Selles, et maailm ei ole pärast Ukraina sõda enam endine, on veendunud kõik vaba maailma mõtlejad. Kuid milline ta siis on? Milline on Venemaa, milline on Ukraina, milline kogu maailm? Selle kohta võib teha vaid oletusi, kuid ennekõike sõltub vastus sõja tulemusest.

Nüüdseks on selge, et Venemaa kiire sõjakäigu plaan ei täitunud ja ka edasine ei saa tuua Venemaale muud kui hävingut. Võimalik, et selles väites on rohkem optimismi, kui tegelikkus lubab, kuid ilma usuta ühtegi sõda ei võideta. Järgnevalt annan siin ülevaate, millised on olukorra lahendamise võimalused Ukraina ja Valgevene sõltumatute allikate järgi.

Ukraina¹ näeb sõjale kolme võimalikku lahendust: 1) Venemaa kaotab sõja ja Ukraina võtab tagasi kõik okupeeritud territooriumid, 2) Venemaa on nõus sõja lõpetamises kokku leppima, kuid selle tingimuseks on mingite territooriumide loovutamine Venemaale, 3) Putin alustab tuumasõda, mis tähendab Kolmandat maailmasõda.

Ukrainlaste võitlustahet arvestades on neile vastuvõetav vaid esimene variant. Ukraina territoriaalne terviklikkus on ka Ukraina praegune läbirääkimispositsioon Venemaaga. Teine lahendus võiks sündida vaid lääneriikide poliitilisel survel, kui hakatakse nõudma mingit kompromissi sõja lõpetamiseks. Kolmas variant on õudus kogu maailmale.

Variant 1: Venemaa annab alla

Ukraina praegune strateegia on kurnamissõda, mille eesmärk on hävitada või üle võtta kogu Ukrainas paiknev Venemaa sõjatehnika ning viia Venemaa kaotused elavjõus sellise määrani, et ei suudeta enam efektiivselt edasi sõdida. Nüüdse seisuga on Venemaa kaotused juba sellele piirile lähenemas. Ukraina presidendi nõuniku Oleksi Arestovõtši hinnangul on Venemaa oma kümnest maaväe armeest kaotanud Ukrainas täielikult juba kolm. Vene sõjamasin on Kiievi ja Harkivi suunal peatunud ja võtnud sisse kaitsepositsioonid. Väljapääsu Aasovi merele on Ukraina kaotanud, kuid lahingud Mariupolis jätkuvad ja alla andma pole see linn olnud nõus. Odessa tõsisemaks ründamiseks ei ole Venemaal aga enam piisavalt jõudu. Selleks peaks enne jagu saama ka Mõko­lajivist.

Ukraina esmane siht on võita sõda põhjas ning edu korral suunduda lõunasse, et tagasi võtta Aasovi-äärne ala. See eeldab täielikku kontrolli õhuruumi üle, muu hulgas Krimmis paiknevate Vene õhujõudude neutraliseerimist, et vältida üleliigseid kaotusi dislotseerumisel lõunasse, kui asjad peaksid lõpuks nii arenema.

Lääne igakülgse relvaabi toel õnnestub Ukrainal ilmselt juba lähiajal oma õhuruum sulgeda ja Vene raketirünnakuid ohjeldada. Ukrainast on sisuliselt saanud katsepolügoon, kus saab reaalselt näha, kuidas toimib lääne moodne sõjatehnika. Venemaa on omalt poolt kasutusele võtnud uut tüüpi ülehelikiirusega raketid Kinžall, kuid nende varu ei ole ilmselt kuigi suur.

Nii Ukraina kui ka mitmete lääne sõjandusekspertide sõnul võib Venemaal jätkuda sõjapidamisvõimekust veel mõneks nädalaks. Ukraina presidendi nõunik Oleksi Arestovõtš hindab, et kui Venemaa toob tehnikat ja elavjõudu juurde, võib sõda venida aprilli lõpuni. See võib olla optimistlik soovmõtlemine, kuid paljugi sõltub sellest, kui ruttu jõuavad Ukrainasse lubatud õhutõrjesüsteemid ja kui kauaks jagub Vene sõjaväel võitlusvõimet. Viimane kahaneb nähtavalt koos sõjatehnika ja elavjõu kaotustega ning võib mingis murdepunktis kaasa tuua Vene väe­üksuste täieliku demoraliseerumise. Samal ajal õpetatakse Ukrainas välja oma reservüksusi, millega tekib suur ülekaal elavjõus.

