On ilmne, et ÜRO, ainus maailmaorganisatsioon, mis baseerub austusel suveräänsuse ja riigipiiride vastu ning peegeldab ülesehituselt külma sõja aegset vastasseisu, ei suuda uutes oludes efektiivselt toimida. Seda on mõistetud ka ÜRO peakorteris New Yorgis East Riveri kaldal ning käesoleva Diplomaatiaga samal ajal peaksid ilmavalgust nägema peasekretär Kofi Annani poolt kokku kutsutud mõtlejate kogu ettepanekud ÜRO reformimiseks.

Sel puhul avaldab ka Diplomaatia kolm vaadet ÜRO-le ja tema tulevikule. Kõige radikaalsem tuleb Washingtoni neokonservatiivi Joshua Muravchiku sulest: ÜROd pole vaja, headuse ja õigluse suudab maailmas garanteerida USA.

Omast kohast on õige, et organisatsioon, kuhu kuuluvad praktiliselt kõik maailma riigid ? kaugeltki kõik ei ole demokraatlikud ?, on headuse ja õigluse kaitsel paratamatult kohmakas. Samuti on selge, et ÜRO tegevus peab baseeruma rahvusvahelisel õigusel, viimane on aga väga puudulik. Seetõttu võib ikka juhtuda, et õigus ja õiglus omavahel vastuollu lähevad ? juhtub seda ju siseriiklikuski asjaajamises, kus seadused ja võimujaotus on ometi kaugelt selgemalt ja täielikumalt paigas. Vahel saab õigluse ja headuse kaitse asjus usaldada tõesti rohkem mõnd valgustatud valitsust kui puudulikku seadust.

Samas aga, seadus on püsiv asi, valitsuste valgustatus kaunis juhuslik nähtus. Parim oleks maailmale, kui valgustatud valitsejad saaksid asju ajades lähtuda headest seadustest. Sestap soovib Diplomaatia ÜRO reformijatele tarkust ja edu. USA aga võiks kaalumisele võtta Robert Cooperi soovituse: investeerida energia, mis praegu kulub ÜROga kemplemiseks, selle töölepanekusse.