Okaste dünastiasse kuuluvana on Roosvaltil lausa kohustus täita oma ruum eesti maalikunstis. Ja see ruum ongi füüsiliselt olemas Evald Okase majamuuseumi näol Haapsalus. Kui retrospektiivnäitused on üldjuhul liigagi ülevaatlikud kui mitte pealiskaudsed, siis seekord tundus, et saamaks ülevaadet ühe kunstniku loomingust, maalikäekirjast, kujunemisest ja erinevate teemadeni jõudmisest, on see parim vahend.
Viimasel ajal on mul tekkinud sportlik hasart jälgida, kes kunstnikest on ?Lühikeses eest kunsti ajaloos? esindatud. Lühike on see küll, aga mõned suhteliselt olulised nimed on sealt millegipärast välja jäänud, nende hulgas ka Mari Roosvalt.
Võiks küsida, miks on Eestis nii vähe naismaalikunstnikke. Kui ilmus Beauvoir?i raamat ?Teine sugupool?, kurtsid mõnedki kriitikud, et autor pole öelnud midagi uut. Kuid palju rohkem oli neid, kes leidsid, et ta on tabanud asju, mida naised püüdsid raamatu avaldamise ajal endamisi sõnastada ning et uurimustöö aitas neil säilitada võitlusvaimu: ?Ta oli toonase naistepõlvkonna hääl.? Mari Roosvalti võib samuti pidada oma põlvkonna maalikunstnike üheks naishääleks, kes on jõudnud ja jõuab ka praegu, vaatamata pedagoogilisele ning administratiivsele tegevusele, nõnda palju maalida.
Samas on väljapaneku ühe osa teema paik ja kultuur, milles on fotovõtted maalilisel taustal (või siis vastupidi), luues tähendusliku koosluse. Või nagu Susan Sontag on öelnud, et kui fotod labastavad, siis maalid moonutavad vastassuunas: nad teevad suureliseks. Maalid teevad eranditult kokkuvõtte, fotod tavaliselt mitte. Heade kompositsioonivõtetega on Mari Roosvalt suutnud ajakirjanduses ilmunud päevapoliitiliste teemade najal luua mõjuva terviku. Ideoloogia ei ole ju lihtsalt valeteadvus, illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem võiksime seda reaalsust ennast mõista juba ideoloogilisena. On huvitav, et realismi mõiste kirjeldamiseks on kirjanduses palju selgemad kriteeriumid ja võtted kui kunstis. Selles mõttes on Mari Roosvalt oma poolabstraktsete taieste juures ikkagi realistlik.
1990. aastatel rikastus maalikunst uue loojatüübiga, kes tegutseb väljaspool kodust kunstilugu, kellel puudub soov kleepuda traditsioonilise kunsti külge. Roosvalt pole maskeerunud ega tembutanud ka postmodernismi tuultes, vaid jätkanud järjekindlalt maalilisuse rida, säilitades kindla autoripositsiooni ning stiili. Eha Komissarov on üheksakümnendatel nentinud, et Eesti oma maalikoolil pole erilisi ?ansse pälvida rahvusvahelist tähelepanu. Mitmel põhjusel, mis viitavad eesti maali asendile eelmises ühiskonnas, on maalile oma uue marginaali staatuse omaksvõtmine väga raske. Komissarov on pidanud maalitraditsioonide all silmas 1960. ? 1970. aastatel väljakujunenud kunsti, mis oli arenenud toonase nõukoguliku tegelikkuse võimaluste ja mängureeglite alusel. Ometi on tollased mängureeglid vorminud kvaliteetse maaligeneratsiooni, mis kajastub selgelt ka Mari Roosvalti ?Retrospektiivis?. Näha on etapid ja faasid, millest on jõutud abstraktsionismi, tegelikkuse kujutistevaba tajumiseni. Meid võiksid huvitada just ajas toimunud muudatused, sellised kollektiivsed avaldusvormid, mida võib nimetada ajavaimuks.
Roosvalti tööde põhjal võib näha, millised visuaalsed parameetrid on võtnud meie maalikultuuri eksperimenteeriv pool ? seda enam, et kasutatud on ka fotot. Tõelus kui selline on ümber mõtestatud: nüüd on see näituseeksponaat, dokument uurimuseks, sihtmärk jälgimiseks. Maailma fotograafiline uurimine ja paljundamine, millega Roosvalt viis viimast aastat on tegelenud, killustab järjepidevuse ja lülitab tükid lõpmatusse maalitoimikusse.