Kuigi ka Ukraina kannab suuri kaotusi, töötab aeg kokkuvõttes tema kasuks ja annab läbirääkimisteks rohkem ruumi.

Variant 2: kokkulepped Venemaaga

On ilmselge, et Putin tahab oma ajupestud publiku ees näo säilitada ja soovib näidata sõja tulemust positiivses valguses. See tähendaks Venemaa vaates territoriaalseid nõudmisi, Krimmi tunnustamist Venemaa osana ja Ukraina demilitariseerimist. Ukrainale on seda ilmselgelt liiga palju. Putinile pakutakse näo päästmiseks loobumist NATOga liitumise plaanist ja neutraalse riigi staatust, millega kaasnevad julgeoleku­garantiid. On siiski väheusutav, et Putin sellega lepib.

On arvatud, et lääs võib Ukrainat survestada Venemaale järeleandmisi tegema, et sõda kiiresti lõpetada ja et see ei laieneks väljapoole Ukrainat. Ka ei soovi Vene gaasist sõltuvad riigid, ennekõike Saksamaa, teha kõige radikaalsemaid otsuseid ja Vene gaasist loobuda. Sõja kiire lõpetamise korral saaks Saksa­maa panna selle mõtte uuesti kalevi alla ja lükata uute tarneallikate otsimine kaugesse tulevikku.

Ülekaalus näib olevat siiski seisukoht, et otsus sõja lõpetamise tingimuste kohta tuleb jätta Ukrainale. Viimase survestamine oleks lühinägelik, sest kui Venemaa peaks võitma selles sõjas juurde mingigi territooriumi, on see õigustuseks, et jätkata oma vallutusi ka tulevikus. On pakutud, et järgmine sihtmärk oleks tõenäoliselt Leedu, et tagada Venemaale maismaaühendus Kaliningradiga. Kuid see oleks siis juba sõda NATOga. Siit tuleneb lihtne järeldus: et ära hoida tulevasi sõdu, tuleb Venemaa peatada nüüd ega tohi talle loovutada jalatäitki maad, kaasa arvatud Krimm.

See on saavutatav, kui lääs jätkab sõjalise abi andmist Ukrainale ja karme sanktsioone Venemaa vastu, ent eeldab läänelt ka tugevat närvi.

Variant 3: tuumasõda

Tuumasõjaga ähvardamise kohta on öelnud need, kes tunnevad Putini ja Venemaa käitumisloogikat, et see on vaid šantaaž, millest ei tohiks lääs oma otsuste tegemisel juhinduda. Tuumasõda on katastroof kogu maailmale, kuid see lõppeks ka Putini ja Venemaa hävitamisega. Aga tõenäoliselt tahab Putingi veel elada. Sisepoliitiliselt tema võimu esialgu veel miski ei kõiguta, vähemalt ta ise näib olevat selles veendunud. Sellest kõneles ka Krimmi okupeerimise tähistamine Lužniki staadionil, kus Putin nautis publiku poolehoidu.

Mis Venemaast ikkagi saab?

Tulevikku prognoosivad eksperdid esialgu selle pinnalt, et Ukrainas jätkub konventsionaalne sõda. Kardetakse siiski, et ühel hetkel, kui kõik muud vahendid on ammendunud või ka lihtsalt hirmuõhkkonna suurendamiseks, kasutab Venemaa keemiarelva või ka heidutavat tuumalööki, millega katsetataks ka NATO valuläve. Poola on ähvardanud, et keemiarelva kasutamine toob kaasa nii Poola kui ka teiste NATO riikide sekkumise. Tuumalöök ei jäta enam ilmselt muud võimalust.

Kui sõda jätkub konventsionaalsete vahenditega, siis võib Ukraina võidutahe koos lääne sõjatehnikaga aidata saavutada eesmärgi: Ukrainas paikneva Vene väekontingendi kas hävitada või välja tõrjuda.

Ukraina ajakirjanik ja poliitikavaatleja Dmõtro Gordon ütles oma hiljutises intervjuus Moldova Jurnal TV-le,² et kuna Ukraina on sidunud suure osa Vene vägedest, oleks Moldoval just õige aeg tagasi võtta Transnistria. Sama võiks tema arvates Gruusia teha Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga, millega lõppeksid kõik Venemaa külmutatud konfliktid. Gordoni arvates on Ukraina ründamine Venemaa Föderatsioonile nii suur komistuskivi, et see võib viia selle lagunemiseni. Maailm ilma Venemaa Föderatsioonita oleks Gordoni sõnul parem maailm!

