Urbaniseerunud maailm Quardini peapaviljoni fassaadil.
3934: Arhitektoonideks muudetud numbrid näitavad suurlinnade tihedust.
2x karin hallas-Murula
Veneetsia arhitektuuribiennaali võib võtta seltskondliku meluüritusena, millena seda ju ka haibitakse – kohustuslikud staarid ja punased vaibad, kõik on olemas. Kuid biennaalid on pretendeerinud ka arhitektuuri hetkeseisu ja tuleviku määratleja rollile, mõnikord üldisemalt (“Metamorph”, 2004; “Next”, 2002), mõnikord vägagi olulistele probleemidele osutavalt (“Rohkem eetikat, vähem esteetikat”, 2000). Tänavuse biennaali pealkiri on küll neutraalsemat laadi “Cities. Architecture and Society”, kuid teemapüstitus aktuaalsem kui kunagi varem. Selle poolest ei tuleks praegust biennaali võrrelda mitte hamba- või kurguarstide, vaid lausa vähiuurijate konverentsiga, kus ei ole tähtis see, kui efektselt vähiravi meedias populariseeritakse ja millist kitlit kannab kirurg, vaid see, milliste avastusteni tippteadlased vahepealse tõsise tööga on jõudnud ja kuidas inimesi aidata saab. Veneetsia biennaal koosneb alati kahest põhiosast: kuraatorinäitusest Arsenales ja rahvuspaviljonidest Guardini aias. Guardinis on antud kaasarääkimisvõimalus ka neile, keda suurele püünele ei kutsuta, millega on osalusdemokraatia tagatud kõigile, kes selle eest raha raatsivad välja käia. Rahvuspaviljonide tase on olnud alati väga kõikuv ja nii ka seekord. Nii mõnigi riik tuleb biennaalile nagu sügisesele nunnunäitusele, üritades teisi originaalsusega üle trumbata, kuigi tänapäeval on see üha lootusetum üritus. Uueks trendiks näib olevat muutunud tudengite eksponeerimine rahvuspaviljonides (möödunud kord Venemaa ja Ameerika Ühendriikide, nüüd Prantsusmaa paviljonis). Võimalus mõnda aega Veneetsias elada on õppurite seas kindlasti teretulnud, kuid nendele endale huvitavad workshop’id ei paku publikule enamasti kuigi palju.
Marco Polo lendab lennukiga
Rahvuspaviljonide kahvatule pildile pakub aga seekord tugeva kontrasti Arsenale kuraatorinäitus, seda tänu nii teemapüstitusele kui ka tugevate tegijate, London School of Economics’i (LSE) professorite (Saskia Sassen ja Richard Sennet nende seas) kaasamisele. Näituse kuraator Richard Burdett on ka ise LSE planeerimise professor ning ühtlasi ka Londoni linnapea Ken Livingstone’i arhitektuurinõunik.
Burdett on võtnud luubi alla 16 maailmalinna: elanike arvult maailma suurim linn Tōkyō (35 197 000 elanikku), Mexico (19 411 000), New York (18 718 000), São Paulo (18 333 000), Mumbai (end Bombay 18 196 000), Shanghai (14 503 000), Los Angeles (12 298 000), Kairo (11 128 000), Istanbul (9 712 000), London (8 505 000), Bogotá (7 747 000), Barcelona (479 000), Milano-Torino (4 135 000), Berliin (3 389 000), Johannesburg (3 254 000) ja Caracas (2 913 000).
Täna elab peaaegu iga teine inimene linnas. Ametlike prognooside kohaselt elab 2050. aastal linnades juba 75 protsenti maailma elanikkonnast. Ennustuste järgi on 2050. aastal maailma suurim linn endiselt kiires tõusujoones tihenev Tōkyō, kuid sellele järgneb kohe Mumbai, mille elanikkond selleks ajaks väidetavalt kahekordistub.
Linnade taastulemine on olnud kiire ja jõuline. Ennustus, et maailma netistumisega kaasneb inimeste võrdsem geograafiline jaotus ning linnade osakaalu vähenemine osutus naiivseks, tulemus oli risti vastupidine. Finantskapitali hüpermobiilsuse ja globaalmajanduse tingimustes on linnad jätkuvalt strateegilistel võtmepositsioonidel, globaliseerumine aga omakorda märkimisväärselt linnu muutnud. Nende vahel valitseb terav konkurents, piltlikult öeldes jagunevad tänased linnad nagu inimesedki: läbilööjateks ja luuseriteks. Mis on läbilöömise mõõt? Kahtlemata turupositsioon, kuid ka inimeste soov elada just selles või teises linnas. Ehkki mõnel juhul ei saa aru, miks inimesed ikka veel elavad seal, kuhu on kuhjunud nii palju probleeme nagu ülerahvastatus, immigrandid, vaeste hordid, puudulik transport, kuritegevus, valglinnastumine jne, jne.
