Matvijenko: Dokumentaalteater kogub jõudu. Lavastuse „Antikeha” Peterburi teatris Baltiiski Dom on teinud filmi- ja operaatoriharidusega noored, teemaks natsionalism ja võõraviha, aluseks paari aasta tagune traagiline lugu Peterburis. Kaks naist jutustavad, mõlemad on kaotanud oma poja: üks poiss oli skinhead ja teine tema ohver. „Antikehaga” ühte tüvesse kuulub ka „Vene juhtumi” programmist mitu lavastust. „Usbekk”: noore näitleja dokumenteeritud ja väga isiklik teekond Taškendist Moskvasse ehk rännak endisest Nõukogude Liidust tänapäevasele kapitalistlikule Venemaale. Samasse rühma paigutub ka lavastus „Viimane”: uuritakse, kuidas suhtub rahvas miilitsasse ja politseisse, kuidas hirm ja viha mentide suhtes ei lase tunda austust politsei vastu. Neis lavastustes pole agressiivsust, on soov aru saada ja dokumenteerida reaalsust.
Johannes: Nähtust kõige professionaalsem oli „Antikeha”, mis sai ka parima väikevormi Kuldse Maski auhinna. Nõukogude miilitsa traagilisest saatusest jutustav „Viimane” oli ehk liiga infantiilne, kui mõelda sündmustele, mis on Moskva tänavatel viimase paari aasta jooksul aset leidnud. Väga sarmikas noor usbekk tuletas taas kord meelde, kuidas igamees endisest Nõukogude Liidust loodab leida Moskvas oma eldoraado.
Matvijenko: Vene teatri uus suundumus, mis viimase pooleteise aastaga esile kerkinud, on sotsiaalsed teatriprojektid. Näitleja läheb „põllule” sooviga aidata inimesi. Näiteks teater Liquid töötas rehabilitatsioonikeskuses alkohoolikutega. On töötatud ka kurtidega. Kui muud ei saa, siis kunsti kaudu rehabilitatsiooni võib ikka pakkuda. Teater ise valib, kellega tegeleda. Teatritegijatele on selline piiride ületamise töö oluline, see lõhub rutiini ja tavaarusaama elust.
Johannes: Nägime teatri Liquid tantsulavastust, mis toetus alkohoolikutega töötamise kogemusele. Kirjeldati ka teatritegemist inimestega, kellel on vaimne puue, samuti emigrantide koolis keele- ja kohanemisõpet teatri kaudu. Teatriinimene on kindlasti empaatiline sotsiaaltöötaja. Tegevus on õilis: teeb inimestele head, avardab näitleja tundeskaalat ja avab vaataja silmad. Eesti teatrist tulevad meelde Merle Karusoo dokumentaallavastused vangide ja narkosõltlastega ning Ida-Virumaa venekeelsete lastega.
Matvijenko: 40aastaste lavastajate seas on Juri Butussov üks olulisemaid formaliste. Tema Brechti-lavastus „Hea inimene Sezuanist” on lugu sellest, et headus on mõttetu. Ühelt poolt soovitakse tulla teatriga ühiskonnale lähemale, olla avali teiste inimeste kannatuste suhtes, teiselt poolt aga kuulutavad Brecht ja Butussov, et ei ole kasulik olla hea. See on kapitalismi teema praegusel Venemaal.
Johannes: Juri Butussov sai möödunud hooajal parima suurvormi Kuldse Maski oma „Kajaka” eest, mida oli mittevenelasel peaaegu võimatu hoomata, hoolimata sellest, et „Kajaka” tekst on peaaegu peas. „Hea inimene Sezuanist” oli „Kajakaga” võrreldes jälgitavam, aga Brechti-teadlikumad vaatajad vajusid näost ära. Butussov näikse ajavat oma Vene asja. Võib-olla tuleb „Hea inimene Sezuanist” järgmisel aastal Tallinna. Suurvormina see lugu päris meeldis, aga ma ei ole Brechti kanoonik.
Matvijenko: Dmitri Volkostrelov Peterburist kuulub vene teatri uude põlvkonda. Pärit Dodini klassikalisest koolist, on tal siiski hoopis teine mentaliteet ja vaade teatrile. See, kuidas töötab Volkostrelov tekstidega ja kuidas neid kirjutab talle Pavel Prjaško, on Venes unikaalne.
