Pimedate Ööde filmifestival. 3. – 19. XI 2023 Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Tänavu toimus PÖFF märkimisväärselt varem kui enne, ja eks need festivali kuupäevad olegi vaikselt ettepoole nihkunud. Mäletan, et algusaegadel sattus mu 11. detsembri sünnipäev PÖFFi sisse, nüüd aga lõppes festival juba novembrikuu keskpaiku. Vastuoluliselt lähevad selle nihkumise tõttu PÖFFi pimedad ööd järjest valgemaks ja ka mõned väliskülalised täheldasid, et nad meie festivali külastuskordadest nii pehmet ilma ei mäletagi. Tõelisi kuupäevade nihutamise põhjusi ei pruugi me teada, aga kui avapressikonverentsil Tiina Lokk ütles, et varem takistas 23. novembri tänupüha kokkulangemine PÖFFi ajaga ameeriklastel siia tulla, andis see veidi selgust. Tõesti, ise ei oleks sellega arvestada osanud ja öeldu kinnituseks mõned päris vahvad ameeriklased tee Tallinna ka leidsid.

Toimumisajal on huvitav mõju ka meie kodumaisele filmiaastale, eriti levikalendrile. Varem jäi PÖFFi lõpu ja jõulude vahele selline ebamugav kolmenädalane ajaaken, nii et PÖFFil esilinastunud levifilme ei tihatud kohe pärast festivali välja tuua, kuna neil jäi kinos olekuks liiga vähe aega ning selle tagajärjel lükkusid paljud väärtfilmid järgmisse aastasse – ülerahvastatud jaanuari või veel kaugemale. Nüüd on see ajavahemik kümmekond päeva pikem ja tänavu on pärast PÖFFi kinolevis hulgaliselt selliseid filme, mida võib ka aasta parimate hulgas ära tuua.

Võib-olla sellest tingitult oligi PÖFFi programmis tulevaste levifilmide osakaal suurem kui tavaliselt. Ühest küljest on see mainitud põhjustel hea – festivali­hitid õnnestub ära näha nende väljatuleku aastal. Teisalt devalveerib levifilmide rohkus festivali: sellistel puhkudel on programmivaliku teinud ette ära ju keegi teine, ja teiseks ei looda mingit uut väärtust, vaid näidatakse veidi varem ära need filmid, mida saab Eesti kinodes järgneva poole aasta jooksul niikuinii näha. Nii et festivaliprogrammis on sel juhul paigas kaks äärmust, populaarsed kinolevi­hitid ja obskuursed võistlusprogrammide filmid, aga nendega võrdset tähelepanu peaks saama ka need arthouse-filmid, mis on liiga veidrad või omanäolised, et iialgi kinodesse valituks osutuda, aga mille lisamisel Pimedate Ööde programmi on see tõenäoliselt ainus võimalus vaatajal film üldse ära näha. Olgu siin näiteks kas või tänavu Cannes’i kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) linastunud „Pätid“¹ (jube pisendav pealkirjatõlge) – üle kolme tunni pikk Argentina krimilugu, mida on kirjeldatud ka kui maailma kõige aeglasemat pangaröövifilmi. Suurepärane teos, mis oleks kindlasti igal muul juhul nägemis­ulatusest välja jäänud.