Moldova president Maia Sandu on küll kutsunud üles Venemaad oma vägesid separatistlikust Transnistria piirkonnast ära viima, kuid sõjalist võimekust Venemaad selleks sundida Moldoval pole. Pigem pelgab Moldova, et on Ukraina järel Venemaa järgmine sihtmärk. See oleks loogiline jätk, kui Venemaa suudab hõivata Odessa ja Moldovaga piirnevad alad.

Demokraatlikule maailmale oleks niisiis parim, et Ukraina sõja kiiresti võidaks, Venemaa tunnistaks oma kaotust, maksaks reparatsioone ja annaks sõjakurjategijad kohtu alla. See eeldab aga ühte teistsugust Venemaad – ilma Putinita.

Putinile Bin Ladeni saatus?

Kas Putinit võiks tabada vandenõu ja võimult kõrvaldamine, selle üle arutletakse, kuid võimalik, et selle nimel ka kuskil tegutsetakse. Vaatamata Venemaa avaliku arvamuse toetusele, rohketele punkritele, kuhu peituda, ja muudele julgeolekumeetmetele, ei saa Putin olla oma tuleviku suhtes kaugeltki kindel. Teda on nimetatud terroristiks ja sõjakurjategijaks, rahvusvaheline kriminaalkohus on algatanud tema poolt toime pandud sõjakuritegude uurimise. Briti erukoloneli Richard Kempi arvates oleksid temasuguse esiterroristi puhul lubatud ka äärmuslikud meetmed, nagu neid kasutati Osama bin Ladeni, Islamiriigi juhi Abū Bakr al-Baghdādī ja Iraani vabariiklaste kaardiväe komandöri Qāsem Soleymānī vastu, sest nii nagu nemad, kujutab Putin endast Kempi sõnul maailmale alalist surma­ohtu.³

Muidugi võib Putinit võrrelda ka Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga, keda kaitseb Hiina ja keda Haagi kriminaalkohus ei ähvarda. See tähendab, et Putin on küll võimul, kuid poliitilist tulevikku tal pole, või siis on seda samapalju kui Kim Jong-unil. Põhja-Korea staatus tähendab suletud riiki näljapajukil ja sõltuvust Hiinast. Ent see pole see riik, mida Putini toetajad, multimiljardäridest oligarhid, temalt ootavad. Putin muutub neile kasutuks, tema võimulpüsimine tähendab agooniat nende äritegevusele ja tegelikult kogu Vene majandusele.

Valgevene küsimus

Ukraina ja Venemaa kõrval on üha jõulisemalt päevakorda kerkinud Valgevene küsimus. Kas Valgevene sekkub otsesesse sõjategevusse või mitte? Peamine argument sekkumise vastu on, et sõja Ukrainas on Venemaa juba kaotanud ja selles osalemine oleks mõttetu enesetapp. Sellest kõnelevad Vene sõdurite laibakuhjad Valgevene surnukuurides. Viidatud on ka Valgevene armee vastumeelsusele Ukraina vastu sõdida, mistõttu viiks sõjategevuse alustamine armee allumatusele ja massilisele deserteerumisele. Vähem tähelepanu on pälvinud tõsiasi, et Ukraina poolel sõdib ka valgevenelasi, sh Kastuś Kalinovski⁴ nimeline valgevenelaste pataljon. Võib vaid arvata, et kui Valgevene armee siseneks Ukrainasse, saaks nii see pataljon kui ka Ukraina muud üksused sellest kõvasti täiendust. Pärast Ukraina sõja lõppu pöörduks see kontingent aga tõenäoliselt juba Valgevenesse, et kukutada ka omaenda usurpaator. Valgevenes levib sabotaaž raudteeühenduste vastu (seda on nimetatud ka relsside sõjaks), et takistada Venemaal oma sõjaväge varustada. Riigi olukorra teevad pinevaks kehtestatud sanktsioonid, sellega kaasnev toidu, tarbekaupade ja raha nappus.

Lukašenka on pöördunud majandusliku abi saamiseks Hiina poole, kuid sealt seda tõenäoliselt ei tule, või kui, siis väga orjastavatel tingimustel, mida on näidanud Hiina senine praktika Aafrikas ja Aasias. Nii nagu Putini režiim, on ka Lukašenka tulevik aheldatud Ukraina sõja tulemuste külge, kuid see on veel palju ebakindlam kui Putini oma, kuna tema püsimine sõltub sellest, mil määral on Putin võimeline Valgevenet toetama. Venemaal on see võime paraku ammendumas.

Kas sõda on karistamatu kuritegu?

