Pianisti CVst saame teada, et Schiffi kursustel on Bahrami ka osalenud. Eriliselt rõhutab noor pianist oma biograafias aga õpinguid Rosalyn Turecki juures. Tureckit võib nimetada möödunud sajandi keskpaigast alguse saanud nn ajalooliselt informeeritud, kuid klaveri „loomulikke” väljendusvõimalusi kasutava Bachi-mängustiili üheks suunanäitajaks. Turecki kuulsaima jüngri Glenn Gouldi Bachi-esitused tekitasid  rohkem kui poole sajandi eest muusikamaailmas „maavärina” ja on jätnud mängutraditsiooni kestva jälje. Küllap on neid mõjusid kuulda ka Ramin Bahrami mängus, mille kohta on ühes arvustuses lugeda, et see „meenutab, aga kunagi ei matki Glenn Gouldi või Rosalyn Turecki oma”. „Goldbergi variatsioonid”, mida kontsertidel kuuleme, on üks Bachi viimaseid klaviiriteoseid. Variatsioonid on nende väheste  hulgas, mille autor oma eluajal trükituna välja andis.

Küllap hindas ka Bach ise oma meistriteost kõrgelt, sest tagantjärele võib öelda, et trükikõlblikuks pidas meister oma suurearvulisest loomingust vaid üksikuid, kõige täiuslikumaid helitöid. „Goldbergi” võib julgelt nimetada variatsioonikunsti tippteoseks. Bach avab sõna otseses mõttes entsüklopeedilise põhjalikkusega kauni sarabandilaadse Aaria varieerimisvõimalusi. Üle tunni kestva teose vältel muundub Aaria kolmekümneks põnevaks palaks, mille hulgas on rikkalik valik Bachi ajal kasutuses olnud muusikavorme – tantsudest poplauludeni välja – ja mis on loodud kõige mitmekesisemaid ja keerukamaid tehnikaid kasutades. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, väidavad mitmed uurijad, et Bach on variatsioonidesse kätkenud hulganisti ka nn „arvude müstikat”. Näiteks arvud 2 ja 3 omavad paljutähenduslikku rolli teose nn arhitektuuri  kujunemisel ning mitmetest heli- ja numbrikombinatsioonidest võib välja lugeda helilooja signatuuri B-A-C-H. Ramin Bahrami on „Goldbergi variatsioonide” esitusega äratanud tähelepanu mitmetes maailma suurtes kontserdisaalides. Näiteks Londoni Wigmore Halli kontserdi kohta kirjutab kriitik, et „rohkearvuline ja tänulikult vaikne publik kuulas suure tähelepanuga” ja „teos kõlas elavalt, poeetiliselt ja aeg-ajalt  särava virtuoossusega …”.

Tõotab tulla põnev muusikaõhtu, sest Bachi-otsijal on leiuvõimalusi lõputult. 

P. S. Kui Bachi esitused festivalil „Klaver” on väga oodatud ja hinnatud (meenutame Anderszewskit ja Hewittit), siis tahaks loota, et Bahrami kontserdi järel kuuleme klaveril Bachi ka järgmistel barokifestivalidel.