1.

Jorge Luis Borgese novellis „Aleph“ märgib sõna „aleph“ – see võib küll viia mõtted härjapeale ja meiegi ladina tähestiku esimesele tähele – täiuslikku ruumipunkti: „Jah, see on koht, kus on koos kõik maailma kohad, ilma et nad segi läheksid, iga nurga alt nähtavad“.“¹

See lõik meenus mulle, kui lugesin prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti (1871–1922) seitsmeosalise romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ esimese raamatu „Swanni poolel“ täismahus eestindust. Tiina Ainola ettevõtmine tuleb arvata viimase paari aasta kõige olulisemate tõlketegude hulka, samuti pean seda sündmuseks eesti kirjakultuuris – olgugi et siiani pole „Swanni poolel“ ilmumine tugevat resonantsi tekitanud. Arvatavasti on paljud eestlased lugenud sama raamatu keskmist osa „Swanni armastus“, mis ilmus eraldi raamatuna Leili-Maria Kase tõlkes 1973. aastal Eesti Raamatu „Varamu“ sarjas. Nüüd on eesti keeles olemas Prousti romaanisarja mõlemad otspunktid, sest peale eelmisel aastal lisandunud esimese on lugeda ka 2004. aastal avaldatud Tõnu Õnnepalu eestinduses viimane, seitsmes köide, mille pealkirjaks „Taasleitud aeg“. Veel on eesti keeles ilmunud Tiina Indriksoni (Ainola) tõlkes kolmandik romaanisarja neljandast raamatust „Soodom ja Gomorra“, mille kirjastas 1995. aastal Perioodika „Europeia“ sarjas.

Õnnepalu on kirjutanud oma tõlkele nii ees- kui ka järelsõna. Esimeses mõtiskleb ta Prousti fenomeni üle muu hulgas nii: „Uksi või väravaid, mille kaudu sellesse majja või pigem sellesse maailma sisse astuda, on virtuaalselt niisama palju kui võimalikke lugejaid.“² See tsitaat õigustab mu meelest borgeslikku Alephi-seost: Prousti võimas romaan hõlmab inimkogemuse peaaegu hõlmamatul moel, ainult et Prousti lähenemist kannab idealistlik meelsus. Tema Aleph ei löö õide mitte mõnes ruumipunktis, vaid ühe Marceli-nimelise, XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Prantsusmaal elava inimese sisemaailmas. Romaani „Swanni poolel“ üks keskseid motiive on küsimus, kas tegelikkus ei vormugi mitte „ainuüksi mälus“ (lk 201). Põhimõtteliselt võiks pidada Prousti romaanisarja maailmakirjanduse üheks kaalukamaks katseks talletada üks konkreetne inimtaju kogu selle kihilisuses ja vastuolulisuses. Proust ise kirjutab selle kohta „Taasleitud ajas“ nii: „See, mida me kutsume tõeluseks, on teatav suhe nende tajude ja nende mälestuste vahel, mis meid samaaegselt ümbritsevad.“³ Tajud annavad meelte kaudu impulsse uute mälestuste tarvis, mälestused mõjutavad omakorda tajude fookust. Ja nii tekib aja jooksul kogemuste ja neist moodustuvate mälestuste aina komplekssem võrgustik: „meie elu mis tahes punkti seob mõne teise punktiga terve rikas mälestustevõrk, mis lubab neid ühendada kõikvõimalikke eri teid pidi“.⁴

Sedasi seisabki kriitiku ees peaaegu lahendamatu küsimus: kuidas kirjeldada Marcel Prousti ammendamatut (sise)maailma ammendavalt? Üks võimalikke lahendusi paistab kätte Õnnepalu tsitaadist: tuleb sättida fookus sellele, mis tundub ühes lugemiskogemuses keskne.

2.

Nii mõnigi Prousti lugeja peab romaanisarja kõige kaalukamaks motiiviks armusuhteid, sh homoseksuaalsust. Kirjanduskriitik Harold Bloomi meelest taandub küsimus „kuidas lugeda romaani?“ tegelikult sellele, „kuidas lugeda Prousti, klassikalise romaani viimast hiilgavat autorit“.⁵ Muu hulgas toob ta esile paralleeli Shakespeare’i „Othelloga“: „Mitmest Prousti peategelasest saab enda vastu pöördunud Jago. Mis pakuks veel suuremat esteetilist naudingut, kui mitte trobikond ennast laastavaid Jagosid?“⁶ Sel aastal ilmus Kalle Käsperi esseekogu „Pihtimus harimatusest“, millest leiab mitu Prousti-teemalist kirjutist. Arvustades „Taasleitud aega“, kirjutab Käsper: „Prousti juures võib täheldada ka üht paradoksi – kuidas tema, esteet selle sõna kõige paremas mõttes, pühendab terve hulga lehekülgi nii ebaesteetilisele nähtusele nagu homoseksualism.“⁷

