Puudutavaid mõtte- ja tundeseoseid tekib Eili Neuhausi eelmise lavastusega: möödunud suvel Ontikal mängitud ja eriauhinnaga pärjatud „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” oli lavastaja esimene ühistöö Jõhvi teatriga Tuuleveski, siiras sundimatu lõimumine. Loodame, et minimalistlik „Tuul las tulla …” kujuneb sillaks uue täismahulise vene klassika tõlgenduseni, see näikse Neuhausile olevat hingelähedane. Näitlejannade kvartett liigub luulestiihias  nüansitundlikult ja temperamentselt. Ülle Lichtfeldti ja Ines Aru luulelausumistes aimub „Mtsenki …” rollislepp, tragikoomiline saatusetaju. Alates raamluuletusest „Uni”: „valguse ja rahu ingel” elustab mälus Ines Aru ereda Ema/Ingli rolli. Ines Aru kohalolekus saab saatusemõõde kindlamaks kui nooremate partnerite kaitsetumas tundetulvas. Napi ilmemuutusega väljendab Ines Aru naise eri palgeid: murelik ema, elutark lapsehoidja,  ent ka küüniline „madaam”, kes suguõdedega äritseb. Ülle Lichtfeldt, Valentina Fursova ja Irina Artsimovichene visandavad otsekui ainsa hingetõmbega õrna ja jõulise naise koondportree, keda saatus paiskab tundekeerust teise, kes aga meeleheite kiuste jaksab elada ja loota. Naise osaks on kestmine, vahel trotslikult, vahendeid valimata. Eriti kirkalt pääseb mõjule naine kui ema, eluandja, oma laste hoidja ja kaitsja. 

Aga mehe armastus? Ilmekat koomikakirmega distantsi lisas esietendusel meeste troika: Valeri Sõrtšenko, Boriss Vatin, Üllar Saaremäe. Kolm tarduvat meeshange, enamasti seljaga naiste poole, sulasid viivuks üles, lauldes kaunist ja tuntud romanssi „Troika” („Miks sa vaatad nii ainiti teele …”), mida, piinlik küll, pole seni osanudki Nekrassoviga seostada. Laul oli muhe ujedavõitu vahepala, mis maandas naiste hõõguvat tundepinget. Ent finaalieelne  mehe pihtimusluuletus „Haljas kohin” kandis valusamat tähendust. Luuletuse sisu: truudusetule naisele jäises talvehinguses kättemaksu ihuv mees jõuab kevade tulles andestuseni. Põnevalt paradoksaalseks muutus talve ja kevade kontrast Üllar Saaremäe eestikeelses esituses, kuna meenus näitleja kunagine kirglik don José, kes oma Carmeni tappis … Ent halastus ei mõju ballaadis „Haljas kohin” imala happy end’ina ega taandu ka pelgalt  koomiliseks. Pinnapealsem tonaalsus pole Eili Neuhausi lavastajakäekirjale üldse omane: ta vaatleb ja vahendab tegelaste tundeelu vastaka ja komplitseerituna, traagikat ja koomikat mõistvalt ühte sulatades. Nii poebki luuletuse lõpuks hinge nukker tõdemus: ükski süütegu ei jää kõrgema kohtumõistmiseta, aga enne seda saatusetundi teevad lähedased inimesed üksteisele üha haiget, kannatavad kogu elu. Luulelavastus „Tuul las tulla …” mõtestab  inimsüdame valikuid ajas. Naise pärisosaks pole ka ränkadel aegadel märterlik okaspärg. Naise süda ootab ikka kevadet – tulgu koos uue kevadega siis valguse ja rahu ingel või läbinisti maine mees.