20. mail 75 aastat tagasi kogunesid Prahasse Ri?e Louteki teatrisse nukuteatritegijad 11 Euroopa riigist, nende seas ka Eestist pärit nukukunstnik Alla Orav. Sellel päeval pandi alus maailma vanimale teatriorganisatsioonile, nukuteatrite rahvusvahelisele liidule UNIMA. Nüüd on UNIMA rahvuskeskusi üle 60 kõigil kontinentidel.

Kuigi Eesti oli UNIMA asutajamaade hulgas, polnud sel ajal nukuteatrit Eestis olemaski. August Libliku teater asutati alles 1933. aastal. Eesti Riikliku Nukuteatri side UNIMAga algas aastal 1958 ja Ferdinand Veike oli 26 aastat Sergei Obraztsovi kõrval UNIMA Nõukogude Liidu keskuse asepresident; aastail 1980 ? 84 oli ta ka UNIMA nõukogu liige. Pärast Eesti taasiseseisvumist side UNIMAga katkes ja tänavu jaanuaris täitus UNIMA Eesti keskusel alles  viis iseseisvat tööaastat. Harry Gustavsoni järel sai mullu juhatuse esimeheks (presidendiks) Andres Dvinjaninov.

UNIMA peab oma põhiülesandeks koordineerida ja edendada nukuteatrite rahvusvahelist koostööd ja infovahetust. Meile oli üheks suuremaks rahvusvaheliseks ettevõtmiseks Rootsi, Taani, Soome ja Eesti (H. Gustavson ja A. Looris) keskuse algatusel mullu toimunud kaks täienduskursust Läänemeremaade kutselistele nukunäitlejatele ja lavastajatele: esimene mais Viljandis, teine septembris Odsherredis (Taani).

Kevad oli nukuteatrirahvale töine. 10. ? 16. maini oli XIII Läänemere maade nukuteatrite festival Tamperes. Sellele järgnes 20. ? 22. maini Viljandis VIII rahvusvaheline nukuteatrite festival ?Teater kohvris?, kus lisaks Eesti teatritele osalesid teatrid Leedust ja Poolast. UNIMA sünnipäeva tähistasime VI UNIMA päevadega Tallinnas 29. maist 5. juunini. Ja juba järgmisel päeval algas Horvaatias nukurahva nelja aasta kõige tähtsam sündmus: 6. ? 12. juunini toimus Opatijas UNIMA XIX kongress koos ülemaailmse festivaliga sadamalinnas Rijekas (Horvaatia suuruselt teine linn). Seega võis kuu aja jooksul näha 65 etendust ja saada hea ülevaate meil ja mujal toimuvast.

Läänemere maade festival Tamperes oli mõneti ehk isegi huvitavam kui Rijeka festival, kuigi nii tugevaid kui nõrku lavastusi oli nii siin kui seal. Muidugi kasutasid mõlemad võimalust näidata oma teatreid (Tamperes 12 etendust Soome teatritelt).

 

Milleks on näitleja kõrval veel nukk?

