Tõnu Viik:

1. Kui globaalse kapitalismi all mõelda rahvusvahelise mõõtmega äritegevust, finantskorporatsioone ja muud sellist, siis usun, et selliste asutuste tervis on parem kui eales varem. Rikkused koonduvad jätkuvalt vastavalt raha liikumise põhiseadusele: seal, kus juba on raha, tuleb seda juurde, ja seal, kus raha on  vähe, jääb seda aina vähemaks. Suures plaanis ei muuda seda tendentsi ka mitmete valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide sotsiaaldemokraatlikud, sotsialistlikud või muud majanduslikku võrdsust taotlevad ponnistused. 2008. aasta on rahvusvaheliste korporatsioonide heaolu kindlustamisel murrangulise tähendusega, sest nende oluline roll riiklike ja globaalsete infrastruktuuride funktsioneerimises (eelkõige panganduse näitel) avas neile  riikide rahakoti oma riskide maandamiseks. Edaspidi peavad nad leppima suurema riikliku järelevalvega, kuid saavad vastutasuks maksumaksja toe nende elutegevust ähvardavates situatsioonides.

2. Kui meid ei taba lähema paarikümne aasta jooksul suuremad looduskatastroofid, siis arvan, et mitte. Kui aga rääkida pikemast ajaperspektiivist, siis pole ükski riik ega rahvas  eales järsult muutnud oma elustiili ja hoiakuid sisemise valgustuse või uute ideede küpsemise tagajärjel. Järsud hoiakumuutused tulevad tavaliselt kas sotsiaalsete katastroofide tagajärjel või nii, et territooriumid võetakse üle uute inimeste poolt, kellel on juba välja kujunenud teistsugused ideed ja harjumused. Viimast tüüpi muutused tabavad meid pax Americana asendumisel uue maailmakorraga, mille kehtestajad ja korravalvurid ei ole enam  lääne tsivilisatsiooni esindajad ning millega kaasneb laiaulatuslik globaalne migratsioon meie territooriumidele. Meie ülesanne õhtumaade loojangul oleks käituda nii, et uutel maailmajõududel oleks tahtmist meie parimad põhimõtted üle võtta ja neid meie suhtes rakendada.