Mulje, mida süvendavad Sepa praegusel näitusel galerii aknalauale näiliselt unustatud valik meesteajakirju ning rauakolakas, fotokollaaž seinal koos roppude ja/või vägivaldsete näituse autori luuletustega ja elulookirjeldus: „Meeland Sepp / sünd 1969 22.02 /CV/ Vaevalt see teid nii väga huvitab / Maailmavaade/ Kõik on perses / äituse kontseptsioon / Ei ole”.
Ja mis on asi, mida selline maavillane ürginimene, omamoodi supermees kindlasti teeks? Loomulikult ehitaks oma kätega maja. Mis iseenesest moodustabki käesoleva näituse kontseptsiooni – kui see sõna siinses kontekstis, selle autori omamüüdiga seoses niivõrd kohatult ei kõlaks. Sest öeldud ju on – ja selge sõnaga: mingit kontseptsiooni ei ole.
Meeland Sepp on üle võtnud Kunstikonteineri alumise galerii, valge kuubi. Ta on seda teinud monumentaalselt, kattes kogu galerii kõrge seinapinna maast laeni musta lõuendiga, mille poolanonüümsed kaasautorid (nende nimed on loetavad vaid signeeringutena, maalijate nimesid pole kusagil eraldi välja toodud) on katnud suuremõõtmeliste maalingutega. Endise peaaegu valge kuubi ruumalast võtab enamuse enda alla aga maja. Viilkatusega, puidust (tõsi küll, hõredavõitu seintega), avatud planeeringuga, ühetoaline aus rahvuslikus stiilis maja. Et aga huumor ikka kindlasti üle võlli käiks (kuigi tegu on sellise õrna juhtumiga, kus on äärmiselt raske otsustada, on siin tegu ülima (enese)iroonia, ülima siiruse või hoopis jalustrabava seguga neist mõlemast), on maja uksel ilusti raamitud ja klaasitud käsitsi maalitud silt kahe ristatud Eesti lipu ning kirjaga: „Kaunis Eesti kodu”. Aga et saavutatud kahtlasevõitu idülli rikkuda, on majas sees täpselt samamoodi vormistatud naivistlik väikemaal roosa genitaaliga. Ning, mis palju olulisem, robustne elektritool. See omakorda ajab aeg-ajalt tossu välja.
Näituse avamis-performance’il istus sellel toolil alasti juudi rahvusest meeskodanik, kartulikott peas. Väike ansambel eesotsas Meeland Sepaga mängis muusikat, sealhulgas natsiSaksa sõdurilaulu „Lili Marleen” ning juut karjus lakkamatult vähemalt tund aega järjest. Ja kogu selle ürituse vaim tuletas palju enam meelde keskaegseid moosekante ja narre laadaplatsil või külateatri janti kui seda, mida viimased paarkümmend aastat tuntakse kunstimaailmas tegevuskunsti nime all. Sama lõbus ja süüdimatu, kollektiivne ja poolanonüümne kui Meeland Sepa näituse ava-performance, on maaliline vaade tema monumentaalmaja aknast, autoriteks Sorge, Reiu Tüür, Sten-Eerik Stamberg ning Meeland Sepp ise. Lembit Sarapuu olematute maalide kavandeid meenutavad eskiisid näituse autorist tütarlapsega kiigel või maalipuki taga, lahkamisstseen kirjaga „Nemad vabastavad maailma”, homoerootiliselt mõjuv musklis teetööline, ülikoolilõpetajate grupipilt ning õrnad pilved ja kreeka sammaste motiivid.
Ja otsekui täpiks i peal – veel üks ropp luuletus. Ilmselgelt on harmoonilises kooskõlas tegutsenud nii professionaalsed kui amatöörmaalijad, kõiki ja kõike dirigeerimas seesama võimendatud karakter, ürgisane par excellence. Aga et ka see viimane idee poleks liiga lihtne ja üheplaaniline, on see eesti macho löönud seina ka võidunud paberitüki järgmise sõnumiga: „Meeland! Tegin makarone hakklihaga, piim sai otsa. Ema”. Ilmselgelt ei ole viimase puhul tegu fabritseeringuga. Nagu puänt novellis – kõik pöördub pea peale. Macho on tegelikult luuser, kellele ta ema süüa teeb ja oma kätega ehitatud maja galeriiseinte vahel on kõigest sublimatsioon ja realiseerimatu unistus. Galerii turvatsoonist väljaspool aga kukuvad kinnisvarahinnad, on majanduslangus, tööpuudus ja üleüldine katastroofi eelaimdus. Rõhutades oma antiintellektuaalsust ja kontseptsioonivabadust, õnnestub Meeland Sepal olla intensiivsemalt ja samas hingestatumalt sotsiaalne kui suurel osal ennast sotsiaalsena välja pakkuval kunstil. Oluliselt eskapistlikumana, sealjuures subkultuursena mõjub samaaegselt Kunstikonteineris avatud Pusa näitus „Niietus”. Intensiivses, põhjakeeratud värvigammas psühhedeelsed mustrid, peened maalide pinda täitvad struktuurid, kuld ning aimatavad taimemotiivid maapinnast välja kasvamas – hipilikkus kohtub trendika ökoteadlikkuse ning new age’iga flirtimisega. Viimased kaks pole esindatud mitte otsese visuaalse ekvivalendina, vaid aimatava vaimsusena.
Sekka mõjusid rahvakunstist, Indiast või Lapimaalt – vahet ju ei ole, sest elame niikuinii juba ammu globaalses külas. Seesuguseid mustreid kohtab nii kallistel käsitsi valmistatud india dekoratiivse paberi lehtedel kui Soome firma Iittala viimase kollektsiooni „Taika” taldrikutel ja kruusidel. More is more. Tõepoolest. Lisaks meenub 1990. aastate lõpul rahvusvaheliselt laineid löönud New Yorgi maalija Fred Tomaselli. Ja fakt, et juhul kui kuuekümnendatel aastatel mõni põranda alla jäänudki hipi temast ette ei jõudnud, on Pusa eesti esimene professionaalne psühhedeelsete mustrite maalija. Ammu juba oli aeg!
* Mitterahvusvaheline rahvusvahelisust pelgav isamaaline Meeland Sepa nimeline armastusluule festival „Luule suule” – selline oli 2007. aasta suvel NG Kunstikonteineris peetud ürituse täispealkiri. PS 25. II anti Rakvere teatris lisaks tavapärastele kolleegipreemiatele ka peakunstniku preemia. Preemiaks on mõnelt kunstnikult tellitud taies. Selle aasta auhinna autor on Meeland Sepp, auhind meenutab kuulsat šveitsi nuga.