Läänemere piirkonnas paistavad olevat ülekaalus jutustaja teater (enamasti lauateatri laadis) ja nuku- ning näitlejateater. Viimases ulatus diapasoon näitlejast-animaatorist kuni mitmetasandiliste suheteni näitleja-nukk, näitleja-näitleja ja nukk-nukk, milleni jõudis Rein Agur oma tipplavastustes. Tihti tekkis aga küsimus, milleks on näitleja kõrval veel nukk. Nagu laul või tants ei tee lavastust ooperiks ega balletiks, ei tee ka nuku kasutamine teatrit nukuteatriks. Huvitavamad olid sooloetendused. Neist võiks nimetada Turus kooli lõputööna valminud ?Kaunitari ja Koletist?. Nüüd Tampere nukuteatris Mukamas töötav Timo Väntsi mängis inimsuuruse nukuga Koletist ja samal ajal ise tema teenrit. Üsna levinud varieteenumbreid marionettidega esitas Bojan Barič nukuteatrist Sampo (Helsingist). Rootslastelt võisime näha puhast ja täpset musta kabinetti: film ?King-Kong? oli nukulavale üle toodud ja illusioon täielik. Stockholmi Draama Instituudi lõputööna valminud lavastus näitas, et lõpetajad saavad seal nukukäsitsemise tugeva põhja. Üks huvitavamaid oli Peterburis ilma riigi toetuseta tegutsev väga populaarne teater Potudan. Nende lavastuses ?Nevski prospekt? oli kokku pandud erinevaid nukke ja mängustiile, kasutatud põnevaid lavaefekte, kuid see jäi kokkuvõttes ehk liiga kirjuks. Eesti näitas ?Kunksmoori?. Mõjus üsna sümpaatselt ja oli huviga jälgitav. Hea, et etenduses räägiti ka soome keeles, sest kui jutust aru ei saa, võib palju selgusetuks jääda.

Eelmisele ülemaailmsele festivalile, mis toimus UNIMA XVIII kongressi ajal Magdeburgis, oli suudetud kutsuda väga eriilmelisi ja eksperimentaalseid lavastusi, millest mõned balansseerisid üsna (nuku)teatri piiril. Palju oli teatreid meie jaoks eksootilistest pika nukuteatritraditsiooniga maadest (Hiina, Vietnam, Jaapan, Indoneesia jne).

 

Arvutinukud ? on see nukuteater?

Rijekas oli 27 lavastusest viis Horvaatia teatritelt ja neli teistest endise Jugoslaavia riikidest. Kaugematest maadest olid esindatud vaid Vietnam (Veenukuteater), Jaapan ja Kanada. Ülejäänud teatrid olid enamasti Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Põhjamaadest oli esinemisõiguse saanud vaid Norra. Valikule pani ilmselt pitseri see, et etendused pidid olema seotud festivali teemaga, milleks oli vesi. Nii oli näiteks itaallaste iseenesest huvitav ja metafooririkas ?Vesi? (Teater Il Dottor Bostik) juba 14 aastat vana, mängitud üle 1000 korra. Iseenesest pole pikk lavaelu halb ega harv nähtus. Albrecht Roser esineb oma ?Gustaviga? festivalidel üle 20 aasta. Itaallaste etendusel olid aga juba väsimusemärgid küljes.

Aga 13 inimest Eestist (kellel Kultuurkapitali näitekunsti ja rahvakultuuri sihtkapital aitasid maksta osavõtumaksu ja osaliselt sõidukulud) olid tulnud ju ülemaailmsele festivalile. Andres Dvinjaninov: ?Tulin siia vaatama, milline on maailma tipptase, aga näen tavalisi reaetendusi.? Siiski oli nähtu hulgas etendusi, mille pärast ainuüksi tasus seda sõitu ette võtta.

Oli lavastusi nii lastele kui täiskasvanuile (7), kusjuures viimased olid üldiselt huvitavamad. Oli ka nii-öelda eatuid lavastusi (igale eale). Esindatud olid nii sirmiteater kui lahtine mäng nukkudega ja esemetega, must kabinet, maskiteater, varjuteater, veeteater. Lisaks tänavateater, Jaapani mehaaniliste nukkude demonstratsioon ja kaks nii-öelda kaasaegsete vahenditega tehtud lavastust. Ognivo teatri (Venemaa) ?Homme algab eile? kujutas XX sajandi Venemaa ajalugu seda kajastanud maalide kaudu. Ühendatud olid projektsioonitehnika ja üsna nauditav nukumäng (ka must kabinet). ?Pöial-Liisi? (Ljubljana, Sloveenia) puhul oli tegemist virtuaalse interaktiivse lavastusega, kus nukud projitseeriti ekraanile nagu figuurid arvutimängus. Kogu etendus kulges tihedas suhtlemises vaatajatega, kes juhtisid tegevust neile soovitud suunas, mis loomulikult ühtis etenduse looja (Robert Waltl) kavatsustega. Kuigi lõpptulemus on ette teada, pole olemas kahte ühesugust etendust. Kas oli tegemist nukuteatriga? Küllap oli, kuigi nukud olid arvuti joonistatud. Kus on öeldud, et nukk peab ilmtingimata olema riidest-puust-papist tehtud ja seda tuleb liigutada varraste abil? 