Tõesti, suure osa romaanist haaravad enda alla erinevad stseenid linna- ja maaelust, koosviibimised ja peod, kus lugeja kohtub kõikide nende Guermantes’ide, Verdurinide ja Swannide, hertsogite ja hertsoginnade ning muude härrade ja prouadega, aga ka lihtsama rahvaga, kelle iseloomu ja suhteid kirjeldab Proust ilukõnelise irooniaga.⁸ „Swanni armastuse“ põhiteljeks on minajutustaja perekonnasõbra Charles Swanni armuhullus kerglaste elukommetega seltskonnatõusiku Odette de Crécy vastu.⁹ Ning kuna romaani „Kadunud aega otsimas“ üks keskseid tegelasi on parun de Charlus, seltskonnalõvi ja homoseksuaalne elumees, kelle vajadus erootiliste ekstsesside järele omandab romaanisarja lõpuosas juba masohhistliku perverssuse tunnuseid, leiab Prousti teosest tõesti arutlusi ka homoseksuaalsuse teemal.

Minu meelest – arvatavasti pole ma kaugeltki erandlik lugeja – on teose „Kadunud aega otsimas“ leitmotiiviks mälu, tõsiasi, et inimese elu moodustub kasvavast minevikust ja kahanevast tulevikust. See aga tähendab, et elatud elu mõtestamine kuulub paratamatult inimliku teadvuse keskmesse. Romaani „Swanni poolel“ esimesest osast „Combray“ leiab kirjelduse sündmusest, mis tundub vallandavat minajutustaja vajaduse oma elu kirjalikult mõtestada – sealhulgas neidki kihte, millel puudub tema eluga otsene seos, kuid mis moodustavad tema elus n-ö lava­sügavuse. Tegu on kuulsa stseeniga, kus minategelane tõstab „masinlikult suu juurde lusikatäie teed pehmeks leotatud madleenitükiga“ (lk 52). Tee sisse kastetud madleenikoogi maitse aga tekitab impulsi, mida minategelane nimetab „võimsaks rõõmuks“: „Mind oli äkki haaranud õnnis nauding – ainulaadne ning vähimagi vihjeta oma allikale“ (samas). Pisut hiljem selgub, et koogi maitse on toonud esile ereda, äkilise mälestuse: „Nii maitses ju tavalisse teesse või pärnaõieteesse kastetud madleenitükike, mida tädi Léonie pakkus mulle Combrays igal pühapäeval“ (lk 54). Järgnevaid tuhandeid lehekülgi võibki pidada tolle meenunud lapsepõlvekogemuse ja seda ümbritsenud, minevikku varjunud elu otsesemaks või kaudsemaks kiirguseks. Samuel Beckett kirjutab oma essees Proustist: „Terve Prousti maailm ilmub välja teetassist, mitte pelgalt Combrayst või tema lapsepõlvest.“¹⁰

3.

Ent miks just mälu? Mulle tundub, et Proust on suisa hiilgavalt suutnud kirjeldada mäletamise sügavat paradoksi, mis on tunnetuslikult universaalne, aga allub sõnastamiskatsetele äärmiselt raskesti. Püüan seda paradoksi allpool kuidagi kirjeldada.

Me oleme kehalised olendid ja me keha liigub olevikus. Ent ka olevik liigub, mis muudab selle paradoksaalseks – püsivaks mööduvuseks. Kuna kehad liiguvad olevikuga kaasa, liiguvad nad püsivas mööduvuses ja saavad sellest mõjutatud, saavad mööda. Seega on nii: 1) olevik liigub, 2) keha kuulub olevikule, 3) keha kulub olevikus.

Kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab seda püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.¹¹ Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut elavana – teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandusest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“¹² mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Mäletamisvõime teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu ei määratle iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis ilmneb inimese olevikku varjutavas minevikutajus. Rääkimata iga konkreetse ajalise kestvuse, iga üksiku minevikutaju kordumatusest (aga sellesse nüanssi, nagu paljudesse teistessegi, ei hakka ma praegu laskuma).