Võitjad ja võistlejad

Kindlasti pretendeerib niisuguse obs­kuurse festivalielamuse peale ka osa võistlusfilmidest, aga seal on mure sellega, et kuna kõik põhivõistluses linastuvad filmid on maailma või rahvusvahelised esilinastused, pole nende kohta võimalik midagi ette teada ega ka lugeda, välja arvatud festivali enda tutvustustekstid ja meeskonna filmisoovitused, mis on kõik arusaadaval põhjusel ülivõrdes ega kuva reaalsust. Ehk et võistlusfilmide külastamine on loterii. Parima pildi ettesaamiseks võtsin seekord eesmärgiks kogu põhivõistlus ära vaadata, aga kuna koroona sai siiski mind festivali lõpuotsas kätte, jäi lõppkontoks 13 filmi 20st, mille pealt saab juba midagi järeldada küll. Kokkuvõttes võib öelda, et nende hulgas oli nii head kui halba veidrust, mõned head omanäolised filmid ja ka tavapärast arthouse’i, mille poole paistis ennekõike kalduvat taani näitlejanna Trine Dyrholmi juhitud peažürii. Võidufilm „Halastus“² tuletab meelde, kui värviküllane on Lõuna-Euroopa vaesus ja viletsus võrreldes Ida-Euroopa vaesuse porikarva toonidega. Värvilistes räbalates värvikad, enamasti kolmandas nooruses prostituudid elavad papist ja pilbastest kuurides, mererannas. Majakesed uputavad ja higistavad, õlut joovad paksud kliendid ootavad pahkluuni vees oma järjekorda. Olustik on suurepärane, aga filmi keskmes on siiski üks kuldse südamega hoorade hooldada jäänud hälvik, kelle kontrollimisega suurem osa neist tegelema peab. Kristlikud allusioonid on siin nii päevselged, et pimestavad silmi – puudega Arturo kui õnnis vaimust vaene, üks jumala lambuke lambakarjas, kellega ta mööda küla ringi jookseb ja ootab korda, mil tema päralt on taevariik. Arturo rolli eest sai PÖFFi parima meespeaosa preemia ka Simone Zambelli, mis tõestab veel kord, et vaimse puude teesklemine on hindamiskomisjonis kulla kaaluga. Tegelane ise oli aga kohutavalt tüütu ning tema tegevus ja olek imesid muidu toredalt maalitud olustiku endasse nagu üks suur tähelepanu nõudev must auk. Emma Dantel tuleb visuaalne vormistamine ikka hästi välja. Ka tema eelmises filmis „Macaluso õed“³ kuvatakse meie ette võrdlemisi võluv maailm koos värvikate tegelastega, aga mõlemas filmis käib lavastaja pärast esimesi murrangulisi süžeekäike edaspidi kokkuhoidlikult sisuga ümber ning mingis staadiumis filmid hanguvad. Mõistan seda kui iseloomulikku stiili, aga kunstiliselt ei suuda seda hinnata nii kõrgelt kui ehk mõni teine.

Kaks auhinda sai ka Hispaania linateos „Andrea armastus“⁴, Manuel Martín Cuencat premeeriti parima lavastajatöö ja parima stsenaariumi eest kahasse Lola Mayoga. Film esitab huvitava küsimuse: mida teha, kui isa lihtsalt ei armastagi oma last? Tundeid ju sundida ei saa. Variatsioon teemal, mida on hiljuti käsitlenud ka kõmuline triller „Me peame rääkima Kevinist“ või Elena Ferrante romaan „Kadunud tütar“ ja selle sama pealkirjaga filmiversioon,⁵ aga siiski ka iseseisvalt meeldejääv peamiselt tänu nimiosalisele, keda mängib Lupe Mateo Barredo. Tegevusest lummavamgi on siin, nagu võidufilmiski, hoopis Hispaania ranniku­linn Cádiz, mida pole filmides palju nähtud ja mis oma paradiislikkuses moodustas peategelase hingevaluga terava kontrasti.