 

Nukulavastus Hitleri ja tema kaaskonna viimastest tundidest

Üks suuremaid elamusi pakkuvaid lavastusi oli ?Schicklgruber alias Adolf Hitler? (Stuffed Teater, Holland). Selles võis sarnasust leida Tamperes nähtud ?Kaunitari ja Koletisega?, kuid seisis ilmselt nii näitlejatehnika kui nukukäsitsuse poolest aste kõrgemal. Siingi mängis näitleja (Neville Tranter) ühte tegelastest elavplaanis, olles samal ajal suhetes terve hulga värvikate karakteritega ? nukkudega, mis liikusid tema käes tõesti meisterlikult. 90minutiline etendus Hitleri ja tema kaaskonna viimastest tundidest köitis tähelepanu algusest lõpuni. Huvitavamate hulka kuulus ka Molière?i ?Ihnus?. Loo esitasid kaks näitlejat, kasutades nukkudena veekraane (selles lavastuses oli vesi see kapital, mida Harpagon varus).

Oli teisigi lavastusi, kus tavapäraste nukkude asemel olid esemed, kus kasutati sümboleid ja metafoore, mis on ju nukuteatri pärusmaa. Kahjuks esines mitmes lavastuses võtete üleekspluateerimist. Kui midagi enam ei juhtu ja etendus kestab vaid selleks, et metraa?i täis saada, hakkab lugu venima. Huvitava ja sügava filosoofilise mõttega lavastuses ?Tuks-tuks? nägime laval kahe südame anatoomiliselt täpset kapillaarvõrgustikku (mehe ja naise oma). Need püüdlesid teineteise poole, ühinesid, moodustasid mitmesuguseid kujundeid ja pilte inimese elust, kuni viimased kaks kapillaari kokkuseotuna moodustasid ühe südame. Kuid m
õju oleks olnud sama või tugevamgi, kui etendus oleks olnud veidi lühem.

 

Õiglase liikmemaksu küsimusele lahendust ei leitud

UNIMA XIX kongress toimus Rijeka naaberlinnas Opatijas (vahemaa 15 km). See Aadria mere pärl tähistas kohe pärast festivali 160 aasta möödumist kuurortlinnaks saamisest.

Kongressist on õigus osa võtta kõigil UNIMA liikmetel, hääleõigusega võivad osaleda vaid UNIMA nõukogu liikmed (Eestist seekord H. Gustavson ja A. Dvinjaninov). Istungid kestsid iga päev kella 9 ?14. Etendustel käimiseks jäi õhtune aeg. Kongressil valiti UNIMA juhtorganid järgmiseks neljaks aastaks.

Üks olulisemaid asju, mida arutati, oli õiglaste liikmemaksu küsimus. On ju sissetulekud maati ja eri maade nukunäitlejate seas väga erinevad. Maks, mis ühe jaoks on väike, võib mõnel teisel maal tähendada tervet varandust. Püüti arvestada inimarengu indeksit või SKP-d ühe inimese kohta, kuni ideeni leida midagi võrreldavat, mida kõikjal tarbitakse (näit. Coca-Cola hind), kuid lahenduseni ei jõutud. Lõpuks jäädi endise süsteemi juurde, kuid tariif tõuseb 25% võrra. Eestis tähendab see liikmemaksu tõusu neljalt kuuele dollarile iga liikme kohta. Kuna Eesti riik ei toeta praegu rahaliselt rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesust, siis tekib probleeme ka UNIMA Eesti keskusel. Pärast rahvusvahelise osa äramaksmist ei piisanud keskuse tegevuseks sellest siianigi ja tegevustoetuse vääriliseks pole Eesti liikmelisust maailma vanimas teatriorganisatsioonis veel peetud. Seni on leitud rahastajaid konkreetsetele projektidele, kuid on olemas ka organisatsiooni üldkulud.