Elanikud on oma käitumisega andnud hinnangu tegelikult paljudele linnadele. Niinimetatud känguvate linnade (shrinking cities) kaart on kogu biennaali paljudest kaartidest ainuke, kus on peal ka Tallinn ja Tartu .
Palju elanikke on viimase 50 aasta jooksul lahkunud El Djelfast, Ābādānist, Cilacapist (paljud meist neid linnu teavad?), tervest reast Venemaa linnadest, aga ka Amsterdamist, Marseille’st, Kopenhaagenist, Lyonist (mõnigi neist on nüüd taas kosumas).
Elanikkond on kahanenud ka Berliinis, kus ligi 100 000 korterit on tühjad, hinnad all ja avaliku sektori finantseerimisega suuri raskusi. Ometi oli just Berliin 1990. aastatel Euroopa suurim ja uhkeim ehitusplats. Miks pole arendusse ja eriti suurel määral rahvusvahelisse arhitektuuri paisatud finantsid edu toonud? Karta on, et arhitektid siin süüd enda peale ei võta.
Arsenale köievabriku 300meetrisele teljele üles ehitatud näitus räägib linnade lugusid nagu Marco Polo Italo Calvino vaimustavas raamatus “Nähtamatud linnad”. Jutustuse teljeks, refrääniks on hiiglaslikke gondleid meenutavad valged ekraanid, millel katkematult jooksevad aerovõtted maailmalinnadest, millest saab üle jalutada, kuid saab ka seisatada ja filmi endast läbi lasta (kujundus Aldo Cibic and Luigi Marchetti Cibic&Partners). Informatsiooni on näitusel palju, kuid see on esitatud mõistlikult. Ei saa kuidagi nõus olla The Guardiani (18. IX) noore reporteri Jonathan Glancey etteheitega, et näitus on raamatulik. Vastupidi, ekspositsiooni ülesehitus räägib väga heast arhitektuuri suurnäituse ohtude tundmisest. Tavaliselt on Arsenale 300meetrine hiidnäitusesaal liiga täistopitud ja vaataja väsib juba poole peal. Seekordne on sootuks vaatajasõbralikum: materjalid hästi suureks tõmmatud, nii nagu me linnu lennukist näeme. Vaataja energiakulu on läbimõeldult, võiks isegi öelda, et säästlikult rütmistatud. Faktid ja tekstid on piisavalt suured ja inimtegevuse ulatus ning inimkonna rohkus pääsevad tajutavalt esile. Sellist muljet ei saa ühestki raamatust. Näitus kui meedium paneb vaataja tajutavalt silmitsi suure ja globaalse maailmaga ja teeb selle emotsionaalselt tunnetatavaks. Arhitektid, vaadake, kuhu maailm (teie kaasabil) on tänaseks jõudnud!
Noor maailm tungib peale
Egiptuses sünnib igas 20 minutis üks laps. Kairo ja Johannesburgi elanikest on kolmandik alla 15aastased, Méxicos neljandik. Venezuela pealinnas Caracases, Mumbais, aga ka näiteks Los Angeleses on kolmandik alla 20aastased, Colombia pealinnas Bogotás on alla 20aastasi 40 protsenti.
Seevastu üle 65-aastasi on Johannesburgis ja Bogotás vaid 4 protsenti, Istanbulis 4,7 protsenti, Caracases 6 protsenti jne – vaeselt on raske vanaks elada.
See on noor metsiku kiirusega arenev maailm meie vana ja järjest vananeva Euroopa vastas. Uus põlvkond, kes mingil hetkel asjad üle võtab ja omad reeglid kehtestab. Kuidas ja mida?