Žürii tähelepanuta jäi Ameerika allakäinud linnamaastiku kõle krimitriller „G“⁶, mille peaosas teeb juba „Paljastest luudest“⁷ igaveseks meelde jäänud Dale Dickey võrratu rolli. Lugedes Sirbi inter­vjuud Dickeyga,⁸ võib igaüks ise bingot mängida, millistes rollides teda veel nähtud on, ja neid näiteid pole vähe. Mõne veidrama hulgas mainiksin ära Korea „Oktoobri metafiktsiooni“, Jaapani „Ben-Joe“, Hispaania „Teresa“ ja Ameerika filmi „Veel üks kord“⁹, mille kohta tuleb tunnistada, et ma kõiki küll lõpuni ei jaksanud vaadata, aga eks väärtus ole vaataja silmades. Üks tänavusi suurimaid anomaaliaid on publikupreemia viimasele, kuna see räpptantsumuusikal on küll kõike muud kui rahvafilm. Nõukogude nostalgia eest seisis hea Gruusia diktatuurigrotesk „Patsient nr 1“¹⁰ – lõbus sissevaade parteiladviku maailma, kus hinge vaakuvale keskkomitee esimehele on endiselt lubatud absoluutselt kõik, ja 2020. aasta PÖFFi ühe eredama elamuse, Mehhiko filmi „50 ja 2 vaala kohtuvad rannal“¹¹ lavastaja Jorge Cuchí uus linateos „Halb näitleja“¹² pakkus ehk ühe šokeerivama sisupöörde, kui filmivõttel läheb armastusstseen ootamatult üle „tegi – ei teinud“ vägistamisolukorraks, aga lavastaja ei olnud osanud selle ootamatult sülle kukkunud aardega edasi midagi ette võtta. Huvitav tegija on see Cuchí igal juhul.

Madalad maad, kõrged eesmärgid

Kuigi tänavune ametlik keskpunkt oli Serbia kureeritud kimbuke endisi Jugoslaavia riike (kust puudusid arusaadavatel põhjustel kinematograafiliselt regiooni kõige põnevamad, Kosovo ning Bosnia ja Hertsegoviina), siis kujunes mulle festivali käigus selgelt kõige eredamaks territooriumiks hoopis Holland-Belgia, kellelt oli esindatud riburada pidi õnnestumisi, millest mitu ka auhinnani välja jõudis. Kõigepealt küll neist ignoreeritutest: võistlusprogrammi üks mulle enam korda läinud filme „Mees Roomast“¹³ tuli Hollandist ning räägib kiriku poolt ametisse pandud mehest, kelle ülesanne on käia paigast paika, et anda imedele oma ekspertiishinnang ning hinnangu tulemusena kirik otsustab, kas kinnitatud imede nimekirja pikendada või mitte. Kas imed põhinevad ainult usul ja kas nende vägi oleneb sellest, kes täpselt need uskujad on? See on vaid filmi „Mees Roomast“ lähtepunkt, kuhu lisandub traumaatilise koolitulistamise kiht linnakese lähiminevikust ja peategelase, skeptilise isa Filippo (Michele Rondino) vaikselt teisenev roll ja olemus kogu selles imede segapuntras, kus pannakse proovile ka tema usk. Väga hea töö, mis paigutub samalaadsel teemal filmide pingereas kuhugi „Lourdes’i“ järele ja „Ilmutuse“¹⁴ ette.

