Mis see Maarja Kangro tuul on? Kangro lööb tuule letti kohe luulekogu algul ja ega ma päris pihta saa, mis see on. Miski mütoloogiline entroopiat külvav keeris-pööris jumala lalina taustal – ja tollega pole õieti midagi peale hakata. Teeb nõutuks. Ainus, mis lohutab, on teadmine, et halvaendeline tuulevaikus on veel hullem. Siis ei jää üle muud kui reipalt edasi kapata, mida Maarja Kangro läbi saja ja paarikümne lehekülje teebki. Ta pole enam nii abstraktne kui varem, andes konkreetsemaid elulisi detaile, manades paarikümne aasta tagant esile olmelisi üldistavaid mälupildikesi, kuid kuhjab nagu varemgi võõrkeelseid sõnu, peeni ampse, napse ja igasugu tooteid läbisegi kõikvõimalike kehaeritistega. Lisandunud on onaneerimine, mida varasemast ei mäleta. Summana on Maarja Kangro elutäpsem ja justkui tüdinenud ratio’st, logosest ja mõttehüperpallidest, millest on saanud ta kaubamärk ja mis on toonud talle pihutäie auhindu.

Maarja Kangro proosas on samuti märgata tüdinemist väljamõeldistest ja keskendumist pigem isiklikele seikadele, mis puudutavad ja pole nii aplombikad. Kangro on kartnud sentimentaalsust, aga nüüd leidnud oma nõksu kaua tagasi hoitud inimläheduse sissetoomiseks mõneti nihilistlikul, aga igati kargel moel. Ta on liikunud kujutlus­maailmast tegelikkusesse (kui kirjanduses saab tegelikkust üldse kujutada). „Klaaslapse“ valu on juba ükskõikse elu tekitatud eksistentsiaalne valu, mis uhke ja vapra tegelase kohati mässama ajab. „Minu auhinnad“ analüüsiv publitsistika-esseistika või irooniline arutlus-pildistus (puhh, kui palju sõnu kuhjus, palun vabandust).

Kuidas on lood Maarja Kangro luulega? Alguseotsas oli justkui antiluule. Ratsionaalsed loogilised konstruktsioonid filosoofiliste allhoovustega (puhh, jälle), polnud seal inimesi, empaatiat, romantikat, polnud vihamasadu või vikerkaart. Autoril oleks olnud nagu väike hirm vikerkaare ja serenaadi ees. Polnud inimesi, polnud reaale, olid abstraktsioonid, polnud emotsioone, igatsusi, änge, tundlemist. Üsna tundevaba kraam, kui mitte arvestada kirglikku vaimu­mõõgaga vehklemist ja torkeid. Tõsi, endine amatsoon on uues kogus samuti alles. Viskab meile mõnuga nätaki näkku surnud kalu ja nende külmi silmi külmletist ning pondunud elevandilaipu hulpimas, kõht ülespidi, ja paneb meid nondega kiiresti ühte patta.

Nii nagu Maarja Kangro pelgab või väldib sentimentaalsust, on ta ettevaatlik suurte teemade suhtes. Need tõmbavad ligi, aga vaatluseks tuleb leida uus vaatenurk, uus salauks lähenemiseks ja maskeerida lähenemine mõne triviaalsusega, teha asi lihtsaks. Näiteks kohtuvad Arvo Pärdi keskuses surnud joodikud, buldooserijuhi tütar pakub Brunellot G-duuris tšellosüidi saatel, kurb flegma voolab ja koristaja puhkab Maldiividel. Minnakse võõrandunult rukist lõikama, aga Brechti, kes võõrandumise mõtestaks, pole kuskilt võtta. Maarja Kangro nagu Maarja Kangro ikka, ehk vaid pisut mürgisem, triviaalsusi kuhjavam, lõikavam ja olmes konkreetsem. Kõrvuti on Adavere, Tel Aviv, Hiiumaa ja Isis, Minerva öökull ja räppivad rikkurite lapsed äärelinnas. Jumal ja sperma ja uputatavad kutsikad ja inimeste pealuud ja joodik Helmut on „Tuule“ lehekülgedel täiesti võrdsed abjektid.

