Puccini üks kaunimaid oopereid „Madama Butterfly” esietendus 17. veebruaril 1904. aastal Milano La Scala teatris. Minski ooperimaja lavastus pärineb aastast 1965. Siinkohal võiks ju arvata, et tegu on staatilise ning ajastule iseloomuliku paatosliku lavastusega. Tegelikult pole see nõnda: Valgevene ooperiteatri „Madama Butterfly” on kantud klassikalisest käekirjast ning heast maitsest. Lavakujundus on tagasihoidlik ja ilus, kostüümid traditsioonilised ning valgus samuti selline, nagu selle ooperi puhul oleme nägema harjunud.
Lai dünaamiline haare
Ukrainast pärit dirigent Viktor Ploskina, kes on ka Minski ooperi peadirigent, pani orkestri Puccini pikkadele fraasidele kaasa helisema, eriti hästi kõlasid ooperi instrumentaalsed osad. Huvitavalt ja uudselt mõjusid mõned tavapäratud fermaadid.
Nagasaki lähedal väikeses majakeses abielluvad Ameerika mereväe leitnant Pinkerton ja geiša Cio-Cio San, hüüdnimega Butterfly. Pinkerton heidab nalja iidsete jaapani kommete üle, mille kohaselt sõlmitakse abielu üheksasaja üheksakümne üheksaks aastaks. Kuigi Butterfly talle meeldib, on mehel plaanis kodumaal uus naine võtta ja end ameeriklannaga siduda. Butterflyle on mees kogu tema maailm: ta loobub oma esiisade usust ning tahab hakata kristlaseks – tema mehel ja temal peab olema üks jumal. Pulmatseremoonia ajal ilmub Butterfly onu Bonza, kes neab naist esiisade usust taganemise pärast. Kohkunud külalised lahkuvad. Butterfly jääb ükski kallimaga, kelle lohutavad sõnad ja embused viivad needuse meelest.
Jelena Bundelevale oli esinemine Butterflyna debüüdiks, mille ta kenasti välja kandis. Kui esimeses vaatuses võis kohati märgata mõningat ebakindlust, siis draama arenedes oli Bundeleva üha parem, kindlam, küpsem ning läks järjest rohkem hinge. Tema sopranile sobisid eriti kantileeni nõudvad fraasid ja ülemise tessituuri piano’d, mida solist üpris rohkesti demonstreeris. Butterfly aaria „Un bel dì, vedremo” kõlas usutavalt ning selles aarias oli eriti kaunis solisti keskregister. Arvestades, et tegu oli solisti esimese etendusega selles rollis, võib öelda, et Bundeleva Butterflyl on eeldusi kujuneda tõsiseltvõetavaks sündmuseks kohalikus muusikaelus.
Samuti oli hästi välja kujundatud Butterfly ja Pinkertoni esimese vaatuse duett „Bimba da gli occhi pieni di malia”, kus Bundeleva ja Pinkertonina esinenud Eduard Martõnjuki hääl ühte sulandusid ja ühise dünaamika leidsid. Just see oli selle dueti puhul eriti nauditav. Mõlema solisti dünaamiline haare oli tavapärasest ulatuslikum, mis mõnes mõttes ehk harjumatu, kuid äärmiselt mõjuv.
Stabiilne Pinkerton ja väärikas Sharpless
Möödunud on kolm aastat. Butterfly ootab abikaasat ning kuigi jaapanlannade võõramaalastest abikaasadel pole kombeks olnud tagasi tulla, on Butterfly kindel oma usus ning teadmises, et Pinkerton ei reeda teda. Ta jääb truuks armastusele. Saabub Ameerika konsul Sharpless, kes peab Butterflyle ette lugema Pinkertoni kirja, kus too teatab, et on kodumaal uuesti abiellunud. Kuid ta ei suuda seda teha, nähes, kui õnnelik on Butterfly Pinkertonilt saadud kirja silmates. Butterfly sulgeb ukse tema kätt paluma tulnud prints Yamadorile ning avaldab Sharplessile saladuse, et Pinkertoni ja tema armastusest on sündinud poeg. Butterfly on kindel, et Pinkerton, kuulnud pojast, saabub tema juurde peagi tagasi.
Pinkertoni osas laulnud Eduard Martõnjukil on särav lüürilise kõlaga tenor. Tema tugevaks küljeks on ülemise registri noodid, mida ta pingutuseta, sundimatult ja isegi fileerides kuuldavale tõi. Võrdse stabiilsusega valdas ta nii forte’t kui piano’t, mida võinuks ehk enamgi olla, sest just nimelt piano’s oli Martõnjuki hääle tämber eriti kaunis. Hea lavaline välimus ning musikaalsus tegid temast igati tähelepanuväärse Pinkertoni.
Sharplessi rollis üles astunud Stanislav Trifonovil on võimas sügava kõlaga, kõikides registrites võrdlemisi ühtlane bariton. Ta suutis hääle mahlakuse säilitada ka kõrgete nootide puhul, mis pole sugugi mitte igale baritonile jõukohane. Trifonov oli jõuline ning väärikas Sharpless, kes elas Cio-Cio Sani õnnetule loole südamest kaasa, ja need kaasaelamise varjundid kõlasid ka tema hääles.
Kõik kolm solisti kokku moodustasid tugeva ja hea koosluse. Mida aga kõikide solistide puhul tuleb eriti rõhutada, on ühtlaselt kvaliteetne vokaalkool ning vokaaltehnika. Kui ka kõigega, mida lauljad laval tegid, sada protsenti nõustuda ei saa – muusikaline mõtlemine on inimestel ju samuti erinev – siis vokaaltehniliselt ja -kooliliselt olid solistid stabiilsed ja tugevad.
Traditsioon
Kõik mured on möödas, kui Butterfly kuuleb Pinkertoni laeva saabumisest. Koos teenijanna Suzukiga (Elvira Rižanovitš) ehivad nad maja lilledega ning Butterfly jääb ootama oma kallimat, kuni lõpuks uinub. Pinkertoni ja Sharplessiga saabub Pinkertoni abikaasa Kate. Pinkerton lahkub, kuna ei soovi näha Butterfly meeleheidet. Aiast kostvate häälte peale jookseb kohale Butterfly, kes leiab Pinkertoni asemel eest võõra naise – lõpuks taipab ta kogu tõde. Butterfly on nõus lapse isale loovutama, kui see talle ise järele tuleb. Kuulnud läheneva Pinkertoni häält, sooritab ta perekonna reliikvia, muistse noa abil enesetapu, muutes oma armastuse igaveseks.
See kurb lugu on tuttav paljudele ooperisõpradele ega jäta kunagi külmaks, ükskõik, millises maailma ooperimajas seda ka ei mängitaks. Valgevene riikliku akadeemilise ooperiteatri lavastuse tugevaimaks küljeks on verismi traditsioon, mis on maitsekalt välja kantud.