Kui Portugali režissöör Manoel de Oliveira 2015. aastal uue filmi kallal töötades suri, oli ta 106aastane. Sellest räägitakse legende, aga palju ei jää maha ka Prantsuse uue laine filmikunsti legend Agnès Varda, kes on meie intervjuu ajal 89aastane ja kelle loomingulisus ei näita mingeid raugemise märke. Punase randiga sassoonsoenguga väikest kasvu Varda räägib palju ning on selge, et kohati on kõrvalmõtete ja assotsiatsioonide tihnik peas nii tihe, et on raskusi süntaksis tee leidmisega.

Varda filmid on vaata et paremad kui kunagi enne. Tema viimane linateos, koos kunstnik JRiga lavastatud võrratu Prantsusmaa-retk „Palged, paigad“¹ on pehmes ja positiivses võtmes üles võetud kunstiprojekt, mis voolab vabalt, aga puudutab möödaminnes mitmeidki tänapäeva ühiskonna arenguga seotud probleeme. Varda on viimasel ajal kurtnud nägemise halvenemise üle ning kinnitab ka mulle, et ei vaata mulle otsa, vaid pigem minu suunas. Seda tähelepanuväärsem on, et puudulikule nägemisele vaatamata on sündinud niivõrd visuaalne ja värviline film. Kogu oma 63 aastat kestnud filmikarjääri vältel on Varda eelistanud filmida pealtnäha juhuslikult elu enda ümber (dokumentaalfilmid) või oma elujuhtumite põhjal (mängufilmid). Sündmustest ja materjalist kujuneb film ilma jõudu kasutamata, formaati takerdumata – kõik riimub justkui iseenesest.

Paari nädala pärast peaks selguma, kas Varda saab lõpuks ka oma filmikarjääri esimese Oscari, sest „Palged, paigad“ jõudis parima dokumentaalfilmi kategoorias nomineeritute ehk viie parema hulka. „Ah, mul on täiesti ükskõik!“ vastab ta küsimuse peale, mis ta sellest võiduvõimalusest arvab. „Minu loomingut pole kunagi saatnud suur kassaedu, ma pole olnud sellega peavoolus, aga tean, et kuhu ma ka ei läheks – Jaapanisse, Lõuna-Koreasse või mujale –, ootab mind seal ees väike, aga kindel mõttekaaslaste-filmisõprade seltskond.“

Millest te oma filmisõpradega räägite?

Agnès Varda: Minu filmidest tuleb enamasti jutuks „Cléo viiest seitsmeni“.² See film on nii vana, aga nii paljud mäletavad seda – uskumatu. Te polnud siis veel sündinudki. Minuvanusel on filme kogunenud omajagu ja on hea teada, et mõnda neist teatakse üsna hästi.

Mis motiveerib teid jätkuvalt filme tegema?

Kui tegin filmi „Agnèsi rannad“,³ siis oli mu mõte see, et pean oma lastele ja lapselastele ära rääkima, kuidas ma alustasin, muidu nad ei teagi: rääkima inimestest, keda kohtasin, ja tehtud asjadest. Olin noor, käisin Hiinas ja Kuubas … Mõtlesin, et see jääb mu viimaseks filmiks, aga kui hakkasin sellega mööda maailma reisima, võtsin kaasa oma väikese kaamera ning filmisin lõike endast lennukis ja linnades. Lõpuks sai sellest kokku sari „Agnès siin ja Varda seal“,⁴ viis korda 45 minutit materjali mu reisimisest ja kohtumistest. Kohtasin oma reisil tõelisi kunstnikke nagu Christian Boltanski,⁵ aga ka naisi Mehhiko turul või mõnd kalameest. Mulle meeldis väga kõike seda filmida.