Maagilise raja võtsid võistlusprogrammis ette ka belglase Gust van den Berghe uus film „Magnetmees“ ja Hollandi veterani Jos Stellingi kuulu järgi viimane film „Nataša tants“. Van den Berghe on tuntud oma väga tugeva kunstilise kontseptsiooni ja tugeva sümbol­tasandiga filmide poolest, millest viimane „Lutsifer“¹⁵ sai 2014. aastal ka PÖFFi grand prix’. „Magnetmees“ on märksa helgem ja humoorikam lugu tsirkusse tööle sattunud mehest, kellel on magnetilised omadused. Siin on omajagu tsirkuse teatraalsust, huumorit kuni kohatise jämekoomikani, aga ka palju mõtlemapanevat inimloomuse kohta. Van den Berghe on tavaliselt olnud keskmise vaataja jaoks liiga kummaline, aga üks minu lemmikuid uuema kooli filmilavastajate hulgas. „Magnetmees“ ei pruugi olla tema parim, aga on ka sellisena keskmisest kõvasti üle. Preemiaks vähemalt parima muusika auhind David van Keerile ja Birger Embrechtsile. Jos Stellingi „Nataša tants“ võtab samuti ette mõistukõnelise teekonna ja mõjub alguses väga intrigeerivana, kuna peategelane on poiss, kes lihtsalt otsustab mitte rääkida. Kahjuks kukub film kunstiliselt üsna varsti kokku, kuna poisi vanemaks kehastuseks on valitud hirvesilmade ja tühja pilguga Willem Voogd, keda rollilahenduses ei aita edasi enese sõnadega väljendamise keeld. Probleemne on ka Nataša tegelaskuju toomine filmi, keda pärast Ukraina sõja algust pole enam võimalik normaalselt vaadata, sest Nataša (Anastasia Weinmar) esindab seda stereotüüpset impulsiivset vene hinge, kes laulab romansse ja ropendab vene keeles ja see kõik peaks meid viima seletamatu vene hinge sügavale võlumaale, aga mul paraku kangastuvad seal vaid Butša ja Mariupol. Ilmselt kaua tootmises olnud film on hiljaks jäänud ja sellisena vähemalt sellest aspektist täiesti aegunud. Lisaks ajab muusikakasutus täiesti hulluks, kuna kogu filmi vältel saeb midagi taustaks. Küll aga tahan eraldi välja tuua näitleja Jan Bijvoeti, kes nii „Magnetmehes“ kui ka „Nataša tantsus“ teeb väga meeldejäävad rollid ning „Nataša tantsu“ lõpustseenides peaaegu ainuisikuliselt ära päästab. Tuleb vaid eelnev kuidagi üle elada, et seda vene taskuvarga osa nautida. Ja ega ta pole ka lihtsalt taskuvaras …

Võistlusel jättis väga hea mulje ka Belgia „Amal“¹⁶, mille peaosaline Lubna Abazal pälvis festivali parima näitlejanna auhinna ex aecquo. Abazali on väärtfilmihuviline ilmselt juba märganud nii mõneski väärtfilmis (kas või „Põletus“, „Sinine kaftan“¹⁷), ja ka siin ikkagi superroll kooliõpetajana, kes on välja murdnud traditsioonilisest islami kogukonnast, aga kelle tirib sinna tagasi ühe õpilasega seotud intsident, kus radikaalse kasvatusega klassikaaslased hakkavad üht tüdrukut lesbilisuses kahtlustama. Võimas draama, mida on süüdistatud selles, et annab kütust Euroopa paremäärmuslikele ideoloogiatele, aga ometi ei saa salata, et islami fundamentalism on Euroopas probleemiks osutunud. Nii lavastaja Jawad Rhalib kui näitlejanna Lubna Azabal on Maroko päritolu belglased, nii et neil on sellest olukorrast kindlasti parem ülevaade kui mõnel Eesti, Norra või Ameerika tugeva internetiarvamusega valgenahalisel.

Väga võimsa tagasituleku PÖFFi kavva tegi ka hollandlane Koen Mortier, kelle „Ekstrummar“¹⁸ 16 aastat tagasi PÖFFi südaöise linastusena palju kumu tekitas. Kui „Ekstrummar“ oli raske vaatamine, siis tema uus film „Skunk“ (2023) on täiesti halastamatu pilguheit ühe pideva väärkohtlemise juhtumisse. Samal ajal on iga hea maitse ja tava ületamine selles filmis sisuliselt põhjendatud, mitte lihtsalt sotsiaalporno. Peategelase Liami (Thibaud Dooms) elu on vägivaldsetest joodikutest vanematega tõeline maapealne põrgu ning väljamurdmine riigi sotsiaalhoolekandesüsteemi toob endaga kaasa uued sekeldused ning näitab väga eluliselt seda, kuidas traumast paranemise protsess pole mingi sirgjoon punktist A punkti B ega pruugi alati üldse tulemust anda. Õnneks ei kohkunud filmi ees tagasi noorte- ja lastefilmide žürii, kes pidas „Skunki“ äramärkimise vääriliseks. See äramärkimine ehk special mention on selline veidrate ja heade filmide oaas, kus lõpetavad need keskmisest paremad filmid, millele pole žüriil piisavalt julgust (või üksmeelt) peaauhinda anda ning selle asemel antakse see „veidra filmi“ lohutusauhind. Ajalugu on aga näidanud, et just need osutuvad tihti olulisemaks kui turvalisemad peaauhinna laureaadid.