Seega sõnastan Prousti vaevava keskse küsimuse nii: kuidas saab miski olla me teadvuses ühtaegu päästmatult kadunud ja siiski kaheldamatult, peaaegu tajutavalt alles? Kuidas saab mäletades olla ühtaegu siin ja ometi mujal? Kas tegu pole mitte imega, mis on peitunud igapäevaelu maski alla? Kas see pole ime, et meie teadvuse kestus erineb ülejäänud keha kestusest; et teadvusel on tagasiulatuv või taasnägev võime, sest mäletades lastakse minevik olevikku? Igatahes tähendab mälu omamoodi vastuhakku reaalsusele. Tõsi, sisyphoslikku vastuhakku, sest lõpuks „võidab“ ikkagi reaalsus, pannes teadvuse ajalisele ulatusele ühel hetkel lihtsalt keha elu lakkamise tõttu piiri. Eks seetõttu ütlegi Proust, et „keha omamine kujutab vaimule pidevat hädaohtu“.¹³

4.

Siinkohal markeerin paar Prousti rikkaliku mäletamisnägemuse erijoont.

Esiteks: võib öelda, et Proust eristab tahtlikke ja tahtmatuid mälestusi. Määravat rolli mängivad just nimelt viimased. Tõeline, valgustav, sügav mälestus teostub äkitsi, sööstuna: minevik peab olevikku justkui sisse murdma, ette hoiatamata, ette valmistamata.

Teiseks: tahtmatud mälestussööstud on lõviosas seotud meeltega, kuid mitte niivõrd nägemisega (enamasti näeme olevikus/olevikuna mööduvat reaalsust), vaid ennekõike maitsmise, kuulmise, haistmise ja kompamisega. Pealegi võib lapsepõlvemälestuste elavus tulla tõsiasjast, et lapse meeled on täiskasvanu omadest avatumad. Raamatu „Swanni poolel“ alguses kirjeldab Proust seda nii: „Aga kui kaugest minevikust ei ole enam järel ühtegi jälge, kui elusolendid on surnud, asjad hävinud, on lõhn ja maitse ainsad – küll hapramad, aga ka visamad, ebamaisemad, püsivamad, truumad –, mis jäävad nagu hinged veel kauaks mäletama, ootama ja lootma ning kõige ülejäänu varemetel vankumatult kandma oma olemise peaaegu tajumatul kübemel mälestuse hiiglaslikku hoonet“ (lk 54). Ja tõepoolest – madleenikoogi põhjustatud mälestus algab maitsemeelest, „Taasleitud ajas“ kirjeldatud tugevatest mälestuselamustest kaks saavad alguse taktiilsetest kogemustest, üks kuulmismuljest. Sarnaseid meelelisi mäletamistõukeid leiab veelgi: „kus ma ka ei viibiks, tasub vaid koertel vastastikku haukuma hakata, kui see puiestee tuleb oma pärnade ja kuuvalge kõnniteega mul silme ette“ (lk 127).¹⁴

Siit tulenevalt võikski väita, et meeled kehastavad Proustile mööduvas olevikus püsiva, sellele alluva keha ning ajast välja igatseva teadvuse (või siis hinge) kõige selgemaid ühenduskohti: „ja kummatigi on mu vaimustus kandnud kaasas viirpuulõhna, mis hõljub piki hekki, kus kibuvitsad selle peagi välja vahetavad, kergete sammude krabinat kruusateel, jõevees veetaime vastu liibunud kohe lõhkevat õhumulli ning suutnud hoida neid puutumatuna nii palju aastaid järjest, samal ajal kui ümberringi on rohtunud teed ning surnud neid tallanud inimesed ja mälestuski neist, kes neid tallasid“ (lk 201). Kirjandus sobib ülihästi selliste minevikku ja olevikku ühendavate meelekogemuste pikenduseks ja paisutuseks; kirjandus suunab meid madleenitükikese tekitatud sööstu sisse ja taha ning eraldab meid samas meelelisest kogemusest, et seda eemalt vaadelda. Meil on lugejatena korraga kasutada oma siseilma uurimiseks nii mikroskoop kui ka teleskoop. Samuti võib öelda, et kirjandus kangastub proustlikus kirjutuses unenägude aseainena¹⁵ – ja ühtlasi peab kirjandus meid unenägudest äratama, aitama meil eristada unelusi reaalsusest, näitama, et need kaks on sageli lepitamatud. Mällu talletunud pilte ei saa sageli enam tegelikkusest leida, Prousti minajutustaja näeb, et „kord tuttavat tegelikkust ei olnud enam olemas“ (lk 462-463). Ja sellises ebausaldusväärsuses tegelikkuse, püsiva mööduvuse olemus seisnebki. Sellele on vastu panna ainult mälu, mis pole sageli usaldusväärsem – proustlik kirjandus aga vormubki nende kahe ebausaldusväärsuse omavahelisest pingest.

