Targad ja teadlikud noored korraldasid vähem informeeritud vanadele läinud reedel, 15. märtsil faktide ettelugemise. Inimtekkelise kliimamuutuse faktide, mille kehtivuse osas valitseb globaalne teaduslik konsensus ja millega on üleilmsetel foorumitel Rio de Janeiro 1992. aasta tippkohtumisest saadik valdavalt nõustunud isegi riikide poliitilised juhid. Seega, teaduslikust on saanud ka poliitiline fakt. Ettelugejad olid tasemel, esinesid arukalt ning ka meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Paides viidi läbi laitmatult, sisukalt ja turvafirmade toeta (võtke eeskuju, parteid!). Peaaegu samasuguses üksmeeles, nagu tegutsesid aktiivsed noored, eirasid nende sõnumit poliitilised ja ajakirjanduslikud vanad. Noored panid aluse millelegi, millel on Eesti ühiskonna arengule aastateks püsiv mõju. Poliitiline klass (poliitikud, erakonnad, meedia, tööandjate ja töövõtjate esinduskogud) kukkus reaktsioonis sündinule aga totaalselt läbi. Reaktsioon oli hoolimatu, pisendav, ebademokraatlik ja paljastas ühtaegu halastamatult tõsiasja, et hoiakuline lõhe Lääne- ja Ida-Euroopa vahel pole 30 vabadusaastaga kuskile kadunud.

I

Ma olin 14aastasena seal. Tallinna Raekoja platsil, kus nõudsime 1980. aasta sügisel koolinoorte massina endale eestikeelset tulevikku, mida meilt oldi röövimas. Võõras võim nimetas toimunut noorterahutusteks, mille kordumist üritati takistada vahendeid valimata ehk vägivallaga. Aga igaüks, kes seal oli, võib tagantjärele kinnitada, et sai tohutu eduelamuse. Mis sest, et soovitu kohe kätte ei tulnud, mis sest, et miilitsa käest saadi ka peksa (mina ei saanud). Vahetu tagajärg oli, et saime tunda oma sõjaeelses Eestis võrsunud vanavanemate, kes igas kodus vähemasti vihjeliselt lapselaste nn nõukogude moraali õõnestasid, püsivale toetusele lisaks ka keskealiste oma. Keskmiselt neljakümnesed kirjutasid noorte kaitseks „40 kirja“, mis oleks jäänud sündimata, kui teismelised ei oleks riskinud ja oma sõnumiga avalikult välja tulnud.

Kui kalender näitas aastat 1987, noppisime protestikogemusest ehk noorterahutuste järellainetuses sündinud usaldusvõrgustikust saaki revolutsioonilistel meeleavaldustel eeskätt Tartus, aga ka mujal. Veider, aga oma vanemate earühmast me siis enam toetajaid eriti ei leidnud, pigem manitsejaid, keelajaid, ka avalikke hukkamõistjaid. Noorte tegevus ju kõigutas paati, oli ohuks N Liidu uutmisele. Noorte teed lahti lükkavat jõudu ei osanud või ei tahtnud konformistlikud laulva rahvarevolutsiooni käilakujud enam tunnistada. Oh ei, nii mõnegi hilisema Eesti patrioodi, varasema NLKP liikme elulugu jääb häbiplekina igaveseks kaunistama moraalitu (ja tükati pehmelt repressiivne) vastutegevus idealistliku noorsoo püüdlustele ja katse meile iseseisvuse kvaliteetsalaami asemel haisvat koeravorsti toota.

Ja küsimus: mis on nüüd teisiti? Kas te, vanad tolvanid mis tahes vanuses, tõesti arvate, et eirates noorte õigustatud nõudmist – mitte röövida neilt tulevikku – pääsete kuidagi ülerulliva hiidlaine eest?

II

Laulva revolutsiooni lõpufaasi teismelistel mässukogemust pole, sest nende vanemad said 1989. aastal ise värskelt vapraks ja võtsid lapsed kas või sunniviisil oma tärganud kangelasmeele väljendamisele kaasa. Nii nood siis rippusid kaasas Balti ketis ja õõtsusid lauluväljakul – ja kui õrnas eas võitlusvaim pärsitakse, siis alatiseks. Paindlikes piirides võib öelda, et earühma sünniaastatega 1973–1978 tabas väliste olude tõttu ebaõnn. Nad jäid teismelistena ilma radikaliseerumise, protestivaimu arendamise kogemusest, sest hormoonid mässasid sel ajal kõigis vanuserühmades imikust raugani.

Igaühe eluteel ei ole teismelisena mässamise eduelamus võrdse kaaluga. Arsti või advokaadi töö kvaliteeti see kogemus oluliselt ei mõjuta, küll on see hädavajalik avaliku poliitika ja võimu mänguväljal osalejale. Kas või ainult selleks, et õigesti reageerida. Eesti poliitilise tuumiku liikmed jätsid reageerimata. On ebausutav, et selleks poleks olnud võimalust, meedia korjab meie ajastul ju üles iga piiksatuse. Võrdluseks: streigipäeval avaldasid oma kliimapoliitilise seisukoha Soome kõigi erakondade juhid suurimas sealses lehes Helsingin Sanomat, sama kordus Ühendkuningriigis Guardiani lehekülgedel (konservatiivse võimupartei erandiga). Poliitikutel oli, mida noortele öelda ja lubada. Soome erakonnad näiteks on valimiste eel sõlminud kõigi üheksa parlamendipartei kokkuleppe, kus tõotatakse kehtivatele lisaks uusi ja globaalsetest nõuetest hoopis pikemaid kliimapoliitilisi samme. Ka ÜRO oli valmis ja asus noorte poole, kui peasekretär António Guterres üle ilma levinud artiklis tõotas noori toetada ja sügisel kokku kutsuda erakorralise üleilmse kliimanõupidamise Pariisi kliimaleppe täitmisplaani fikseerimiseks.

