Maarit Murkal on kalduvus kaugele ette mõelda. Näiteks, kui tänavasilte enam ilma prillideta lugeda ei näe, mõtleb ta pimedaksjäämise peale. Ning täiskarsklasena pelgab ta purjus olekut. Oma maali süües kardab ta mürgitust ja käib pärastpoole arsti juures vereproovi andmas. Kas tuumafüüsikuid, kes ehitasid aatomipommi, ajendas hirm massihävitusrelva ees või uudishimu? Nii või teisiti, idee pildi kustutamisest viis Maarit Murka mõttele, mis juhtub pildiga siis, kui oma meeled ühe- või mitmekaupa välja lülitada. Esimene pilt, autoportree kodustuudios, on standardne, maalitud tavalisel viisil. Sellele järgnesid eksperimendid: ta maalis nina kinni, tropid kõrvas, isegi pimedas. Tõsi, viimast katset tuleks korrata, sest paar tööd oli juba enne tehtud ning käe mälu hakkas piiratud nägemist kompenseerima. Niimoodi, pilt-pildilt, on Maarit Murka kõik oma meeled loomingulises protsessis proovile pannud. Otseselt sellist ülesannet püstitamata tõestas ta enda näitel, et inimene tajub maailma ja loob kunsti kui kehaline ja hingeline tervik. Kui mõjutada ühte osa, muutub kogu tulemus. On isegi töö, kus otsitakse seda, „mis kunstnikel on, mida aga meil, „normaalsetel” inimestel, ei ole?”, nagu selgitab tekst pildi kõrval. Midagi seitsmenda meele kanti? Spirituaalset?
Kunstiteaduses on palju rohkem võimalusi valla kui harjumuspärases kuivas teaduslikus teaduses. Ohtlikult ebateadusliku tulemuse sai Maarit Murka tasakaalumeelt ja kõiki teisigi meeli napsuga summutades, nii et alkomeeter näitas 0,43. Selles töös on täiesti kadunud talle üldomane süngus, ta naeratab läbi impressionistliku vine, kuivõrd impressionism must-valges maalis üldse võimalik on. Kas siis Maarit Murka puhul toimib alkomeeter nagu vaimumeeter? Nagu juba öeldud, sakusmendiks sai üks ta oma töödest, kui ta värskelt maalitud lõuendilt õlivärvi lakkus. Keelelöögid annavad pildile faktuuri nagu krüsanteemi kroonlehed või vaklade vaenuköis. Video kujutab protsessi ennast. Igatahes Maarit Murkal on maitsekaaslasi, näiteks Ani K. Tai kuningriigist on maalinud keelt värvi sisse kastes Mahatma Gandhit ristil ja Osama bin Ladenit koopas, mida saab ka YouTube’ist vaadata. Ent värvi äralakkumist guugeldades satub ohutustehnika ja porno lehekülgedele, mille poolest Maarit Murka ongi äkki kunstimaailmas esimene. SooSoo galeriis võib vaadata videoeksperimente ajatajuga. Kui paluda kahel inimesel viie minuti jooksul kätt suruda, läheb aeg millegipärast alati üle, ent musivahetus kestis antud katseisikute puhul hoopis lühemat aega. Võib-olla oli üks suudleja küüslauku söönud ja teine värvi lakkunud. Kui juba vahetustest rääkida, ei saa mööda minna Tammi galerii vahetusoksjonist, mida kureerib Maarit Murka. Nimelt ei osteta seal pilte raha eest, vaid vahetatakse üksteise vastu. Miks ei võiks kunstiteost televiisoriga mõõta? Poliitikud pakuvad reklaamitulpadel lausa iseennast, kandes silti „vahetus”. Iga teaduse elementaarne nõue on õige ekvivalendi leidmine.