Siis mõtlesin, et võtan hoo maha, aga kohtasin JRi ja läks jälle käima. Mu tütar Rosalie, kelle hoole all on nüüd mu tootmisfirma, imestas, et me teineteist juba ei tunne. Ta helistas JRile ja kutsus ta külla. Kolmandal päeval pärast kohtumist mõistsime, et peame koos midagi tegema. See ongi see: oleme mõlemad ühtmoodi empaatilised. Tema on teinud filmi „Naised on kangelased“,⁶ ta lihtsalt armastab inimesi. Armusin ära ta mikrobussi ja sellesse, kuidas ta kohalikest inimestest seinasuurusi fotoinstallatsioone teeb, tuues sellega üksteisele lähemale nii inimesed kui ka kogukonnad. Tahtsin väga ringi sõita, külades peatuda ja kohapeal mingeid projekte alustada. Muidugi valmistusime oma reisiks ka pisut ette. Valisime välja sellised kohad, kus tundus tõenäoline pakkuda välja ka mingid ideed. Filmisime kokku lausa 18 kuud, sest ma ei saa rohkem töötada kui ühe nädala kuus. Rosalie oli sellise graafikuga nõus, nii et me ei pidanud kiirustama, pealegi pean pikkamisi monteerimist filmi juures olulisimaks asjaks. Olen alati arvanud, et filmitegemise puhul on keskse tähtsusega cinécriture,⁷ n-ö filmikirjutamine.

Algusest peale olime ühel nõul, et vaatajatele peavad meeldima need inimesed, keda filmime. Filmisime emotsioone, aga saime teada ka palju Prantsusmaa kohta. Uskumatu, kuhu on jõudnud põllumajandus: üks mees võib üksi harida 800 hektarit maad, suheldes päev läbi oma arvutiga. Vanasti olid viljakoristus­talgud tõeline pidu: tuldi kokku, joodi ja tantsiti. Elu on muutunud ja „Palged, paigad“ on justkui väike sotsioloogiline uurimus tänapäeva Prantsusmaast.

Filmis on stseen, kus plaanite külastada Jean-Luc Godard’i, aga ta ei ava teile oma maja ust ja on jätnud teile kirja. Mis te arvate, miks ta nii tegi?

Olin sellest alguses šokeeritud, nagu ka filmist näha. Kirjas Jacques Demyd⁸ tsiteerides tegi ta mulle küll tõesti palju haiget, aga hiljem mõistsin, et ta lõi ühe stseeni, täiendas stsenaariumi. Luc ilmselt mõtles nii: me kohtume, vahetame tervitusi, küsime, kuidas läheb, räägime alustuseks tema tervisest ja siis minu omast – vanad inimesed räägivad alati tervisest. Kohtumisest keeldudes lõi ta midagi, sest ma pidin toime tulema uue olukorraga. See on filmis tõeliselt dokumentaalne hetk.

Tahtsin koos temaga meenutada meie kunagisi rõõmu- ja sõpruseaastaid koos Jacques Demyga. Minu loomuses on manada esile häid mälestusi, selle asemel et silmad peast nutta. Mälupilt Jean-Lucist prille eest võtmas inspireeriski mind veenma JRi tegema filmis sedasama. See oli surve talle, et ta näitaks oma silmi. Ma arvan, et see tegi filmi.

Mis te arvate, kas Godard mõtles sama?

Ta oli küsinud oma nooremalt õelt Véronique’ilt: „Millest me oleksime rääkinud?“ Ta ei ole rumal ega vaenlane. Arvan, et ta tegi targasti. Pahane olen ma sellepärast, et saatsin talle nüüd DVD, aga ta pole mitte midagi vastanud. Me pole pärast seda intsidenti kohtunud.

Filmis on stseen, kus JR küsib teilt Godard’i kohta, miks too kogu aeg üksi on. Teie vastate, et ta ongi erak, ta on leiutaja. Kas te ei arva, et olete ka leiutaja?

Täiesti õige. Ta on üksik filosoof ja leiutaja. Kui ta tegi oma 3D-filmi,⁹ oli see kõige kaunim 3D, kuigi me filmist aru ei saanud. Tal on õigus teha sellist loomingut, mida pole kerge mõista, jagada. Ta on eksperimentaalne filmitegija ja talle kuulub mu austus ja armastus. Ta on mulle kallis olnud noorest peale. Ega sellega ole nii, et ühel hetkel lülitan masina välja ja ütlen, et enam ma temast ei hooli. Ta on katsetaja, aga ega temaga alati kerge ole. Ta varastas oma „Sotsialismi“¹⁰ jaoks tsirkusestseeni mu „Agnèsi randadest“.

