Gruusia Shakespeare’i-traditsioon on muidugi teada ja tuntud. Siiani kirjutatakse tunnustavalt Robert Sturua „Richard III” lavastusest, mis 1979. aastal lõi laineid Edinburghi teatrifestivalil. Ka „Macbethi” lavastaja, 1971. aastal sündinud David Doiašvili on jõudnud juba ühtteist korda saata. Küllaltki lühikese aja jooksul on ta põhjalikult reforminud Thbilisi Vaso Abašidze riikliku muusika- ja draamateatri nägu ja tegu, lavastanud kodu- ja välismaal, sealhulgas Inglismaal, organiseerinud Gruusias Georg Bushi vastuvõtutseremoonia – ja kogunud oma töödega nii veendunud pooldajaid kui ka tuliseid vastaseid. Doiašvili tegemiste kohta leiab huviline hõlpsasti lisainfot teatri kodulehelt1, kus uhkusega tsiteeritakse sedagi, et Michael Billington on teda nimetanud wunderkind’iks. Tuleb küll lisada, et Paul Taylor kirjutas ajalehes The Independent Doiašvili „Kuningas Learist” üsna kriitilisel toonil, viidates tema lavastajakäekirja „närvesöövatele joontele”2.
Kui rääkida Eesti Draamateatris Gruusia kultuurinädala kulminatsioonina publikule vaatamiseks pakutud „Macbethist”, siis kindlasti jääb see lavastus meelde meeletu koguse detailide poolest, mida kohati tundus olevat sedavõrd palju, et kõike ühe vaatamiskorraga ei jõudnudki hoomata. Selles mõttes oli kindlasti õige etendusele eelnenud kõnes antud soovitus pigem vaadata lavastust kui kuulata tõlget. (Siinkirjutaja otsustas algusest peale, et tõlget ei kuula, sest lugu on tuttav ja peaks seega olema jälgitav ilma tõlketagi. Nagu saalinaabrite kõrvaklappidest kostunud jutukatkete ja vaheajal tuttavatelt teatriinimestelt kuuldu põhjal selgus, polnudki tegu kuigi meisterliku tõlkega). „Macbethi” puhul on mõned elemendid, mille lahenduste põhjal saab lavastuse kohta enamasti midagi arvata. Üheks selliseks on kindlasti nõiad, kes kõnealuses lavastuses lavalt peaaegu ei lahkunudki, neist oli saanud lavastuse raam, nendega lugu algas ja neile jäi viimane sõna. Oma mustvalgete kostüümide ja torukübaratega tekitasid nõiad assotsiatsioone nii pahaendelise leierkasti kui ka õudusfilmist pärit kurjade lastega. Huvitava täiendusena oli neile leitud rakendust ka väravavahi ja leedi Macduffina. Väravavahistseen, mis järgneb näidendi tekstis Duncani tapmisele ja eelneb mõrvatöö ilmsikstulekule, ning mille tõenäoliselt lisasid näidendisse Shakespeare’i loal näitlejad, on üks selle loo väheseid koomilisi
hingamispause ja seetõttu kärbitakse see tänapäeval tihti lavastustest välja. Gruusia „Macbethis” oli see stseen aga alles ning täitis oma algupärase koomilise funktsiooni tänu üksikutele eestikeelsetele sõnadele ja fraasidele, mis olid osavalt pikitud väravavahi teksti. Teine lakmustest on tavaliselt nuga, mida Macbeth teises vaatuses näeb, ja Banquo’ vaim kolmandas vaatuses, mille esitamisviisist tehakse järeldusi näiteks Macbethi meeleseisundi kohta. Olgu kohe öeldud, et selles lavastuses olid mõlemad nägemused ühtviisi nähtavad ka publikule, andes lavastajale veel mõne võimaluse tehniliseks trikitamiseks. Osavaks lahenduseks oli noa paigutamine lambi valgusvihku, mis selle peaaegu nähtamatuks valgustas. Ka Banquo’ vaimu varjuteatri kombel ilmumine vertikaalselt paigutatud banketilaua taha mõjus asjakohaselt (võib-olla selle lavastuse üldplaani arvestades isegi liiga lihtsalt), kuigi olulisemaks kui Banquo’ vaimu esitamine varjuna, sai hoopiski püstloodis asetsev banketilaud koos selle ümber istuvate peokülalistega. Põnevaks leiuks oli zombistunud Duncan, kes ei äratanud mingit kaastunnet ning kelle tapmine – erinevalt Shakespeare’i näidendist – oli toodud lavale otse vaatajate silme alla. Ka tema düsfunktsionaalne kaaskond mõjus eemaletõukava ja ebameeldivana.
Samas oleks ikkagi oodanud Duncani „tolmava” kuningavõimu palju märgatavamat ülekandumist Macbethide paarile. Kuigi Macbethide paari mänginud noored näitlejad tulid oma osatäitmisega hiilgavalt toime, kiskus lugu vähemalt kohati „Romeoks ja Juliaks”. Eriti tundus sellest teisest näidendist pärinevat Macbethide surmastseen oma mitmete ärkamiste-suremiste ning ühisest (mürgi?)anumast joomistega. Selles osas olen küll nõus Ian Herbertiga (kelle positiivseid elamusi on Sirbis tsiteerinud3 Tiit Palu), et paratamatult tekib tunne: lavastaja, kes oma „Macbethi” sel viisil lõpetab, ei ole selle tähendusest nähtavasti täielikult aru saanud4. Mida öelda kokkuvõtteks? Kui publik ja teatrirahvas püsti seistes aplodeerib, on justkui kõik juba öeldud. Peenemat sorti roog toodi koju kätte. Vedas neil, kes nägid ära selle mitmesugustel festivalidel ohtralt pärjatud lavastuse. Ometi jääb kripeldama küsimus, kuivõrd see lavastus on Shakespeare’i „Macbeth” ja kuivõrd David Doiašvili lavalugu Shakespeare’i ainetel.
1 Thbilisi Vaso Abašidze riikliku muusika- ja draamateatri kodulehekülg www.musictheatre.ge/eng/
2 Paul Taylor, Theatre: The Crucible, West Yorkshire Playhouse, Leeds – The Independent 13. IX 1996
3 Tiit Palu, Gruusia teatrit (taas)avastamas – Sirp 22. I 2010
4 Ian Herbert, Can You Hear Me In Tbilisi? – www.theatrerecord.org