Masside iidol Lõuna-Aafrika teenager’ite-miss arvab: “Apartheid polnudki nii paha. Ilma selleta poleks ju Nelson Madelast saanud see, kes tast sai. See tegi ta tugevaks, pani võitlema ja tegi temast selle, kes ta täna on. Ka mina tahan maailma oma märgi maha panna. Minust saab BMW logistikamänedžer ja ma hakkan sõitma Z3-ga. Autod on mu kirg. Öeldakse, et taevas on piir. Kuid mitte minu jaoks.” Loomulikult, missid ongi ju need, kes päästavad maailma.
Täiesti selge, et 14aastastel on teised soovid ja tahtmised kui 65aastastel. Kuidas suunata linna arengut, mille kolmandik koosneb teismikest?
Kui México lapsed joonis
tavad oma linna, siis ei ole seal taevas sinine – nad ei ole seda peaaegu kunagi näinud. Taevas on ikka pruunikas või hallikas. 18 miljoni elanikuga linnaks kasvanud México on ümbruskonna maa tühjaks kurnanud. Silmapiirini ulatuvad ühesugused kastid, mille ehitajad ei tea arhitektuurist midagi. 2/3 elanikest elab allpool vaesuse piiri, nagu see on üldine ka mujal, näiteks Caracases kulutab 4/5 inimestest kuni kaks dollarit päevas. Caracases, Kairos ja paljudes teistes miljonilinnades on illegaalsel majandusel väga suur osakaal, ilma igasuguste reegliteta ehitustegevus on üks selle osi ja nii nad paisuvad: favela’d, barrios’ed, slummid.
Kogu Egiptuse territooriumist on vaid 15 protsenti elamiskõlbulik ja 70 miljonit inimest elab seal Eesti-suurusel alal. Kairos tuleb iga inimese kohta vaid üks ruutmeeter avalikku ruumi (Londonis on see näiteks 46 protsenti). Seepärast peetakse Aga Khani kultuurirahastu projektina rajatud 30hektarilist Al-Azhari parki suursaavutuseks. Tallinna lauluväljaku suurune park 11 miljonile inimesele – tunnistagem, pole just palju.
Chicago linnavalitsus investeerib samuti parkidesse: New Yorgi Central Parki eeskuju on suur. Juba XIX sajandi teisel poolel rajati linnaparke kuritegevuse ohjeldamiseks. New York ise tõstab Central Parki siiamaani esile kui võluvitsa, mis pakub nii suurele hulgale võimaluse nautida elamisväärset elu. New Yorgi linnastrateegia teine suund on erakordselt suured investeeringud moodsa kunsti muuseumi (MOMA) laiendusse ning selle filiaalidesse Brooklinis ja Queensis – kunst siis ikkagi päästab maailma?
Tiigri-Aasia, nagu teame, sööstab kõrgustesse. Kui kümme aastat tagasi oli Shanghais 300 kümnekorruselist hoonet, siis praegu on neid 3000. Portland on võtnud suuna kesklinna hoonestuse tihendamisele, kuid Los Angeleses ja Méxicos jätkub laialivalgumine.
Valglinnastumise vastu ollakse juba väga teravalt, kuid sageli jäetakse kahe silma vahele asjaolu, millele biennaali kataloogis juhib tähelepanu Chicago Illinoisi ülikooli arhitektuuriprofessor Robert Brugmann: jah, oleme praegu probleemide ees, kuid kogu äärelinnastumise ideoloogia valeks kuulutamine on ilmne liialdus. Eeslinnastumine on terve sajandi vältel andnud paljudele inimestele keskmisest tunduvalt kvaliteetsema kodu – ja see ei ole väike saavutus.
Individuaalselt või ühiselt?
Laialivalgunud linnade peaprobleemiks on muidugi liiklus. Tōkyōs on ühiskondliku transpordi osakaal juba 80 protsenti, Los Angeleses aga endiselt vaid 10. Mumbais kasutab ühiskondlikku transporti iga päev 10 miljonit inimest ja Méxicos on eraauto vaid 16 protsendil elanikest. São Paulos on aga 10,6 miljonit elanikku ja kogunisti 6 miljonit autot. Iga päev registreeritakse siin 1000 uut autot. Linnas aitavad liikuda ka 1000 erahelikopterit. Londonis on autodele kehtestatud kesklinnamaks, sama on tehtud Stockholmis.