„Abjekt on see „objekt“, mida hakatakse tajuma enne igasugust tegelikku objektisuhet, mis ei saa veel eksisteerida lahus subjekti enese tungidest. Ta on ülim kahevahelolek; ambivalentsus, kehastades subjekti „isiklikus arheoloogias“ tema kõige varasemaid püüdeid iseseisvuda emast, – veel enne, kui see tänu keeleoskusele tegelikult võimalikuks saab. Kõik abjektne on ühtaegu ülev ja alatu, ehtne ja võlts, valmis tühistama iga identsust ja eitama iga reeglit, kuid olema järjekindluseta, ilma rangelt läbiviidud antimoraalita. Sest ta on püsitu, pidetu. Abjekt on võlts ja õudne, läbinisti ebaeetiline, „täiuslikult ebatäiuslik“, kuid ometi saab just abjektist alguse subjekti iseendaks saamine, emantsipatsioon. Kristeva arvates on abjekt ühtlasi ka nartsissismi eeltingimuseks.“*

Mida siit järeldada? Maarja Kangrot ängistab objektiivse reaalsuseni jõudmise võimalikkuse kahtlus. Subjekt ja objekt on omavahel nii sassi läinud ja läbi kasvanud, et enam ei saa pihku sabu ega sarvi. Ja veel hullem, sama jama on kõigi armsamatega. Lähisugulastega kummitab see vähem, seetõttu ongi nendega koosolemine turvamaailm. Maailm ümberringi on hullude ja tolade galerii ja karneval, aga ehk on see osa omaenese mõistusest ja subjektiivsest pildist, mida ei saa ju kuidagi hulluks pidada. Sest millele siis üldse veel toetuda? Vaid vastu klaverit ja piljardit, nagu Viiding ütles. Neid klavereid ja piljardeid Maarja Kangro kogubki ja esile paiskab. Šampinjonid, Pavlova koogid ja kõrvitsapüreesupp tunduvad olevat usaldatavamad kui kultuuripoliitika ja traumakitši konjunktuur. Aga see kõik ei loe. Ja kui siis ootamatult paistab pingil tukkuva hulkuri püksivärvli vahelt perse, mis on kodutu nagu perse omanikki, on see troostitu ja kurb, aga mitte tülgastav. See pigem lohutab – midagigi reaalset ja käegakatsutavat.

Ehk tahab see hulkuv perse asendada suuri teemasid ja abstraktsioone? Need ei lahene kuidagi ja on isegi ülesandepüstitusena segased, aga võtta pole ka midagi paremat kui lihtsalt üksik perse, mis ei pruugi pealegi olla eriti puhas. Sama pilguga vaatab Maarja Kangro erhumängija poolemeelse naise süles oma nokuga mängivat poisikest.

Vahel valib Maarja Kangro ühe konkreetse objekti või fraasi ja mälupildi, keskkonna ja meeleolu ja ratsutab selle seljas monotoonsemalt või varieerides läbi ühe teksti. See on enamasti tugev, kui on valus, joonistab kujundi, tihti visuaalsegi, aga nii ei saa läbivalt teha ja seda autor teab. Kogu on mitmetisem, vahelduvam kui varasemad. Viimasest luulekogust on möödas kuus aastat. Ehk ongi autor juurelnud, mis suunas kapata, ja mõne korra hobust vahetanud. Muidu võiks ju arvata, et ta on juba ammu oma nõksud ja stiili leidnud ning töötavat mudelit pole mõtet muuta.

Nõkse võib muidugi muuta, kuid muutunud ei ole luulemina, kui, siis nüüd vaatab ta tibake rohkem inimeste ja vähem läbi oma pea kiirrongina kihutavate mõtete poole. See mõttekiirrong, mis hüppab ühe rööpapaari pealt teisele nagu kevadine kitsetall, on mind varem väsitanud. Ühest küljest on sel vääramatu jõud nagu soomusrongil, teisalt on see ettearvamatu, nagu tahaks piilupart veduris kihutada läbi kogu maailma ja igas teivasjaamas luua suhteid ja maitsta kohalikku – võimalikult peent – rooga. Rong on ehk pisut hoo maha võtnud, piilupart jalutab aga läbi vagunite ja tutvub reisijatega.

Maarja Kangro ei pääse sellest, et mõtleb maailma suuremaks, aga kohe justkui vihastab ja tühistab vähegi suuremaks kasvava mõtte mõne triviaalsusega. Varem mõtisklesin õelalt, et ehk oli tal pärast väärikate itaallaste ja Enzensbergeri teoste tõlkimist keeruline oma luuletekstides vabaks ja lihtsaks saada (tõlkimine tuli enne luuletamist). Nüüd olen kas mina ära harjunud või võtab tema lõdvemalt, nii et jaksan vahel juba lugeda, ilma et peaksin pärast iga luuletust puhkama. Eriti meeldib mulle, kui leian teksti, millel nagu polekski tähendust. Näiteks sõidavad Prahas mööda väsinud hiinlased punaste ja vanade Fordi kabriolettidega, kahel valge kootud müts peas. Kas sel on mingi tähendus? Mulle meeldib mõelda, et ei ole. Prantsuse uue romaani laines püüti kunagi tähendustest vabaneda. See on muidugi peaaegu võimatu ülesanne.

* Hasso Krull, Emmepuu ja issipuu, kesk abjekte. – Vikerkaar 1991, nr 8, lk 45.