Ta otsib kogu aeg – ja kui tema otsinguid mõistab vaid kümme inimest, siis nii ongi. Ta on filmitegija ja minu filmis sai tema kohtumisest keeldumisest eraldi episood.

Filmis „Palged, paigad“ lausute te: „Juhus on alati olnud mu parim assistent“. Kas nii ongi?

Täiesti tõsi. Ma toon näite. JR rääkis mulle ühest Saksa kivipunkrist, mis oli kaljult alla kukkunud ja vedeles rannas maas. Ma ei reageerinud, sest neid on Prantsuse randades ikka. Kui ta aga mainis kohta, kus ta seda oli näinud – Saint-Aubin-sur-Mer –, tuli mul meelde, et olin seal juhuslikult käinud 1954. aastal. Tegin seal palju pilte koos oma sõbra Guyga, kes oli siis tundmatu, kuid kellest sai pärast kuulus fotograaf Guy Bourdin. Rääkisin sellest JR-le ning viisin talle toonased ülesvõtted Guyst. Siin näitas JR filmis oma leidlikkust. Ta võttis istuva Guy pildi, keeras selle nurga alla ning kandis seejärel suurelt alla langenud punkri küljele. Selles seisnebki kujutlusvõime jõud: punkrist sai otsekui häll mu sõbrale. Mäletan, et selle installatsiooni tegemine oli üsna ohtlik: tuul puhus ja redel polnud väga hästi kinnitatud. Sellest sai üks erakordne kogemus. Pilti tehes teadsime, et see ei kesta kaua, kuna tõusuvesi võtab selle kaasa. Nii ka läks. Nii rakendasimegi juhuse oma huvides kujutlusvõime ette, muutsime elemente ja lõime midagi uut. Vabrikus pakkusime töötajatele suurt rõõmu sellega, et tegime neile suure seinamaalingu. Meile oli teada, et sinna see ei jää – nüüdseks seda seal seinal ka enam ei ole –, aga kahe päeva jooksul saime seda valmistades tuua kõigi töötajate ellu elevust. Nad aitasid meid, ilmselt nende ülemused ka lubasid neil seda teha oma tööajast.

Sadamas tegime töölistega võrratu installatsiooni kaubakonteinerite müüriga, mille peal istusid tööliste naised. See oligi mõeldud omamoodi monumendina neile, tööliste naistele. See sai sündida üksnes seetõttu, et juhuse tahtel oli samal ajal streik, mistõttu saime kasutada kõiki nende masinaid konteinerimüüri ehitamiseks ja naiste ülestõstmiseks. Selliste stseenide puhul tunned, kuidas miski sünnib spontaanselt, juhuse tahtel. Meil oli idee, aga stsenaariumi polnud. Mehed aitasid naisi ja selles on alati midagi ilusat, kui mehed naisi aitavad. JR ütles midagi väga ilusat: „Selle stseeniga aitasime veidi eelarvamusi murda.“ Me elame meeste maailmas ja ka selle stseeni toimumispaik kuulub meeste maailma, kuhu pole naistel traditsiooniliselt asja. Meil endil oli tunne, et ütleme oma heatahtlikule pehmele lähenemisele vaatamata ikkagi nende inimeste kohta midagi tõsist.

Ma ei küsinud neilt streikivatelt töölistelt ega nende naistelt kunagi, kelle poolt nad hääletavad. Me ei teadnud nende poliitilistest seisukohtadest midagi, kohtusime nendega lihtsalt kui inimestega, tõlgendamata neid raha, töö, poliitika või perekonna alusel.

Üks mu tuttav nägi teid paari aasta eest keset ööd Pariisis Vabariigi väljakul Madonna kontserdil. Kuidas te sinna sattusite?

Ma tunnen Madonnat. Ta tahtis teha uusversiooni filmist „Cléo viiest seitsmeni“. Sellest ei tulnud lõpuks midagi välja.¹¹

Kas teil on plaanis ka järgmine film?

Mind kutsutakse praegu väga tihti ettekannet pidama ja me filmime seda, sest minu soov on saata neile loengust film. Veebruaris pean kaks loengut Harvardis, aga ma ei taha ise kohapeale minna. Teen need loengud prantsuse keeles – tean, et peaksin olema julgem ja kasutama inglise keelt – ning räägin neile oma elust, filmist ja filmitegemisest.