Tulemusrikkad on olnud Colombia pealinna Bogotá linnareformid. Ülikiiresti kasvanud linn (1950. aastal 0,5 miljonit, praegu 6,5 miljonit elanikku) on olnud avatud julgetele muudatustele. Ülerahvastatud linna prioriteet ei ole olnud teedeehitus, vaid ühiskondlik transport, mida tänaseks kasutab iga päev ca 400 000 inimest. Kõik algab väikesest, Bogotás näiteks autovabast pühapäevast ja visalt välja ehitatud 300 kilomeetrist jalgrattateedest, mida on rohkem kui mis tahes teises linnas. Inimesed on hakanud tänavaid taas omaks pidama, on tulnud välja jalgsi ja jalgratastega ning suhtlevad üksteisega tunduvalt rohkem. Tänavaruum on taaselustunud, linn elavnenud. Vähe sellest (ja see kõlab juba muinasjutuna), Bogotá kriminogeensus on langenud 70 protsenti, neist inimröövid 86 protsenti – seitsme juhuni aastas (mujal Ladina-Ameerikas tavaliselt vähemalt 200 inimröövi aastas). Olukord on paranenud sedavõrd, et linnas on tekkimas ööelu.
Elu on näidanud, et kuritegevus ei pea linnade tihedusega proportsionaalselt kasvama, vaid võib hoopis väheneda. Kairo on väidetavalt üks kõige turvalisemaid linnu maailmas. Üks Kairo ajakirjanik on öelnud, et linn on nii tihe, et kusagil pole võimalikki kedagi maha lüüa, ilma et naabrid kuuleksid. Põhjus on muidugi kindlasti ka relvakeeld ja rahvuslik-religioosne taust.
New Yorgi kriminogeensetest piirkondadest, kuhu varem jalga tõsta ei soovitatud, on saamas linna normaalne osa: kinnisvaraarendus teeb siin oma töö, annab piirkondi saneerides neile uue kvaliteedi ja suunab jõukamale kihile, mis külvab eeldatavasti kultuursust. Nagu meilgi, kui tükeldatud laip Maakri tänava uhiuues moodsas kõrghoones välja arvata.
Arhitektpeigmees vs. Architecture of Humanity
Kas ehitada linna üks uhke raekoda või sada uut kooli, seda ei otsusta arhitektid, vaid poliitikud. Paratamatult pole tänapäeva linnade arendamise jäme ots juba ammu enam mitte arhitektide, vaid majandusvoogude ja poliitikute käes. São Paulo programm “100 uut kooli” näeb lisaks õppimisele ette ka nende koolide töötamise õhtuti, et võimaldada ühistegevust ümbruskonna inimestele. Teine suund on korvpalliväljakute ehitamine. Raske on uskuda lõputusse slummi ehitatud korvpalliväljakute imettegevasse jõudu, kuid millestki peab alustama.
Aasia pilvelõhkujate ehitamisel panustatakse staararhitektidele. Los Angeles Timesi arhitektuurikriitiku Christopher Hawthorne’i arvates on tulemuseks “staararhitektuuri, autokraatliku võimu ja Las Vegase tüüpi teatraalsuse kombinatsioon”. Staar Rem Koolhaas on Pärsia lahe kõige ekstravagantsemat Dubai arendusprojekti ise nimetanud “Disneylandi ja Albert Speeri ristsugutiseks”. Erinevalt teistest staararhitektidest on Koolhaasil õnnestunud jääda eneseirooniliseks.
David Chipperfieldi arvates on nn ikoonehitiste suurim kahju see, et need moonutavad suhtumist arhitektuuri üldse. Sellised ehitised pakutakse välja kunstiteostena, mida kõik inimesed justnagu a priori imetlema peavad (jutt on Frank Gehry Bilbao muuseumist), kuid millega ei teki loomulikku suhet (Bilbao muuseumi tummad tänavafrondid ei jää “juhuslikult” kunagi pildile). Sellised “vau! -ehitised” kasvatavad ümbruse suhtes tegelikult hoopis ükskõiksust, leiab Chipperfield. Inimene sunnitakse arhitektuuri suhtes vaatleja rolli, kuid arhitektuur on miski, milles me elame.
Biennaali “Vähem esteetikat, rohkem eetikat” (2000) kuraator Massimiliano Fuksas kirjutab taas sellest, et arhitektidel oleks aeg saada uuesti osaks ühiskonnast. “Arhitekt peaks võtma eesmärgiks ühendada ühiskonna neid osi, mis ei ole enam koos.” Praeguse biennaali kataloogis kirjutab ta: arhitekti ülesanne ei ole utoopiate loomine, vaid see, kuidas aidata kaasa sellele, et erinevad inimesed saaksid koos elatud, ilma et nad üksteist ära tapaksid või haavaksid, nii, et kõigile jätkuks respekti ja ressursse.
