Helle Vahersalu näitus „Lumi, rooste, värv“ Tartu Kunstimajas kuni 10. XI. Kuraatorid Tiiu Talvistu ja Kadri Asmer, kujundaja Madis Liplap.

Helle Vahersalu. Lumi, rooste, värv. Kataloogi koostaja Tiiu Talvistu, tekstide autorid Kadri Asmer, Reet Pulk-Piatkowska ja Tiiu Talvistu, toimetanud Peeter Talvistu, kujundanud Peeter Paasmäe. Tartu Kunstnike Liit, Tartu 2019, 231 lk.

Aastaid tagasi, praegu tundub, et lausa ennemuistsel ajal oli Tartu kunstimuuseumis tavaks tähistada Tartu kunsti suurkujude, näiteks Aleksander Vardi või Alfred Kongo, ümmargusi sünnipäevi näitusega. Omasid armastati ja austati.

Aga sel ennemuistsel ajal, 1960ndatel ja 1970ndatel oli Tartu kunsti­muuseumis veel üks tava – seal korraldati noorte, just endale nime teinud kunstnike grupi­näitusi. 1976. ja 1977. aastal toimus maalikunstnike näitus lausa kahes jaos: kõigepealt Peeter Mudist, Tiit Pääsuke ja Ludmilla Siim ning siis Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik ja Helle Vahersalu. Tartus elava ja tegutseva Helle Vahersalu kunsti näitamine koos Tallinna õpingukaaslaste omaga oli tollase direktori Vaike Tiigi idee.

Selle žestiga vabastas Tiik Helle Vahersalu Tartu kunsti taagast ehk siis väljakujunenud arusaamast, milline on õige ja milline väär kunst, ükskõik kas siis Tartu või Tallinna poolt vaadatuna, aga kuulutas kunstniku ka omaks. Vaike Tiik valdas suurepäraselt piitsa ja prääniku poliitikat. Ma ei usu, et selle näituseta oleksin, vähemalt siis, osanud Vahersalu tollaseid töid vaadata koos Peeter Mudisti omadega ja näha neis ühesugust vibreerivust, dünaamikat, hoidumist lõpliku otsuse (ja tõe) langetamisest. Helle Vahersalu oli üks neist noortest kunstnikest, kes pärast kunsti­instituudi lõpetamist oli naasnud Tartusse, kuid kes ise ei ole ennast lõplikult Tartuga seostanud. „Kunstnikuna ma ei põe, ei seda ega ka teistpidi, et ma Tartus olen. Varem oli see isegi nagu kohustus, et ma olen Tartus ja meid on nii vähe ja ma pean tegema. Ma pean esinema. [—] Ma ei ole Tartu patrioot [—] Mina olen lihtsalt siia pidama jäänud. Nüüd on vaja seda, kes mind siit minema lükkab,“ on ta ise öelnud oma viimases pikas intervjuus.¹ Ta on olnud parasjagu võõras, iseäranis 1970ndate algupoolel, kui Tartu kunstiellu pikisilmi oodati noort ja värsket verd, aga ta on olnud ka piisavalt oma, et ta pandi juba 1970ndate lõpul Alfred Kongoga ühte paati.² Mäletan, et 1980ndatel sai omavahel naljatletud, et ega Helle pole mõni Tartu kunstnik, ta on hoopis Tapa kunstnik, sest tema vanematekodu on Tapal. Aga ega see olnud ka siis pelgalt nali. Tallinna ja Tartu, aga ka Tallinna ja Peterburi või Moskva vahele jääv raudteelinn Tapa on ühenduspaiga, intertsoonina vägagi sobiv metafoor, mille abil Helle Vahersalu kunsti iseloomustada. Eikellegimaal eksisteerimine on olnud tema tugevus ja ka nõrkus. Vahersalu kunsti kontekst on olnud pigem tema peamiselt Tallinnas tegutsevad õpingukaaslased, nende kunsti­püüdlused. Mida aasta edasi, seda enam tundub ta just nendega kokku kasvavat, iseäranis kui mõelda Kristiina Kaasiku või Tiiu Pallo-Vaigu peale. Aga ta ei ole oma kunstis suutnud minetada ka kõhklusi, sõnumi peitmist, ütlemata jätmist, enigmaatilisust. See on natuuri, aga ka tema identiteedi omapära. Helle Vahersalu ei ole ennast kunagi „kätte andnud“, ei kunstistiilide, kui nende alla paigutamine veel moes oli, ei žanrite, koolkondade ega eeskujude mõttes. Ta on kuulunud kõikjale ja ei kuhugi. Vahersalu kunstist võib rääkida abstraktsionismi, aga ka sürrealismi, ekspressionismi võtmes, iseäranis, kui need voolud tähistavad isikupärast käekirja, iseolemist ja vabadust.