Ja kui žanrimaailma sukelduda, siis on Euroopa madalate maade kaudu imbunud PÖFFi programmi ka kaks märkimisväärset Kolmanda Maailma teemalist kõhefilmi. Belgia tänavuse Oscari-kandidaadi „Oomen“¹⁹ autoriks on Kongo päritolu kuulus Belgia räppar Baloji (kelle veerandtunnine lühifilm „Zombid“²⁰ oli tõeline elamus, soovitan selle Youtube’ist üles otsida ja te ei kahetse) ja tegevuspaigaks Kongo, kus Euroopast kodukülla naasnud Koffil (Marc Zinga) tuleb hakata tegelema hoopis teistsuguse uskumuste ja väärtustega, millega ta kohe vastuollu läheb. Baloji põimib väga värvikat kangast – kohalikud gängid, nõiad, cross-dresser’id (eesti vaste võiks olla näiteks ristriidleja!) ja muu uskumatu seltskond pööritab silmi, tapab kanu ja vehib käsitulirelvadega. Muusikavideolik esteetika on haarav, aga täispikka filmi on raskevõitu selle auruga välja vedada.

Hollandi poole pealt oli aga välja pakkuda lausa Malaisia õudusfilm „Tiigri­triibud“, mis esindab Oscarite jagamisel uhkusega Malaisiat ja räägib allegoorilise loo mässulisest tüdrukust, kes ei taha mahtuda konservatiivse ühiskonna raamidesse ja muutub – kas seetõttu? – tasahilju tiigriks. Põlve otsas tehtud esteetikaga, aga hea vaimukas õudusfilmi kastmes film nonkonformismist.

Nagu ikka pakkus PÖFF teemasid tosin korda rohkem, kui siin käsitleda jõudsin, aga käesolev aasta andis jälle kinnitust, et kirju ja keeruline maailm tuleb filmide vahendusel palju huvitavamal ja harivamal moel kätte kui ängistavat uudisvoogu jälgides.

1 „Los delincuentes“, Rodrigo Moreno, 2023.

2 „Misericordia“, Emma Dante, 2023.

3 „Le sorelle Macaluso“, Emma Dante, 2020.

4 „El Amor de Andrea“, Manuel Martín Cuenca, 2023.

5 „We Need to Talk About Kevin“, Lynne Ramsay, 2011; Elena Ferrante. La Figlia Oscura, 2006, ek. Varrak, 2023; „The Lost Daughter“, Maggie Gyllenhaal, 2021.

6 „The G“, Karl K. Hearne, 2023.

7 „Winter’s Bone“, Debra Granik, 2010.

8 Tristan Priimägi. Rokk ja rollid. Sirp 17. XI 2023.

9 „Haneulyeondal Seumunal“, Cho Kyu-jun, 2023; „Ben-Joe“, Akira Iwamatsu, 2023; „Teresa“, Paula Ortiz, 2023; „Once Again (For the Very First Time)“, Boaz Yakin, 2023.

10 „Пациент №1“, Rezo Gigineišvili, 2023

11 „50 (o Dos ballenas se encuentran en la playa)“, Jorge Cuchí, 2020.

12 „Un actor malo“, Jorge Cuchí, 2023.

13 „De man uit Rome“, Jaap van Heusden, 2023.

14 „Lourdes“, Jessica Hausner, 2009; „L’Apparition“, Xavier Giannoli, 2018.

15 „Lucifer“, Gust van den Berghe, 2014.

16 „Amal“, Jawad Rhalib, 2023.

17 „Incendies“, Denis Villeneuve, 2010; „Le Bleu du Caftan“, Maryam Touzani, 2022.

18 „Ex Drummer“, Koen Mortier, 2007.

19 „Augure“, Baloji Tshiani, 2023.

20 „Zombies“, Baloji, 2019.