Kõige olulisem küsimus tänapäeva maailmas on aga see, kuidas on ikkagi võimalik, et otse Euroopas südames saab alustada sõda ja sooritada karistamatult kõige rängemaid inimsusevastaseid kuritegusid. Kuidas on võimalik, et rahvusvahelises õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldab sõja algatajad kohe vastutusele võtta? Kuidas on võimalik, et ühele ÜRO julgeolekunõukogu liikmele on antud jamebondlik licence to kill ja kõik vastupidised otsused veto alla panna?

Kui tahame, et maailm oleks pärast Ukraina sõda teistsugune, eeldab see põhimõttelisi muutusi nii rahvusvahelises õiguses, ÜRO tegevuse korralduses kui ka kogu maailma julgeolekuarhitektuuris. On kaks julgeolekunõukogu liiget, kaks riiki maailmas, Venemaa ja Hiina, kellel on jätkuvalt ambitsiooni oma riiki laiendada ja sõdu pidada. See tähendab vajadust reformida julgeolekunõukogu vähemalt sel määral, et sõda alustanud riigil ei ole õigust julgeolekunõukogu otsuseid vetostada. Iga sõjapidamine tuleks asetada kohtupidamise kaalukausile ja ÜRO-l peaks olema õigus ja võimalus langetada otsuseid, millega on võimalik inimsusevastastele kuritegudele kohe reageerida. ÜRO julge­olekunõukogu on Teise maailmasõja aegne jäänuk, mis ei vasta tänapäeva maailma julgeolekunõuetele. Jättes agressiivsele riigile õiguse oma tegevust jätkata, puudub sellisel nõukogul sisuliselt mõte.

Vene-Gruusia sõda näitas, et sõdadele püütakse tänapäeval leida pigem kiire poliitiline lahendus ja lepitakse külmutatud konfliktidega, kui et lahendatakse olukord tegelikult. Peale rahvusvaheliste reeglite abituse on selle taga lääne soov jätkata oma elu mugavustsoonis ja pea kohale kerkinud pilved kiiresti kuhugi kõrvale tõrjuda. Seetõttu on Ukraina tõstnud läbirääkimiste puhul üles ka vajaduse muuta maailma julgeolekuarhitektuuri, nii et Ukraina julgeolek oleks ka reaalselt tagatud. Ukraina on seisukohal, et Ukraina ja Venemaa vahelise rahulepingu osalisteks ja garandiks peaksid olema ka teised maailma juhtivad riigid, kes on valmis Ukrainat uue võimaliku rünnaku korral ka reaalselt abistama. Arestovõtši arvates võiks see olla midagi 1814. ja 1815. aastal tegutsenud Viini kongressi taolist, mis lahendas toonase sõja järelmeid.

Lõpetuseks jääb üle vaid loota, et lääs ja ennekõike Euroopa on valmis oma mugavustsoonist välja tulema, selleks et maailm oleks pärast Ukraina sõda tõepoolest teistsugune. Ja seda see on kindlasti, juba seetõttu, et lisandunud on üks uus tugev riik – Ukraina. Uus tugevuse mõttes. Kui sellest riigist ehk seni palju ei teatud, siis nüüd on ta jõuliselt Euroopas ja kogu maailmas pildil. Ja ta on sellel pildil kui Euroopa riik!

1 Olen Ukraina allikatest mõnevõrra rohkem jälginud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi, tema nõuniku Oleksi Arestovõtši ning Ukraina ajakirjaniku ja poliitikavaatleja Dmõtro Gordoni sõnavõtte ja intervjuusid. Need on inimesed, keda pidevalt küsitletakse ja kellelt oodatakse vastuseid. Mõistagi on ka hulganisti teisi allikaid, kes Ukraina sündmustele kaasa elavad ja neist ülevaateid teevad, kuid loetelu läheks siinkohal pikaks.

2 Intervjuu Youtube’is https://www.youtube.com/watch?v=Sn72eO-BCOk&t=1272s (11. III 2022)

3 Sean Rayment, Western allies should not rule out killing Vladimir Putin, former Army chief says. – The Mirror 13. III 2022. https://www.mirror.co.uk/news/world-news/western-allies-should-not-rule-26452793

4 Kastuś Kalinovski (Касту́сь Каліно́ўскі, 1838–1864), Valgevene vabadusvõitluse sümbolkuju, literaat ja revolutsionäär, 1863. ja 1864. aasta rahvusliku ülestõusu üks juhte Valgevenes. Hukati Vene keisririigi poolt Vilniuses 1864. aastal.