Kui ministrid kuulutavad kohtumise tulemuslikkust, siis rahvusvahelistel keskkonnaorganisatsioonidel on Durbanist kaasa võtta kibe sõnum, mida ka valitsuste esindajad tunnistavad – riikide võetud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamise kohustused on vähe edasipüüdlikud ja teadlaste sõnul ka ebapiisavad maa atmosfääri keskmise temperatuuritõusu peatamiseks ja hoidmiseks soovitud kahe kraadi juures. Valitsused märgivad kohtumise lõppdokumendis vaid valmisolekut oma kasvuhoonegaaside vähendamise kohustused üle vaadata. Ja seda alles pärast kliimakonventsiooni egiidi all tegutseva rahvusvahelise teadlastepaneeli viienda kliimasoojenemist käsitleva uuringute aruande (peaks valmima 2014. aastal) ja aastatel 2013–2015 CO₂ heitmeülevaadete laekumist.

Eesti delegatsioon (keskkonnaministri plenaaristungil peetud kõnes) pidas kliimakohtumisel oluliseks, et just suured riigid võtaksid vastutuse ja uued siduvad kohustused CO₂ heitmete vähendamiseks. Korrati valmisolekut koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 2050. aastaks 80–95% võrra võrreldes 1990. a tasemetega. Minister mainis ka meie ettevõtmisi kasvuhoonegaaside vähendamiseks, sealhulgas energiasäästu tagavat laiaulatuslikku korterelamute ja avalike hoonete renoveerimist ning elektriautode kasutuselevõttu soodustava, kogu riiki katva laadimistaristu rajamist.

Vähem kõlama jäänud, aga sama oluliste punktidena võib Durbanis otsustatust esile tuua järgmist:

• kohustuste võtmine Rohelise Kliimafondi rahastamiseks (Euroopa Liit lubas algatuseks anda kliimafondi 4,68 miljardit eurot);

• 20liikmelise juhtkomitee moodustamine kliimafondi kiireks käivitamiseks;

• kliimafondi vahendite kogumiseks tegevuskava vastuvõtmine;

• 16liikmelise kliimamuutustega kohandumise komitee tööle rakendamine ja (vaesemate riikide) kliimamuutustega kohandamise riiklike kavade koostamine;

• tehnoloogiasiirde keskuse käivitamine, selle lähteülesandes ja võõrustajamaa valikureeglites kokkuleppimine;

• arengumaade kasvuhoonegaaside vähendusmeetmete, toetusetaotluste ja -tulemuste registri käivitamine;

• kliimameetmete ja -poliitika ootamatute tagajärgede kohta teabevahetuseks vajaliku foorumi käivitamine;

• kokkulepe Kyoto protokolli puhta arengumehhanismi (CDM) all CO₂ kogumise ja salvestamise projektide tegemiseks;

• kokkulepe arengumaid kaasavate turupõhiste meetmete väljatöötamiseks.

Järgmine ÜRO kliimamuutuste vähendamise raamkonventsiooni osapoolte kohtumine (COP 18/ CMP 8) toimub 26. novembrist 7. detsembrini 2012. aastal Kataris. Ja kui mõni kliimaskeptik püüab taas väita, et ei kliimasoojenemist ega inimtegevuse mõju maailma kliimaprotsessides pole olemas ja et rahvusvaheline kliimalepe on va Kolmanda Maailma vandenõu meie kõigi heaolu kärpimiseks, siis need väitjad on lihtsalt rongist maha jäänud. Nii maha, et punast tuldki enam ei paista.

Nagu oleme näinud ja kogenud, on visalt käivitunud kliimamajandusel siiski ka positiivne mõju näiteks Eestigi majandusele: heitmekvootide müük on võimaldanud edendada energiasäästlikke investeeringuid. Nende tulemuslikkusest saame ehk rääkida aastate pärast.

Durbanis kokku lepitu on palju konkreetsem – seda just kliimahoolt pakkuvate tehnoloogiate arengu ja kasutamise koha pealt. Mõistagi oleksid kiiremad muudatused olulised, kuid meenutan, et ka orjapidamine ei kadunud üleöö. Loodetavalt ei kulu ka kliimasõbraliku inimkonna kujunemiseks tervet sajandit.