On täiesti selge, et uhkeldava klaasist pangatorniga seda eesmärki ei saavuta, pigem on tulemus vastupidine: seda hakatakse vihkama nagu naabri tutt-uut luksusautot, mille ta on justkui mõnitamiseks otse sinu aia taha parkinud. Tallinna kõrghoonete kiruminegi pole paljuski johtunud mitte arhitektuuri kvaliteedist, vaid sellest, et uued pangahooned peegeldavad üheselt väikese pangakliki kiiret edukust. Arhitektidele uued rikkad tellijad meeldisid – linna kõrgeima hoone projekteerimine tõendab üheselt ka arhitekti läbilööki.
Meedia töötab täiskäigul, et arhitektidest staare teha, kuid arhitekti tegelik roll ei ole kindlasti olla igas pulmas peigmees. Nende tunduvalt vähem säravat tööd vajab ühiskond väga suurel määral hoopis mujal – või siis üldse mitte, nagu tunnistavad kilomeetripikkused illegaalsete ehitiste slummid miljonilinnades. “Arhitektuurikoolid võiksid pöörata pilgu muuseumide ja teiste sedalaadi ehitiste projekteerimiselt hoopis elamuehitusele, kuna hoopis see on meie aja tegelik hädavajadus,” kirjutab biennaali kataloogis Bar
celona peaarhitekt Josep Acebillo.
Arhitektpeigmeeste vastandiks on Architecture of Humanity tüüpi projekteerimisbürood, kus projekteeritakse ajutisi peavarje katastroofipiirkondades kannatanutele ja seda fondide ja sponsorite abil, osalt ka tasuta.
New Orleansi Katrina orkaani purustused 29. VIII 2005 on biennaalinäitusel mitmes kohas tugevasti esil – USA paviljonis Architectural Record’i korraldatud konkursitööde ja Texase Austini ülikooli arhitektuurikooli tudengite workshop’i tööde esitlusena peapaviljonis. Orkaan jättis peavarjuta 527 000 inimest. Kes veel, kui mitte arhitektid peaksid siin otstarbekate lahendustega appi tulema. USA paviljon suutis siiski üllatada keerulise majaga, mis meenutas Habitat-elamut Montrealis aastast 1967 (arhitekt Moshe Safdie). Efektne ja hollandlikult moodne, kuid iga korteri etteulatuva konsooli eraldi ehitamine on küll kõike muud kui kiire ja odav lahendus.
Avalik ruum ja urbne urbanism
Barcelona on linna targa arendamise poolest esirinnas. Väidetavalt on edu saavutatud tänu arhitektuurilembestele linnapeadele, kellel õnnestus linna arengut järjepidevalt suunata ligi 20 aastat järjest. Tõuke andsid 1992. aasta Barcelona olümpiamängud. Pärast seda on SKP tõusnud 38 protsenti, 12,7 protsenti on tõusnud välismaalt siia elama asunute arv, kruiisituristide arv on kasvanud 820 protsenti, lennukireisijate arv 161 protsenti, muuseumikülastuste arv 234 protsenti, ühiskondliku transpordi kasutamine 46,9 protsenti, töötus langenud 3,4 protsenti jne. Barcelonas tegeletakse palju avaliku linnaruumiga. Peaarhitekt Acebillo sõnul on avalik ruum selline, mis on üheaegselt nii kompleksne kui ka planeeritud; ruum, mis oleks võimeline “inkorporeerima uusi kultuurivoogusid”, tekitama uusi suhtlusvorme ja stimuleerima kollektiivseid tegevusi. Avaliku ruumi kohta on palju määratlusi, sellest on moodne rääkida ja seda teevad meelsasti ka need, kes eraelus oma krundi ümber suure aia ehitavad.
Londoni majandusinstituudi sotsioloogiaprofessori Richard Senneti järgi on avalik ruum, kus võõrad inimesed omavahel suhtlevad. Saskia Sassen juhib tähelepanu asjaolule, et avalik ruum ei ole tänapäeval enam kodanluse ruum. Siit hargnevad paljud teemad. Kes pääsevad Kairo Al-Azhari suurepärasse parki? Kas see pannakse õhtul lukku või saab pargipingil ka ööbida? Ja kui ööbitakse, kas siis mina läheksin sinna hilisõhtul tähti vaatama?
