DeStudio ehk Peeter Lauritsa ja Herkki-Erich Merila retrospektiiv „Pohmelus“ Fotografiskas kuni 3. X, kuraator Eero Epner.

Harva avaneb meil võimalus oma tegemata­jätmisi parandada. Fotografiska DeStudio näitus on mulle justkui oma vigade parandus.1990ndatel, nii tormilised kui need ka olid, jäi fotograafia minust veel kaugele. Rääkimata kogu kunstist. Ma ei tea, kas viga oli koolisüsteemis, kus põhirõhk oli sajanditetagusel, või hoopis minus. Suure tõenäosusega ikka minus.

Siinkohal luban endale kõrvalepõike ja sobran natukene minevikus. Keskkooli, või siis juba gümnaasiumi, lõpetasin 1998. aastal. Pärast kooli lõppu – kohe, kui täisealiseks olin saanud –, viis elu mu juhuse tahtel tööle Viru hotelli. Esimene palk, mille Virus kohvrite tassimise eest välja teenisin, oli 7000 krooni. Palgale lisaks tiksunud jootraha oli mitu korda suurem. Keskmine palk tollal oli umbes 4000 krooni. Piisas, et alustada täiskasvanuelu eriti tormiliselt. Paraku tuleb nentida, et kuigi minu sõpruskond koosnes tollal noortest õpetajatest ja „karvastest“ (muusikaline maitse mängib elus rolli), siis kunstiringkonnast oskasin ikkagi üle libiseda. Pagan teab, kuidas see võimalik oli, aga tormilised olid need ajad küll ja väljend „parim kink on raamat“ ringles ka selles seltskonnas, kus mina liikusin. Kui praegu kuulen seda ütlust, hakkab mul sees keerama. Võib-olla oleksin pidanud nooruspõlves vähem lugema.

Fotograafia avastasin millalgi aastatel 2006-2007. Mäletan hästi, kui ostsin uue Nikon D40, igati uhke tunne oli. Kuus megapikslit. Loomulikult tekkis huvi ka fotograafia vastu ja nii avastasingi maailma, kus elasid Penn, Avedon ja Newton. Hiljem ka Klein ja Winogrand. Eesti fotograafid ei tähendanud siis mulle midagi. Või peaaegu mitte midagi, sest näiteks Viktor Koškin ja Herkki-Erich Merila olid kui stratosfääris ringlevad rokkstaarid ja nii kätte­saamatud, et ma oma pisikest pead nende tegemistega ei vaevanud. Umbes samal ajal tuli mulle pähe ka mõte minna EKAsse fotograafiat õppima, aga portfoolio esitamisest kaugemale ei jõudnud. Ei tea, kas mind vestlusele oleks kutsutud, sest ma ei andnud ennast enam näole. Hakkasin kartma. Hiilisin nädalad hiljem EKA fuajeesse, võtsin oma portfoolio ja kadusin kui tuul. Hirm on see, mis araks teeb.

Julgus tuli alles 2016. aastal, kui olin 36 aastat vana. Pärast kümmet aastat sahtlisse pildistamist. Täiesti paras aeg, et sukelduda kunstimaailma.

Siis sain ka aru, millest kõigest olin ilma jäänud ja mul oli endast kuradi kahju. Meenub külaskäik Kumu arhiivi, kus olid peidus eesti fotokunsti tähtsad teosed, sealhulgas ka väike killuke DeStudio asju. Siis ma ei saanud enam lahti mõttest, et vähemalt fotokunsti (kogemise) mõttes olen oma elust raisanud pea kakskümmend aastat. Täiesti tahtmatult tekkis siis pohmelusega kaasnev kassiahastus.

Vigade parandus. Õnneks on praegu käes aeg, kus saan oma vea parandada. Panen telefonis mängima Röövel Ööbiku „Mamma mia“ (ikkagi lapsepõlve „eksole“), astun Fotografiska trepist üles ja mitte hetkekski ei huvita mind Nick Brandti näitus. Küll jõuan sinna, enne on vaja oma kassi­ahastust ravida. Vähemalt mulle on näituse pealkiri „Pohmelus“ vägagi tabav.