 

Nukuteater kui kunst on nagu moe-show

Üks kongressi päevadest oli pühendatud prof. Brunella Eruli (Prantsusmaa) juhtimisel kulgenud debatile teemal ?Nukunäitleja tänapäeva globaliseeruvas maailmas?. Nii ettekannetes kui sõnavõttudeski pöörati suurt tähelepanu kultuurierinevustele ja sellest tulenevale mõistmisele või vääritimõistmisele. Huvitavate sõnavõttudega esinesid ka ungarlased Gaza Balogh ja meilgi kunagi mängitud eduka lavastuse ?Sinine kutsikas? autor Gyula Urban. Esimene tegi tagasivaate nukuteatri unifitseerimisprotsessile meie endise sõprusühenduse piirides, kus kõik pidid mängima nii nagu Obraztsov, vaatamata sellele, et see polnud sellele rahvale loomuomane. Ka suured teatritrupid, mis olid levinud Ida-Euroopas, on sama päritoluga. Gaza Urban lähtus eeldusest, et nukuteater on palju laiem mõiste kui oleme seni harjunud. Nukku kasutatakse lasteaedades, koolides, väikestes gruppides enese realiseerimisel ja loovuse arendamisel. Ta pakkus välja järgmise metafoori: nukuteater kui kunst on nagu moe-show, kus vaataja silmadele esitatakse loomingu tulemus, samal ajal jäävad nägemisulatusest välja igapäevariided, s.o hulga inimeste igapäevatöö, kes on end pühendanud nukule. Me näeme ainult jäämäe tippu. Ometi on ka veealune osa oluline ja muutub üleilmastumisprotsessis aina olulisemaks või vähemalt sama oluliseks kui nukk teatris. Miljonid lapsed kasvavad üles, tegemata midagi oma kätega. Kõik on nende jaoks valmis. Meie ümber tiirleb valmis virtuaalne maailm. Me ei tohi põgeneda oma lavale, kuigi muud tegevused ei torka avalikkuse ees nii silma. Teatritegemine ja laste aktiivsuse äratamine pole üks ja sama, kuid ei välista teineteist. Miks mitte ergutada lapsi looma iseennast nukkude abil? Professionaalid ja amatöörid on võrdsed kaksikspiraali harud. Kommunistliku diktatuuri ajal oli Kesk-Euroopas tuhandeid selliseid gruppe ja lisaks veel hästi organiseeritud haridussüsteem. Nüüd on järel vaid mõned sajad. Juhtunud on sama, mis juhtus väikekauplustega, koduleivaga, talupiimaga. Kõige rohkem tunneme puudust normaalsetest inimtunnetest ja suhetest. Me võime nukkude abil need väärtused taastada. Tuleb taastada õppesüsteem nende jaoks, kes lähevad tööle koolidesse-lasteaedadesse. Ka Hartmuth Topf Saksamaalt rõhutas, et nukk on tänapäeval tunginud kõikidesse sfääridesse lasteaiast ja haridusest poliitikani.

Pärast suurepärast esitlust (nii raamatuna kui videomaterjali kaudu) kinnitati UNIMA XX kongressi toimumiskohaks 2008. aastal Perth Lääne-Austraalias. Muret tekitas kõigile  kaugus ja suured sõidukulud. On ju tegemist kõige kaugema kandiga mis tahes maailma paigast.

Ja lõpetuseks rõõmustav uudis. UNIMA Eesti keskuse esildise alusel kinnitati Rijeka kongressil Ferdinand Veike UNIMA auliikmeks.