1. Asjatundjaid lugedes jääb mulje, et majandussurutis ei lõpe enne nelja-viit aastat. Mitmed Ameerika majanduskommentaatorid soovitavad keinsiaanlust: lasta eelarve defitsiiti,  langetada makse ja suurendada investeeringuid infrastruktuuri, et majandust käima tõmmata. Arvatavasti õpitakse laostumisohus firmasid riigistama ja ka riiklikult juhtima. Kahjuks ei oska öelda, kas ja kuidas on need soovitused Eestile kohaldatavad. Seni nagu tehakse kõike vastupidi, kui üldse midagi tehakse. Eesti on ju oma rahandus- ja majanduspoliitikast ammu loobunud (osalt vastastikuse umbusalduse ja õigustatud korruptsioonihirmu tõttu). Jäänud ongi ainult maksupoliitika. Globaalse kapitalismi tuleviku ennustamiseks pakub hirmutavaid paralleele 1930. aastate algus. Surutise süvenedes hakati otsima patuoinaid, riikide majandus sulgus, tekkisid autoritaarsed režiimid. Teisalt võiks surutis ja vabaturudogmatismi kompromiteerumine anda tõuke heaoluriigi taassünniks. Heaoluriigi ideoloogiliseks eelduseks oli eelmise sajandi keskel omamoodi progressiivne  rahvuslus – seda pole aga nüüd kusagilt eriti võtta. Säärane rahvuslus, mis praegu käibib, pole just eriti progressiivne. Majandussurutise kokkulangemine progressiivse presidendi võimuletulekuga USA s võib luua majanduspoliitika jaoks eksperimendialtima õhustiku.

2. Majanduslangus sunnib igal juhul eluviisi muutma, iseasi, kas sellel on ka pikemaajalist  mõju. Üldiselt on jutud sellest, et lääne inimene või inimkond üldse peab oma hoiakuid ühes või teises suunas muutma, nagu hane selga vesi, seni kui muutumiseks puudub otsene, käegakatsutav surve või vajadus. Nüüd võib tõesti säärane vajadus tekkida. Probleem on selles, et keskkonnasõbralikum eluviis on ikka olnud rikaste ühiskondade ja inimeste idee. Kui majanduskriis süvendab vaesust, siis võib see idee kandepinna kaotada.