Tõnu Õnnepalu:
1. Tervis tundub olevat hea, vähemalt isu järgi vaadates. Kui mitu triljonit riigi krediiti on pangad juba alla kugistanud? Ja limpsavad ainult keelt. Andke veel. Ja teised ootavad sama molli juures, ninad armsalt püsti: autotööstused, lennukompaniid. Andku aga riik raha, et saaks autosid sama hooga edasi toota. Järgmisena peab riik andma raha liisingufirmadele, et vaesed jälle neid autosid ostaksid, päästma turismifirmasid, et keegi ikka lendaks. Jne. Aga kas peab nii palju autosid tootma, nii palju lendama? Seda küsimust ei julge õieti keegi esitada, sest tõesti, kõik need töötud … Riigid on asunud kapitalismi reanimeerima, ja see ise kõlab kurjakuulutavalt. Maksavad nagu lambad. Sest mis neil muud üle jääb. Sõda ja revolutsiooni ju ka ei taha. Aga iga sellise „toetuspaketiga”, nagu neid raha korstnasse kirjutamisi kaunilt kutsutakse, jääb ju riigi krediit ise õhemaks. Riigi krediit: riik ise. Sest natsionaliseeritakse aina kohustusi, mitte tulusid. Kuid riikidel oli kohustusi juba enne raske täita. Pensionid, tervishoid, juba enne oli selge, et neid ei jõuta enam maksta. Rääkimata USA tohutust välisvõlast, mis tähendas seda, et Hiina, Pärsia lahe naftamonarhiad, Jaapan, Venemaa maksid kinni Ameerika vaeste koduja tarbimislaenud või teisiti öeldes Iraagi sõja. Aga see sõda pole olnud võidukas. Sõdu on riigid ikka krediidi peal pidanud ja tagatiseks on olnud võit. Kala hakkab mädanema peast: küsimus pole tegelikult mitte globaalse kapitalismi, vaid Ameerika Ühendriikide tulevikus (eks neid või muidugi samastada). Kui nad sellest supist välja tulevad, oma võimu ja sellega ka krediidi mõnelgi määral taastavad, siis ehk jätkub mõnda aega business as usual, kuigi ehk tasasemalt, vaesemalt. Aga talutavuse piires vaesemalt. Teine variant on täielik määramatus ja selle kohta ei saa põhimõtteliselt midagi ennustada. Sest meie ennustused käivad tuntud süsteemi käitumise kohta. Kui aga see tuntud süsteem, mida me nimetame näiteks kapitalismiks (aga samas on see riikide, sõjaliste jõudude tasakaalu süsteem, ega siis raha ei maksa midagi, kui selle taga pole jõudu), ei jõua ennast enam süsteemina taastoota, siis võib juhtuda ükskõik mida. Järgmine süsteem ei ole determineeritud eelmise poolt. See võib tulla igasugune. Nn liblikatiivaefekt, mis stabiilses süsteemis tegelikult ei toimi, sest tasakaalustavate tegurite jõul tema mõju sumbub, võib korraga saada tõepoolest reaalseks. Tühine sündmus võib paisuda ükskõik milleks. Meie isiklikud valikud võivad korraga osutuda oluliseks. Ükskõik kellest võib oleneda maailma saatus. Aga kust me teame, kellest? Kokkuvõttes, mis tähendust oleks selle globaalse kapitalismi tervise pärast muretsemisel? Ainus võimalus, nii või teisiti, on elada inimesena nii õigesti kui sa oskad, olla nii hea, kui sa suudad (niikuinii kurja tegemisest ei pääse), armastada siiralt, surra oma surma. Mis veel.