Helle Vahersalu on paelunud värv, tema maalid on ehitatud üles koloriidile. Sageli võib rääkida ühe teise värvi prevaleerimisest, näiteks punasest, rohelisest, roostekarva või valgest perioodist. Nagu Picassol. Aga nagu oli Picasso, nii on see ka Helle Vahersalu puhul vaid pooltõde, kuid selline, milleta tõe juurde ei jõua. Just nii, nagu on ka teised vormi­võtted (pildistruktuur, pinnad, nende kattuvus või läbipaistvus, ühtede joonte ja kujundite invasioon ning sellega teiste tühistamine) või ka korduvad motiivid (tool, täring, pildiraam, lilleõis, figuuri topeldamine, rööpafragment, numbrid).

Helle Vahersalu portreed on konkreetse inimese kujutis, aga samahästi sisaldavad need vaikelusid, interjööri­fragmente, abstraktseid pindu-vorme, värvilaike. Portreteeritava olemuse tabamine ei ole olnud eesmärk omaette, pigem ettekääne mõne järjekordse koloriidiülesande lahendamiseks. Kunstnik on ka ise seda seisukohta kinnitanud: hoolimata sellest, et modellid on tavapäraselt kuulunud tema sõprus- või lausa perekonda, ei ole teda portreteerima ärgitanud mitte niivõrd nende isik, kuivõrd nendega seotud valguslaik või värviplekk, nagu näiteks punane barett või valge kleit.³ Nii on tema portreid ka käsitletud, vahest vaid mõne erandiga, nagu näiteks Mari Pilli portree (1975), kus portreteeritu tugev värvikas isiksus on vastu hakanud. Ei taha küll uskuda, et kolm-, nelikümmend aastat tagasi maalitud portreed on hakanud oma elu elama, kuid Tartu Kunstimaja näitusel tundub, et vastuhakkajaid on olnud märksa rohkem kui Mari Pill. Ükskõik kas Vahersalu eesmärk oli jäädvustada valge kleidi kuma või punaste juuste sära ning nende põhjal komponeerida tervik, on ta saanud pihta oma portreteeritavate sisemisele haprusele, tarkusele või isegi lapselikule trotsile. Iseäranis aus on ta olnud iseenda vastu. Ükskõik kas ta on uputanud ennast interjööri rohelusse või asetanud roosa taeva taustale, tema autoportreedest vaatab halastamatult vastu kimbatus, isegi sisemine heitlus, võitlus iseendaga. Selle mõistmiseks pole psühho­analüüsi vaja, kuigi nii mõnegi abstraktse kompositsiooni („Hele kivi“, 1970 või „Pudenemine“, 2013) puhul võiks tark psühhoanalüütiline käsitlus avada mitte ainult kunstniku isiku, vaid midagi veel, mis räägib Tartust, eikellegimaast …

Helle Vahersalu Tartu Kunstimaja väljapanek on määratletud juubelinäitusena, justkui pühitsetaks ta sellega tagasi Tartu kunstimuuseumi kunagisse juubeli tähistamise traditsiooni. See on ka selgelt tagasivaateline väljapanek: esimesed maalid on 1969. aastast, viimane 2014. aastast. Praeguse näituse kõige uuem teos „Lumi ja rooste“ oli viis aastat tagasi väljas Tallinnas Vabaduse galeriis. Selle põhjal sai kunstniku toonane isikunäitus lausa oma pealkirja. Ilmselt on see ka praeguse retrospektiivse väljapaneku pealkirja „Lumi, rooste ja värv“ inspireerinud. Ma ei tea, kas praeguse näituse valiku tegid kuraatorid üksi või koos kunstniku ja kujundajaga, kuid viimasele viiele aastale kriips peale tõmmata tundub enam kui imelik. Kas väljapanekut tuleb tõesti vaadata lõpetatud projektina?

Helle Vahersalu üks tõekspidamisi, mida ta oma õpilastele on mantrana korranud, on: „Maali, maali, peaasi, et ei nuta.“ Intervjuus on ta ise kinnitanud, et talle pole vaja seda meelde tuletada, sest maalimine lihtsalt on tema tegevus, mida ta ikka on teinud. Ja millest on vahel ka lugu peetud.⁴ Ei taha uskuda, et kunstnik ei ole viimased viis aastat teinud seda, mida ta on iseenesestmõistetavaks pidanud, ükskõik kui palju ta siis ka kahelnud või kõhelnud pole. Tema mantras peitub omamoodi lubaduski, et ta teeb seda praegu ja edaspidi, ikka nii kaua, kuni elab ja hingab. Tapa kunstnik on alati teel …

1 Maali, peaasi, et ei nuta! Helle Vahersalu intervjuu Tiiu Talvistuga. – Helle Vahersalu. Lumi, rooste, värv. Tartu Kunstnike Liit, Tartu 2019, lk 78.

2 Samas, lk 72.

3 Samas, lk 74-75.

4 Samas, lk 79-80.