Johannes: Festivalil „Vene juhtum” näidati kolme noormehe lavastust, mida oli ilmselt paljuvõitu. „Kuri tüdruk” oli traditsiooniline noortekas. „Soldat” oleks pidanud provotseerima auditooriumi, sest näitleja esitab vaid ühe lause ja sellega on etendus lõppenud. Järgnenud arutelu kujunes vaatajate (keskealiste naiste) intervjuuks noore lavastajaga teemal, kuidas tal on õnnestunud Vene sõjaväest pääseda. Kolmas lugu jäi nägemata ja Volkostrelovi ime tabamata.
Matvijenko: Moskva praegusi suuremaid teatrisensatsioone on Konstantin Bogomolovi „Ideaalne mees” Oscar Wilde’i järgi, seda mängitakse MHATis ja rahvas jookseb tormi. Teemad homofoobiast õigeusuni, Sotši olümpiamängudest nõukogude estraadini. Kõigest räägitakse avameelselt, efektselt ja käredalt, tegu pole mingi vihjekunstiga. Lavastus on leidnud publiku tormilise vastuarmastuse, pole jälgegi tsensuurist, üle hulga aja on Moskva lavale jõudnud poliitiline satiir.
Johannes: See lugu jäi kahjuks nägemata, aga keegi kohalkäinuist ei suutnud „Ideaalset meest” adekvaatselt kirjeldada, kõik hakkasid lihtsalt itsitama ja üksikuid seiku ümber jutustama. See tegi „Ideaalse mehe” veel ihaldusväärsemaks.
Matvijenko: Viimase aja teatrirenessansile annavad oma värvi õnnestunud klassikalavastused Moskvas ja Peterburis: Vahtangovi teatri „Jevgeni Onegin” Rimas Tuminaselt ning Lev Dodini tööd: Schilleri „Salakavalus ja armastus” ja Ibseni „Ühiskonna toed”. Dodini „Salakavaluses ja armastuses” öeldakse tänapäeva elu kohta väga valusaid asju, mida noorem põlvkond ei tee.
Johannes: Dodini „Salakavalust ja armastust” näeme eeloleval sügisel Tallinna „Kuldsel maskil”.
Matvijenko: Moskvas muutub teatritopograafia pidevalt, teatrikeskusi tuleb juurde. Viimane näide on Gogoli keskus: see on vana Moskva teater, mis saanud uue hingamise. Seal annab etendusi ja korraldab aktsioone Kirill Serebrennikov. Sellised alternatiivpaigad vähendavad noorte soovi minna tööle traditsioonilisse teatrisse, kunsti on mugavam teha teistsugustes kohtades. Statsionaarsesse teatrisse ei tule koolilõpetaja, pigem ihkavad Moskvasse inimesed provintsist – ja neil on jumala ükskõik, kus töötada, peaasi, et Moskvas.
Venemaa provintsiteatrit elustab kaks suundumust. Uus dramaturgia annab võimaluse pildile pääseda, uus tekst nõuab uusi teatrivõtteid. Teine tendents on Moskva ja Peterburi lavastajate massiline provintsiteatrites lavastamine. Jevgeni Marcelli lavastus „Nimetu” on seal kõige huvipakkuvam, näeb väärt peaosalist ja elusat teatrit. Ent see pole avangard, avangardiga on asi hädine. Lõpuks on ju oluline, et lavastuses on elu – kahjuks tuleb seda provintsis aga väga harva ette.
Johannes: Üks Vene provintsilavastus on Eesti ajakirjandusele väga korda läinud, kuigi näinud pole seda keegi. Nimelt pälvis Marat Gatsalov Novosibirskis tehtud „Augustikuu” eest parima draamalavastaja Kuldse Maski. (Tracy Lettsi „Augustikuu” on Priit Pedajas lavastanud Eesti Draamateatris Ita Everiga peaosas). Uhke muidugi lugeda, et Venemaa parim lavastaja töötab Eesti Vene teatris, aga kummastav on see, et kuigi ta on juba aasta jagu meie teatri peanäitejuhi palgal, pole ta siin veel midagi lavastanud. Millise Eesti teatri peanäitejuht on saanud alustada oma tööd, tegemata koduteatris aasta jooksul ühtegi lavastust? Kallis mees see Marat Gatsalov.