõik esmapilgul üsna mõistlik: magistrantidele, doktorantidele ja teistele ajaloohuvilistele makstakse töötasu (stipendiume) jms nii, et „vanemaid tegijaid” haldavatele asutustele (ülikoolidele) lisalõivu mitte tasuda. Võimalik, et see ongi sobilik lahendus masu ajal; see on üks võimalus maksumaksja raha ümber jagada.
Paraku on mälu instituut teatud aspektis võrreldav sõnapaariga „vene demokraatia” – sõnad oleksid nagu tuntud, aga ei vasta sisule. Midagi sellist meenub just nimelt seoses Eesti NSVga! Huvitav, et isegi president mäletab neid vigureid.