Ometi väheneb kassiahastus iga sammuga ja asendub mõnusa rahuloluga. Enam ei ole hirmu, et millestki ilma jään. Tean, et lõpuks on mu silme ees kõik need teosed, millest olen nii palju kuulnud, kuid mida pole kunagi näinud. Arhiivifotod ei lähe arvesse.

Ja siin need kõik ongi: „Avignoni naised“ (1993), „Silmapilk“ (1993), „Röövel Ööbik“ (1993), „Sinimustvalge“ (1996) ja loomulikult „Riigipirukas“ (1993/2021). Vähemalt üks viga minu elus on parandatud, või osa sellest.

Mingil imelikul kombel jõuab kohale ka arusaam, et äkki ongi hea, et ma neid teoseid alles nüüd näen. Kahtlen sügavalt, kas 1993ndal või 1996ndal või isegi 2008ndal oleks need mulle samasugust mõju avaldanud. Suure tõenäosusega oleksin vaadanud mõningaid pilte ja endamisi mõmisenud: „Oh, lahe!“ Aga kas oleksin olnud suuteline killukesi kokku panema? Ma tõesti ei tea, kuidas on praegu keskkooli kunstiharidusega, aga mulle ei meenu, et oleksime koolis vaadanud näiteks „Andaluusia koera“ (1929). Veel vähem oleksin osanud isegi mõelda sellest, kuidas võiksid olla seotud XX sajandi alguses valminud Picasso „Avignoni neiud“ (1907) ja DeStudio „Avignoni naised“ (1993). Kas ma tollal oleksin aru saanud, kui suur kunstiajalooline tähtsus on mõlemal teosel? Arvestades seda, et DeStudiot kohe kindlasti ei olnud minu ajal kunstiajaloo õpikus. Mul pole õrna aimugi, kas praegu on. Samuti ei tea ma, mitu kunstiajaloo õpetajat viis oma õpilased DeStudio näitusele. Kas või sellepärast, et näidata kuidas maailma ja eesti kunsti ajalugu on omavahel seotud. Natuke nukker on, et ühest eesti kunsti näitusest arusaamiseks tuleb ülikoolis käia. Kunstnikud ei ole selles süüdi.

Esimene tiir näitusesaalis tehtud, istun pingile ja jään vaatama Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi „DeStudio. Pohmelus“ (2021). Dokfilm nagu dokfilm ikka, tahaksin esimese hooga öelda. Asjaosalised meenutavad vanu häid aegu, nokitsevad näituse kallal ja … järsku läheb midagi väga kahtlaselt nihkesse. Kusjuures ma ei teagi, kas „nihkesse“ on kõige parem sõna, mida siinkohal kasutada. Filmi läbib tõsiasi, et ajad on muutunud. Kahtleja minus tõstab pead ja hakkab jonnima: kas ikka on? Ja kui ongi, siis kas muutunud on ühiskond või kunstnikud? Kunstnike all ei pea ma kitsalt silmas ainult Peeter Lauritsat ja Herkki-Erich Merilat.

Nüüd juba riigipiruka kallal. Soovitan pärast dokfilmi vaatamist näitusele uuesti tiir peale teha. Või isegi mitu. Filmis tulevad esile infokillud, mis moodustavad muutumise aspektist vaadatuna eksponeeritud teostega terviku.

Kuna elus tuleb ikka alustada lihtsamast, siis kasutan kohe võimalust ja nendin, et „Riigipiruka“ (1993/2021) osas pole mitte essugi muutunud. Selline mõnus ajatu teos. Suuresti tänu sellele, et kallid poliitikud on ise hoolitsenud selle eest, et nad ei muutu. Vahetuvad näod, poliitkultuur on aga samasugune. Ainuke vahe on vahest selles, kas tänapäeval minnakse riigipiruka kallale teelusikaga või peaks need asendama supilusikatega. Kuid see selleks, teos on ajatu. Ja ajatu on täpselt nii kaua, kuni ei muutu poliitikud. Arvestades praegust arengut, siis muret, kas teose „parim enne“ tähtaeg peagi kätte jõuab, veel tundma ei pea.