Kuid siin? Koalitsioonihärjad ajasid Stenbocki majas parajasti vaimu vardasse ja lähedasel platsil toetasid noori kohalolekuga ootuspäraselt vaid hetkepoliitika varumängijad: elurikaste Talvik ja Kangur, roheliste Izmailova, sotsiaaldemokraatide Ossinovski ja Padar. Tartus rivistus koolinoorte sekka linnapea Urmas Klaas, kuid tema kavatsuste tõsidust ei saa mõõta kohal­olekuga, vaid kunagi hiljem faktiga, et helged kliimamõtted on fikseeritud linna planeeringu­dokumentides.

III

Meedia andis noorte suursündmuse pisendamisse Eestis oma panuse. Esiteks ei tõmmanud ta poliitikuid liistule, ei nõudnud neilt aru ega tegu. Teiseks peeti sündmust küll reportaažina ja globaaluudise osana mainimisväärseks, aga nädalat kokku võtvas AK uudistesaates oli noorte meeleavaldus degradeeritud alles ilmateatele järgnenud meelelahutusuudiseks kohal, kuhu enamasti paigutuvad pandad või midagi muud armsat, ent täiesti apoliitilist. Seesama uudistesaade oli päev varem levitanud ka ekslikku väidet, nagu oleks meeleavaldusel Tartus osalenud 200 inimest. Kui kohapeal lugeda ei mõistnud, võtnud siis mõni foto ette! Neilt on kerge kokku lugeda, et korraga viibis platsil pidevalt üle 400 inimese ja arvestades, et oli nii juurdetulijaid kui ka lahkujaid, pean usutavaks, et Tartus käis meelt avaldamas kokku umbes 800 inimest, nagu ka sündmuse FB-lehel fikseeritud. Piltide järgi otsustades on ka Tallinna „kuni 500“ tugevalt alla pakutud. Parteijuhtide eeskujul läks ajakirjandus niisiis sündmuse pisendamise teed, andes nii ühtlasi hoogu veebikeskkondades tegutseva kommentariaadi musta­sajalistele.

Netikommentaatorite avaldused meil ja mujal (taas võrdluseks Helsingin Sanomat ja Guardian) olid nagu öö ja päev. Välismaal kirjutati põhiliselt noorte toetuseks, valitsuste ning söe- ja naftalobistide vastu ning aeti muud sisukat kliimajuttu, meil aga leidsid arvamuse avaldajad põhiliselt, et noored on lollid, laisad, nad on peksmata ja pesemata ning peaksid oma moraalitut tegevust häbenema. Meie kommentaatorite koondmõte on umbes niisugune: „Lapsed ise saastavad, visaku mobiilid ära ja oma plasttopsid. Üldse võiks neilt elektri ära võtta või veel parem oleks, kui lapsi üldse poleks, sest nad on ju korraga keskkonnakoormus ja -reostus.“ Muljetavaldav!

IV

Noorte kliimasündmuse tulemus­kaardilt¹ vaatab vastu selge eristusjoon endise Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, mis annab põhjust teha kohalikele vanadele lisaetteheiteid. Kui me juhtide sõnade järgi oleme lääs mis lääs, siis noorte kliimaaktsioonide hulgalt oleme Euroopas kehvad keskmikud ja sedagi vaid tänu väikeste arvude suurele mõjule statistikas. Viimasel hetkel kaardile ilmunud väike sündmus Paides (olgu tegijad kiidetud!) andis Eesti tulemuseks 2,3 sündmust miljoni elaniku kohta, ilma Paideta oleks näitaja olnud 1,5. Ikka parem kui Lätil-Leedul, aga Põhjamaadest oleme väga kaugel (vt joonis).

Miks nii? Meie kodud ja kool ei ole pakkunud noortele piisavalt vajalikku õpetust kliimaprobleemide alal, veel enam aga omaalgatuse ja organiseerimise alal. Tublimad said seekord ise hakkama, aga kuhu, mille taha jäid kliimaprotestid Pärnus ja Haapsalus, Võrus ja Rakveres, rääkimata siis Narvast ja Jõhvist? Lapsevanemad ja pedagoogid tapsid võimaliku initsiatiivi, selmet julgustada, aidata nõu ja jõuga. Piinlik lugu, vanad, nii me ei jõuagi Euroopasse. Mõne aasta eest anti 16aastastele Eestis õigus osaleda kohalikel valimistel, ikka selleks, et kaasata noori rohkem avalike otsuste kujundamisse. Aga miks ei taheta kuulda nendesamade noorte seisukohti globaalsetes küsimustes?

Praeguse seisuga on Eesti saamas endale kliimapoliitikas võimalikest kõige tagurlikumat valitsuskoalitsiooni, mis koosneb keerutajast, süvaskeptikust ja eitajast, nagu tehti kindlaks ühel Eestimaa Looduse Fondi korraldatud valimisdebatil.² Iga jõud sünnitab vastujõu. Mida suurem on tekkiva valitsuse keskkonnavaenulikkus, seda kindlamini jätkub noorte organiseerumine, seda vägevamaks kasvavad meeleavaldused ning seda kindlamini liiguvad noorte hääled järgmistel valimistel sinna, kus kurtide ja vaimuvaeste vanade asemel on kuuljaid kõrvu ja mõistvaid päid.

1 https://www.fridaysforfuture.org/events/map

2 https://www.kliimamuutused.ee/blog/erakondade-kliimadebati-kokkuvote