Angela Dimitrakaki on prantsuse ja kreeka kirjandusantoloogiates nüüdisaja võtmeautorina juba kinnistunud –eesti keeles teevad ta sõnad debüüdi aga alles nüüd. Otsa teeb lahti „Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest“. Lahtisi otsi on novelli endagi sees omajagu, aga eks olnud 1980. aastate Ateena piisavalt võimalusterohke ja müstikaaldis keskkond, kus vastamata küsimuste ja hingepainega elama õppida.
Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest võetakse tegelastelt antropoloogilise teadustöö tarvis mõnikümmend aastat pärast nimetatud sündmust. Väljakaevamine polnud aga mitte arheoloogiline projekt või ulatuslike ehitustööde käigus leitud avastus à la Härjapea jõe sild, vaid nelja teismelise traagilise kinnismõtte tulemus. Tunnistused on kõik eri moel võetud ning näitavad seeläbi kvalitatiivse analüüsi (ja kirjanduskontekstis ka stiilivõtete) võimalusi: suuline intervjuu, monoloog-häälsõnum, paberkiri ja meil. Ehkki tegelaste toon ega sõnavara ei erine kuigi palju, on lugejal tunnistuse formaadist tulenevaid erisusi sellegipoolest meeldiv otsida ja tabada.
Eraldi tähelepanu soovin aga pöörata raamatu kujundusele. Iseäranis tõlkeraamatute puhul torkab pidevalt silma negatiivne kontrast originaalkujundusega. Eriti suur (ja tõtt-öelda lähemat uurimist vääriv) suundumus on see psühholoogia- ja eneseabikirjanduse puhul, sh kodumaiste autorite raamatud. Seevastu „Neli tunnistust“ on väga kaunis ja kujundus peegeldab piisaval määral ka raamatu sisu. Kaanel on Errinyose jõgi ning tunnistajatoolid kolmele asjaosalisele – puuduv neljas tool võib viidata nii neljandale tüdrukule kui ka viimasele tunnistajale, õpetajale, kes kvartetti ei kuulu. Võiks öelda, et kujundus ärgitab lugejat esitama küsimusi juba enne, kui kaaski avatud (seda tehes leiab aga ka neljanda tooli). Kujundus jätkub haruldaselt läbimõeldult ka raamatu sees. Leheküljed on otsekui kergelt luitunud, päevinäinud, teksti peal on mõnes kohas justkui niiskuseplekid või hallitus. Abstraktsed illustratsioonid peatükkide vahel väljendavad järjest tunnistajate meeleseisundeid ning peavad järge ka pisarate arvul.
Lugeja otsekui soriks toimikut või antropoloogi välitööpäevikut: enamik tekstist mõjub teemat arvestades üllatavalt emotsioonitult ja kimbatusseajavalt neutraalsena. Tunnistajad olid võrdlemisi tõrksad juhtunut meelde tuletama ning nende pingestatud olek andis endast aistinguliseltki märku. On iga lugeja enda valik, kas minna nende loodud narratiiviga kaasa ning uskuda müstikat ja maagilist realismi või võtta tunnistajate minevikutrauma loori skepsisega. Maailm, milles tegevus toimub, on realistlik ehk ulmevaba, ning maa-alune jõgi ja sellega juhtunu ei viinud tookord selle paradigma muutuseni – teisisõnu ei näinud üldsus juhtunus üleloomulikku aspekti. Tunnistajategi puhul on kummaline ebakõla: nad ei kahtle juhtunus, ent ei näe selles ka ise üleliia suurt tavapäratust. Faktid ja müüdid, reaalsus ja ulme hägustuvad, ent see ei häiri, vaid tundub Euroopa kultuurikaanonis niigi veidi müstifitseeritud Kreeka puhul normaalsena. Võib-olla on Dimitrakaki teose üks võtmeid just Kreeka kui mütoloogiahälli liigromantiseerimata ennistamine.
Teisel lugemisel sain mõistatuse lahendamise ja loo mõistmise asemel rohkem keskenduda kirjanduslikele võtetele, iseäranis Dimitrakaki haaravatele Kreeka-kirjeldustele. Taustauuringut tehes näis, et kõige rohkem sümpatiseeribki raamat just kreeklastele endile (võib-olla tänu eelmainitud mütoloogilise aura au sees hoidmisele, segatuna realistliku ühiskonnakriitikaga). Tundsin lugedes pidevalt kirjeldatavat lämbet õhku, niiskust. Dimitrakaki annab kohaliku ühiskonna, iseäranis linnakeskkonna eluolust hea ülevaate, lisaks aitavad tõlkija allmärkused kontekstiloomele ja autori kirjelduste mõistmisele väga palju kaasa.