5.

Ajalehemaht võimaldab kirjeldada Prousti külluslikku nägemust inimteadvuse viibimisest aegruumis vaid pealispindselt, osaliselt. Eraldi käsitlust vajaks juba see, kuidas „Swanni poolel“ võimaldab Proustil siduda omavahel mäletamis- ja armastamisvõime, esitades mälu ja armastust kui reaalsust eirava kujutluse kaht kõige tugevamat ilmingut: „Isegi puhtrealistlikust vaatepunktist hõlmavad maad, mida igatseme, meie tõelises elus igal hetkel palju suuremat kohta kui maa, kus me päriselt asume“ (lk 423). „Kadunud aega otsimas“, sealhulgas „Swanni poolel“, on suurejooneline otsi- ja eksirännak nendel mandrisuurustel maadel, mille randu uhub kaduvus.

***

Lõpetuseks märkus hoopis teisest ooperist. „Swanni poolel“ eestikeelne ilmumine on andnud tänuväärse lisamaterjali tõlkimisega seotud küsimuste lahkamiseks. Sattusin korraks võrdlema Tiina Ainola eestindust varasema, Leili-Maria Kase omaga. Kuigi ma ei oska prantsuse keelt, võib juba kahe tõlke esmases kõrvutamises märgata huvitavaid erinevusi, mis annavad põhjust käsitleda neid tõlkeid põhjalikumalt kas või „Tõlkija hääle“ almanahhis. Toon välja ühe ettejuhtunud lause kaks versiooni. Tõstsin esile kaalukamad lahknevused, mida ei hakka siin kommenteerima, sest need on piisavalt kõnekad.

Tiina Ainola (2020, toim Kail Öhren ja Katrin Kern), lk 405: Mõnel õhtul ilmutas Odette tema vastu ühtäkki endist lahkust, mida ta soovitas tungivalt kohe ära kasutada, muidu võivat järgmine kord tulla alles aastate pärast; Swann pidi jalamaid sõitma tema poole „katleiatama“; ja iha, mis Odette ütles end tema vastu tundvat, oli nii ootamatu, nii seletamatu, nii talitsematu ning kallistused, millega ta teda pärast üle külvas, nii ülevoolavad ja nii võõrastavad, et see usutamatu toores õrnus kurvastas teda samavõrra kui valetamine või õelus.

Leili-Maria Kask (1973, toim Arnold Ravel), lk 186: Mõnel õhtul ilmutas Odette Swanni vastu äkki ootamatut lahkust, hoiatades teda karmilt, et ta seda kohe kasutaks, või muidu võib ta sellise võimaluse kordumist aastaid oodata; tuli silmapilk minna Odette’i poole „õiestama“, ja iha, mille Odette ütles endal Swanni järele olevat, oli nii ootamatu, nii seletamatu, nii käskiv, kallistused, millega ta teda pärast üle külvas, olid nii demonstratiivsed ja kohatud, et see brutaalne ja ebatõenäoline õrnus tegi Swannile niisama palju haiget kui vale või kurjus.

1 Jorge Luis Borges, Aleph. Tlk Ott Ojamaa. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 17-18, lk 66.

2 Tõnu Õnnepalu, Saateks. Rmt: Marcel Proust, Taasleitud aeg. Tlk Tõnu Õnnepalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 6.

3 Taasleitud aeg, lk 239.

4 Samas, lk 402.

5 Harold Bloom, Lukemisen ylistys. Tlk Kalevi Nyytäjä. Otava, 2011, lk 202.

6 Samas, lk 206.

7 Kalle Käsper, Pihtimus harimatusest. Esseid, artikleid ja müstifikatsioone kirjandusest. Eesti Keele Sihtasutus, 2021, lk 53. Huvitav, et Prousti homoseksuaalsuse teemal noomides kipub Käsper seda talle vastumeelset motiivi võimendama – selle asemel et keskenduda oma kirjatükis teemadele, mis teevad Proustist tema silmis suure kirjaniku.

8 Huvilistele üks stiilinäide „Soodomast ja Gomorrast“: „Kui siia lisada suur ausus ja visa kangekaelsus mitte lasta oma jutule vahele segada, ning juhul, kui neid siiski katkestati, alustada ikka ja jälle sealt, kuhu sellega pooleli jäädi, mis lõpuks andis nende kõnele Bachi fuugadele omase vankumatu kindluse, saab ettekujutuse selle väikese, kastani- ja pajupuudest, peedi- ja kartulipõldudest ümbritsetud küla vaevalt viiesaja elaniku iseloomust“. Vt Marcel Proust, Soodom ja Gomorra. Tlk Tiina Indrikson. Perioodika, 1995, lk 135.