Ühiskonna sotsiaalsete gruppide suhtlemise stimuleerimisest on võrreldamatult kergem rääkida kui seda tegelikult teha. Paljudes maailmalinnades on avalikku ruumi küll ja küll (Caracases näiteks 37 protsenti), kuid see ei toimi: kuritegevus on nii suur, et keegi ei julge ega taha seda avalikku ruumi kasutada.
Richard Sennet räägib ka urbsest urbanismist, linnaruumist, mis poleks piltlikult eraldatud mitte seinte, vaid membraanidega, kus oleks nii kaitstuse kui suhtlemise motiveerimise potentsiaali. Ta toob näiteks Hispaania turu rajamise New Yorki ning kahetseb, et see rajati Hispaania Haarlemi keskele, mitte aga selle piirile, kus olnuks võimalik naaberkogukonnaga suhelda.
Siiras huvi oleks teada, kui palju on Kumu külastajate seas Lasnamäe venelasi.
Küsimused seinal ja õhus
Richard Burdetti rännak läbi maailmalinnade lõpeb peaaegu tühja saaliga. Mõned vaatajad lähevadki siit hooga välja, ometi on just siin näituse sisuline kulminatsioon. Erksad küsimärgid seinal paistavad juba eemalt ja vaataja on juba ka ise näitusematerjali kaudu nendeni jõudnud. Mida siis ikkagi nende meeletult kasvavate linnadega peale hakata? Kas säästvuse ideaalmudel on küla või linn? Avalik ruum ja tolerantsus? Linnad ja hea juhtimine?
Tänapäeva linnu ei ole võimalik juba ammu enam sirkli ja joonlauaga suunata. Otsustamisse on haaratud poliitikud, majandus- ja finantssektor ning väga palju spetsialiste. Modernistlikud linnaplaneerimise ajad on möödas, linna akupunktuurid tekivad majandushuvide ristumisest, piisavast motivatsioonist (turu nõudlus) ja ka karismaatilistest inimestest. Võime linnaplaani punaseid punkte täis tippida, kuid energeetilisi keskusi ei pruugi nendesse kohtadesse kunagi tekkida. Siin ei aita, ka rahvusvahelised tipparhitektid, kui meenutame Berliini kogemust. Kui investeerijate motivatsioon kabinettides loksutamise ja maksude tõstmisega ka tasalülitada, siis ei hakkagi midagi toimuma, raha suundub mujale, nagu seda teevad “ääretult ebaõiglased” rahvusvahelised finantsvood. Nende dünaamikat ei saa keegi täpselt juhtida, küll aga tingimusi luua. “Miks meid keegi ei kuula?” küsivad solvunud arhitektid ja teevad probleemi uue raekoja asukohast, kuigi üks jääb teisest napilt tuhande meetri kaugusele. Arhitektidel on raske leppida käestlibisenud positsioonidega, häälekalt protestides lähevad nad nõupidamislaua äärest minema. Ent linn areneb edasi, olenemata sellest, kas teda kasvatab üksikvanem või perekond. Tema keerulist ja ettearvamatut kujunemist ei oska keegi täpselt ette näha, ka mitte arhitektid, olgugi et nad teinekord sellise näo teevad. Nagu näitab ka biennaalilinnade kogemus, suudetakse ühisel jõul heal juhul astuda mõned sammud paremuse suunas, kuid ei linnapark, muuseumid ega jalgrattateed tee globaalprobleeme olematuks.
Marco Polo kaudu kõneleva Italo Calvino sõnad kõlavad ülimalt tänapäevaselt: “Elavate põrgu ei ole tulevikus; kui põrgu üldse olemas on, siis on ta praegu juba siin, põrgu on see, mille me ise iga päev koos endale loome. On olemas kaks teed, et mitte kannatada. Esimene on jõukohane paljudele: tuleb põrgu omaks võtta, tuleb põrgu osaks saada, kuni me seda enam tähelegi ei pane. Teine tee on ohtlik ja nõuab pidevat valvsust ja kaalumist: tuleb otsida ja ära tunda, kes ja mis keset seda põrgut ei ole põrgu, tuleb aidata sel vastu pidada ja sellele ruumi teha.”
Midagi põhimõttelist saavad siiski ka arhitektid tänapäeval ära teha: jääda nõupidamislaua äärde.