Räägin ka sellest, et tööd tehes on mul meeles alati kolm suurt sõna: inspiratsioon, loomine ja jagamine.

Need on kogu mu loomingu võtmesõnad. Eriti „loomine“, sest enamasti töötan ma ilma selge plaanita. Ma ei tea juba mitu aastat ette, mida tegema hakkan, vaid pigem ootan, et miski tõukaks mind tegudele: šokk, surve, hädaolukord. Kui sain teada, et turgudel tegutsevad sorteerijad, kes otsivad maha jäänud või pillatud puu- ja juurvilju, tegin sellest kohe filmi.¹² Samuti hakkasin filmi tegema kohe pärast kohtumist oma onu Yancoga.¹³ Avastasin reisides, et hulkurielu ei ela üksnes mehed, vaid ka noored naised. Mulle räägiti, et puu alt oli leitud ühe noore naise surnukeha. Hakkasin teemaga tööle ja valmiski film „Hulkur“.¹⁴ Ma pole eluski midagi kohandanud – ei raamatut ega käsikirja. Olen tahtnud, et mu filmid sünniksid mingis mõttes eimillestki ja et nende käivitajaks oleks inspiratsioon. „Õnne“¹⁵ kirjutasin kahe päevaga, kuna olin õnneks sellest teemast nii elevil. Tahan olla filmi tehes ideele ajaliselt võimalikult lähedal. Mõned filmitegijad on väga kannatlikud ja ootavad projektiga kolm aastat, et leida sobiv näitleja ja vajalik raha või levitaja. Siis teevad nad filmi valmis ja mul on nende pärast hea meel, et nad on nii julged. Mina nii julge ei ole. Tahan asja kiiresti valmis saada. Tahan tunda ärevust, kirge seda filmi teha.

Millest te praegu unistate?

Surra rahus. Minu vanuses on see juba unistus. Mitte mõne õnnetuse või haiguse tõttu. Rahus suremisest on hea unistada, aga ma töötan edasi ja olen vägagi elus. Ma naudin väga oma lapse­laste seltskonda, neid on kokku viis. Olen enamasti väsinud, aga see on lihtsalt mängu osa. Ja nüüd peate mu siit diivanilt püsti aitama!

1 „Visages villages“, JR, Agnès Varda, 2017.

2 „Cléo de 5 à 7“, Agnès Varda, 1962.

3 „Les plages d’Agnès“, Agnès Varda, 2008.

4 „Agnès de ci de là Varda“, Agnès Varda, 2011

5 Prantsuse skulptor, fotograaf ja maalikunstnik.

6 „Women Are Heroes“, JR, 2010.

7 Agnès Varda loodud termin tähistamaks filmi­tegemise komponentide täielikku sünkroniseerimist sõnumi saavutamise nimel. Prantsuse uue laine teooria kohaselt on filmitegemine justkui kirjutamine, nii et filmitegija on filmi autor, erinevalt Ameerika traditsioonist. Filmi „kirjutamisele“ viitab ka Prantsuse uue laine teoreetiku Alexandre Astruci termin La Caméra-Stylo ehk „kaamera-sulg“.

8 Prantsuse režissöör, Varda abikaasa 1962. aastast kuni surmani 1990. aastal.

9 „Jää jumalaga, keel“/„Adieu au langage“, Jean-Luc Godard, 2014.

10 „Film Socialisme“, Jean-Luc Godard, 2010.

11 Madonna ostis filmi õigused 1980ndatel. Tema enda sõnul ei saanud asjast asja seetõttu, et Varda tahtis uusversiooni üles võtta talle omases vabas ja improviseerivas stiilis, aga stuudio tahtis enne filmi rahastamist näha valmis stsenaariumi.

12 „Korjajad ja korjajannad“/„Les glaneurs et la glaenuse“, Agnès Varda, 2000.

13 „Uncle Yanco“, Agnès Varda, 1967.

14 „Sans toit ni loi“, Agnès Varda, 1985.

15 „Le Bonheur“, Agnès Varda, 1965.