9 Swanni armastusest kui hullumeelsuse eriilmingust saaks vabalt kirjutada eraldi käsitluse. Swanni kiindumuses on selgelt tajuda irratsionaalseid ja asotsiaalseidki jooni: „Swanni armastus oli tõepoolest jõudnud sellesse staadiumi, kus arst – ning teatud haiguste puhul ka kõige südim kirurg – küsib endalt, kas haiget tema pahest võõrutada või teda terveks ravida on enam mõttekas või üldse võimalik“ (lk 335). Lehekülg hiljem nimetab Proust Swanni tunnet juba otsesõnu haiguseks. „Soodomas ja Gomorras“ on Swannist saanud päriselt surmahaige.

10 Samuel Beckett, Proust. Grove Press, 1931, lk 21. Madleenitüki põhjustatud mälestussööstust kasvab välja kogu järgnev lugu, mille otsad viiakse kokku „Taasleitud ajas“, kui minategelast tabab järjest kolm sarnast minevikuspasmi: esiteks minajutustaja sattumine ebaühtlastele sillutisekividele, teiseks teelusika kõlksatus vastu taldrikut ja kolmandaks salvräti puudutus vastu minajutustaja suud. Kõik need tekitavad lisaks minevikusööstudele ka elava seose tees leotatud madleenikoogi põhjustatud mälestusega.

11 Taasleitud aeg, lk 220.

12 Marcel Proust, Soodom ja Gomorra, lk 177.

13 Taasleitud aeg, lk 408.

14 See sõnastus toob meelde Madis Kõivu, kes on oma loomingus läbivalt heidelnud samasuguse paradoksiga, küsimusega mäletamisest kui ajalisust ümberpööravast meelelisest kogemusest ning mälupildi üheaegsest olevikulisusest ja minevikulisusest: „Näen, kuulen, haistan, kompan, kõigis detailides ja varjundites – ma elan sääl koguni, võiks ütelda, ühe tänavanurga lähedal, ühe vohava sirelipõõsa kõrval, ja ometigi ei ole ma sääl, see vahe ei ole arusaadav, aga piisavalt selge siiski. Tunnen ennast tänavanurgal, ühe sirelipõõsa lähedal, näen kollast majaseina, värvitud kollaseks ja õhtupäikesest ülekolletatud, näen mansardkorrusega maja, mansardakent, iseennast sirelipõõsa kõrval, näen ja kuulen ja tunnen end olevat, ometigi ei ole. Tänavanurka ei ole, on kuhugi jäänud, kadunud. Ma ei pääse enam sinna, sinna sisse, ja just sisse on õige sõna. [—] Niiviisi on kõik tagurpidi ja äravahetatud – mitte mina ei ole temas, väike­linnas, õhtupoolikus, ükskõik-millises, tema sees, vaid tema on minus“ (Madis Kõiv, Küsimus kaosest. Rmt: Puudutus. Koost Kristina Pai. Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2002, lk 38-39). Olengi kusagil nimetanud Kõivu Eesti Proustiks, kuigi kahe autori käsitlusviisist leiab kindlasti küllaldaselt erinevusi. Olgu lisatud, et sellesarnast mälukäsitlust olen kohanud ka Aare Pilve loomingus ning ma isegi olen oma ilukirjanduslikes tekstides mälu paradoksi korduvalt eritlenud.

15 Mälusööstude seos unenägudega on Prousti loomingus veel üks teema, mis eeldaks eraldi käsitlust. Unenägu on Proustile sageli üks mäletamise usaldusväärsemaid ilminguid. Swanni paranemine Odette’i-haigusest on muu hulgas seotud ühe unenäoga, kust mälu olevat minajutustaja meelest käinud otsimas „täpset tajumust“ (lk 415), mis aitab Swannile meelde tuletada tema tegelikke tundeid Odette’i vastu – või õieti nende tunnete ekslikkust. Väga selgelt seostatakse unenägu ja mäletamine „Taasleitud ajas“: „Kas pole ma siis küllalt näinud, kuidas öösel, öö üheainsa minuti jooksul mõned vägagi ammused, tohutute kauguste taha tõmbunud ajad, mille kunagi kogetud tunnetest me enam midagi ei erista – kuidas need ajad äkki meile täiskiirusel peale sööstavad meid oma eredusega pimestades …“ (lk 264-265).