Kristluse varastest aegadest peale on Antikristus olnud kangemat sorti jutlustajate lemmikteema. Nende, kes ei salli leigust. Ka von Trieri film ei ole leige. Seega võiks ehk pidada „Antikristust” ühest küljest karmiks (katoliiklikuks) jutluseks eksinud lambukestele. Midagi helget ei ole, vaid kiim ja patt, millest filmi alguses ilmsüüta lapsuke ära pöörab, et tiibadeta inglina minema lennata. Sellele järgneb kahe inimese pikk ja vaevaline piinlemine. Romantikute ilusümbolid Händel ja aeglaselt keerlevad lumehelbed on proloogis vaid selleks, et rõhutada tegelikkuse jõledust. Trier on ikka näinud tõsist vaeva, et tuua leigeks muutunud filmikunsti, kus kõik on justkui juba ära näidatud ja kõik võllid palju kordi üle keeratud, veel midagi vapustavat ja võigast. Mulle jäi ühest eeldatavalt teismeliste jututoast silma kellegi arvamus „Antikristuse” kohta, et „suht igav õudukas”.
Kindlasti võiks filmi pakkuda žanrimääratlusega „õudusfilm” või ka „hardcore porno”. Näiteks stseen, kus naine lööb oma mehe oimetuks ja seejärel masseerib tema kõvastunud peenist, kuni seemnepurske asemel purskub peenisest verd. Naise mõtlik nägu ja tema verised riided on igavas pornofilmimaailmas kindlasti midagi erilist. Linn, kus lugu ilmselt alguse saab, kui te just peate mingit ühiskondlikku tausta sellele loole otsima, on märgitud mõne juhusliku kriidijoonega filmilinale (nagu näiteks koht nimega Dogville).
Eraldi koht on filmis loodusel, kuid looduski on muudetud paljuosaliseks tegelaseks, mis kohati näeb välja nagu mingi lastemuinasjutu nõiametsa dekoratsioon. Ühesõnaga, enamasti ebareaalne. „Antikristus” on täis ohjeldamatul hulgal tõlgendusvõimalusi. Filmis ei ümbritse kahte inimest, meest ja naist, mingi ühiskond või seltskond, rohkem inimesi peale nende ja nende hukkunud lapse üldse ei eksisteeri. On kahe inimese, naise ja mehe sisekosmose kohtumine, ületamatu vastuolu, mida ei sulata kunagi kokku. Von Trier on kasutanud võitlusfilmide üht lemmikvõtet: vastased on suletud ruumi, kust välja pääseb lõpuks vaid üks, võitja. Tema filmis võitlevad mees ja naine oma igavest võitlust. Film on täis allusioone ja sümboleid, põnevaid kaadreid ja süngeid ideid, aga puurist tuleb ikkagi lõpuks välja vaid üks kahest. Lars von Trier pole mingi kõrbest tulnud prohvet. Ta on loogiline järglane oma kandi meestele Strindbergile, Munchile, Bergmanile.
„Antikristus” on mõjuv ja vastik film, mis jääb kindlasti meelde ning millest kirjutatakse ja mida tõlgendatakse veel palju. Von Trier on palju rääkinud oma keerulisest saatusest, hirmudest, sisevastuoludest. „Antikristus” olevat sündinud sügavast depressioonist, tundest, et ta ei tee enam kunagi filmi. Just seda stsenaariumi kirjutades olevat see mõjunud nagu „kognitiivne teraapia”, aidanud tal kriisist üle saada, edasi elada. „Antikristuse” puhul on täiesti olemas võimalus, et depressioon, millest von Trier on palju rääkinud, polnud muu, kui maailmakuulsa režissööri mure, et tal pole enam millegagi avalikkust üllatada. Nii valmis võikavõitu „Antikristus”, kus paljud stseenid tekkisid improviseerides ja kus mõnigi lõik sattus lõpuks sisse vaid selleks, et kiibitsatel oleks, millele teooriaid juurde mõelda. Näinutele peaks ju küll meenuma rebase ainuke lause: „Kaos valitseb”.