Teiste (uute) teostega ei ole sugugi nii lihtne. Kuna (kunsti)maailmas juba paraku on nii, et kõike, mida ütled, kasutatakse sinu vastu, siis on paslik tsiteerida Urve Eslase artiklit „DeStudio toob silmad väljapanekule“ (Postimees 13. II 2008): „Kõige mugavam on apelleerida mälukale või aegumistähtajale. Praegu elame sellisel hiilivat sorti vaikival ajastul, kus inimesed loobuvad vabatahtlikult oma õigustest ja vabadustest, just nagu sellesama vaimurahu nimel.“ Seda tasub kõrvutada dokfilmis räägituga. See tsitaat ilmestab ajalist muutumist ühiskonnas ja inimestes, aga mure piirangute ja õiguste pärast on jäänud.

Võtame kurikuulsa „naba“, mis kellegi emadepäeva ära rikkus. Tänapäeval ei kergita keegi kulmugi, kui kusagil näitusel üks tagasihoidlik (või siis vähem tagasihoidlik) „naba“ väljas on. On tekkinud uued nabad, mis ühel või teisel harja punaseks ajavad ja mida eksponeerida ei tohi(ks). Tekibki küsimus: kuidas edasi? Nabaga või nabata? Kas maailm on nabadeta parem koht? Või on ideaalis ikka nii, et ükski naba ei tohi jääda loomata ja esitlemata, hoolimata ühiskonnas levivast nabafoobiast? Olen ja jään igavesti toetama arvamust, et naba on vaba! Ja kui juba „nabatamiseks“ läks, siis tuleb tunnistada, et tänane naba ei ole homne naba.

Andke naba tagasi! Ei muutu ainult ümbrus, muutuvad ka kunstnikud ja nende portreteeritavad. Vanus teeb oma töö. Mitte et ma tahaksin öelda, et De­Studio on DeMentne (või nende portreteeritavad), kaugel sellest. Vanusega tuleb küpsus, mis tekitab muutuse või enesekontrolli. Kõige ilmestavamaks näiteks on teosed „Röövel Ööbik“ (1993), „Raul“ (2021), „Allan“ (2021), „Sten“ (2021), „Tõnu“ (2021) ja dokfilm. Näitus on ka ruumiliselt suure­päraselt lahendatud: kui otse ekraani vaadata, siis jääb uusteoste nelik vaatajast vasakule ja „Röövel Ööbik“ paremale.

Ainult teoseid vastandades oleks seis ju lihtne: vana vs. uus, minevik vs. olevik. Paraku nii see ei ole. Uued teosed on hoolsamalt tehtud. Mine tea, on see nüüd ajaga omandatud meisterlikkus või professionaalne kretinism, aga uued teosed on puhtad ja korralikud. Midagi on ajas kaduma läinud. Vanem teos on robustsem. Kui neid võrrelda, tekib arusaam, et vana teos on tehtud nüride kääridega ja tekiilauimas, uued teosed aga kainelt, kaalutletult ja täpselt välja mõõdetud. Isegi käärid on uued või vähemasti hästi teritatud. Kusagil ajusopis kujuneb arvamus, et Laurits ja Merila üritavad kohusetundlikult De­Studio tegevuse kokku võtta.

Ka portreteeritavad on soliidsemad. Olgem ausad, filmis kõlavad arutelud näppudega vehkimise ja topeltlõua kohta ei ole just väga rock’n’roll. Pigem viisakas ja korralik kuvand. Aeg on teinud oma töö. Või vähemalt tahetakse seda väita, salakaval tuluke osaliste silmis aga reedab, et soliidse pealiskesta all söed ikkagi veel hõõguvad.

Elu muutubki: midagi muudame ise, midagi teised. Mõne asjaga lepime, teistele sõdime vastu. Küsimus on selles, kui korrektne või poliitiliselt korrektne peab kunst olema. Mis kõige tähtsam: kui palju võiks või peaks professionaalsuse kõrval olema spontaanset mängulisust?

Kassiahastus ravitud, kõnnin trepist alla. Haaran letilt DeStudio raamatu ja longin koju, mõeldes, et kui kõik tunnevad, et ajad on muutunud ja praegu on kunstis rohkem piire ja keelde, siis mille pagana pärast keegi vastu ei hakka. Mille kuradi pärast ei ütle keegi, et, palun, siin on Naba! Kui ei meeldi, ära vaata!