Teismeliste tegelaste künism ja gootipärasus ei peegelda mitte ainult nende ellusuhtumist, vaid ka seda, kuidas tajub autor oma teismeiga ehk 1980. aastaid – toonane Ateena mõjub seeläbi provintslikult ja muserdavalt. Põrgu eeskoja hüüdnime on nende kodupiirkond saanud, kuna lämmatav kuumus jõudis sinna esimesena –neiud olid sellegipoolest alati mustas, sest noblesse oblige. Nad kuulasid The Cure’i, jumaldasid Patti Smithi ja korraldasid iga aasta Joy Divisioni lauljale leinaseisakuid. „Neli tunnistust“ kätkeb endas teisigi kultuuriviiteid: näiteks paelub Rahilit Odilon Redoni maal „Ophelia lillede keskel“, millest inspireerituna joonistab ta õõvastava ettekuulutusena sõpruskonda „kangete, aga roiskumisest puutumata laipadena oma väikestes kirstudes kergelt ühe maa-aluse jõe pinnal hõljumas“ (lk 18). Lisaks võib „põrgu eeskoja“ aluse jõe puhul aimata Styxi jõe metafoori.
Üldiselt on „Neli tunnistust“ argikõneline, kuna väljendab nn tavalise inimese stiili, ehkki see argikõne on minu hinnangul liiga viisakas ja lihvitud. (Ma ei oska hinnata, kas põhjus on tõlkes või annab see liigdiplomaatiline sõnakasutus edasi tegelaste kohmetust antropoloogiga suheldes.) Teose eredaimad hetked esinevad tunnistuste järel, vahepeatükkidena, kui minakõne asendub kolmanda isikuga ning stiil läheb nii salapärasemaks kui ka nauditavalt kehalisemaks. „Naeratus, lai ja sissepoole pööratud. Spontaanne ja selge. Vaoshoidmatu ja kaitstud. Suhu vajunud,“ kirjeldatakse Ioanna seisundit (lk 25). „Väike jahedus, väline, tõusis jalgade juurest kõhuni, rinnani, jõudis kaelani, jätkas ümber pea, liikus juustelt põskedele. Seal jäi kõhklema, oli ju suu, olid sõõrmed. Aga tungis temasse silmadest,“ sedastab nähtamatu jutustaja Sofia tunnistuse järel (lk 49).
Traagilise saatusega Rahil püsib elavana ka aastakümneid hiljem eeskätt seeläbi, et juhtunu mõjul sulgusid teised otsekui ajakapslisse – kõigis neis domineeris jätkuvalt kunagine gooti teismeline või püsiv ebaõiglustunne. Rahilis võib näha nooruse ja trotsi sümbolit, millest on raske lahti lasta, kuna lihtsam on käsitleda traumeerivat elusündmust üksikjuhtumina, millel puudub raputav mõju reaalsustajule ja minapildile. Tahtmatus traumat läbi töötada on viinud naised aga kummastavasse limbosse –kogu nende elu on lõpuks seesama põrgu eeskoda, kust nad ummisjalu lahkusid. Nad on pidetud ja osalevad omaenda elus nagu varjud.
„Mina näen endiselt igal pool täiskasvanuid,“ sõnab näiteks Sofia (lk 31), „miks peame alati meie järele andma? Vaenlane kogu aeg aina ründab … miks me seda talume?“ (lk 34). Ioanna näeb oma kannatustes ja sellest tekkinud sõltuvushäiretes Sofia sõnul aga „aumärki tema kangelasliku vastupanu eest sellele …mis möödas ja unustatud“ (lk 41). Oma õpetajat, proua Nardi-Kotidit kirjeldavad nad kui sotsialistiku valitsuse poolt reedetud kodaniku ilmega melanhoolset naist (lk 17). Nardi-Kotidi ise väljendab mineviku suhtes üleolekut ja põlgust: „Ma olin tollal ülepeakaela feminismis sees. Kirjutasin siia-sinna artikleid, festivalid, asjad, tegelesin naiste raamatupoega“ (lk 51). Just Nardi-Kotidi kunagises agentsuses võib näha enim sarnasusi Dimitrakaki enda aadetega – seda nii feministliku aktivismi kui ka tugeva kapitalismikriitika tõttu.
„Nelja tunnistuse“ suurim müsteerium ei ole mitte Errinyose jõgi, vaid teose siht. Ehkki Dimitrakaki siseilm ja teose kirjutamise impulsid on lugejale nähtavad, jäi teos mulle paraku siiski liig lühikeseks ja kättesaamatuks – pidevalt oli tunne, et midagi peab teoses veel olema, midagi, mida mina ei taba. Muidugi on võimalik, et autori taotlus sümpatiseeribki mõnikord rohkem kui selle väljendus. Tõden, et tunnen end sellepärast veidi süüdigi, kuna Dimitrakaki isik ja ülejäänud loominguline tegevus mõjuvad ligitõmbavalt. Näiteks on ta kirjutanud raamatu n-ö vitriinipoliitikast, soolisusest kunstiteaduses, mis siis et juba kümme aastat tagasi („Politics in a Glass Case: Feminism, Exhibition Cultures and Curatorial Transgressions“, 2013). Muu hulgas rakendab ta kriitilist analüüsi ka sellistel teemadel nagu globalisatsioon, ränne ja ida-lääne suhe ning tegutseb ka etenduskunsti valdkonnas.
Soovitan kindlasti lugeda ka autori järelsõna „Neljale tunnistusele“, sest Dimitrakaki analüüsib seal oma teost ja selle arengut läbi kümne aasta haruldase vastutulelikkusega, seostades seda sotsiopoliitiliste sündmustega, mis teda on toona ja ka hiljem inspireerinud.