Nagu öeldakse – karma on bitch. Või nagu väidab üks mullune ühisrahastatud film, she-wolf.1
Kaeblesin mõni aeg tagasi siinsamas Sirbi külgedel, et Veneetsia filmifestival on igav ja vanamoeline, ent pärast paari päeva tänavusel Berlinalel mõistsin, et eksisin rängalt ja põrgu näeks välja just täpselt selline, kui see asuks edutult gripiga võitlevatest inimestest kihaval Potsdami väljakul.
Tuleb välja, et ma ei ole sugugi ainus, kes nii arvab. „Brexit. Trump. Ja nüüd ka tänavuse Berliini filmifestivali Kuldkaru. Käsil on hingematvalt halbade asjade ajastu,“ kirjutas Peter Bradshaw Guardianis,2 kui Berlinale peaauhinna viis koju Adina Pintilie „Ära puuduta mind“,3 ning tuleb nentida, et raske on Bradshaw’ga mitte nõustuda. Küsimus ei ole ainuüksi filmis, mille ootamatu võit võttis kogu pressiruumi naeru lagistama tubliks viieks minutiks (tõepoolest!), vaid kogu 68. festivalis, mis oli jõuetu, ebaselge ja surmigav.
Berliin on alati olnud pakaseline pelgupaik linateostele, mis Cannes’is või Veneetsias oleksid liiga imelikud, kuid tänavune programm koosnes suuresti filmidest, mis parimal juhul olid keskpärased, halvemal juhul lihtlabaselt halvad.
Pärast Iiri näljahäda kujutava vesterni „Must 47“4 (mõjus kui odav BBC sari) ja intsestidraama „Mu venna nimi on Robert ja ta on idioot“5 (kaks problemaatilist teismelist vahivad kolm tundi putukaid ja arutlevad Heideggeri üle) nägemist muutus tavapärane festivalitervitus „mida sa vaatasid?“ pügala võrra ahastavamaks küsimuseks „kas sa oled midagi head näinud?!“ ning seejärel vaikseks alistumiseks „oh jumal, see košmaar võiks juba läbi saada“.
Eksib see, kes arvab, et ma liialdan. Kuigi ükski nii mahukas sündmus ei pääse vähemasti mõne viperuseta, oli seekord kaalukauss harukordselt paigast ära. Tänavune filmivalik paljastas festivali nõrkused ning varjutas tugevused. Nõrkuste hulka kuulus ka kellegi geniaalne mõte pakkuda pressiruumis tasuta kohvi ilma papptopsideta, mis kujunes piinaks minusugustele, kes lihtsalt vahtisid masendunult Nespresso masinaid või hankisid korduvalt kasutatava plasttopsi, et see juba esimesel seansil ära kaotada ning paluda truul sõbral ära tuua, ja ainult selleks, et kogu seda ringi festivali jooksul korduvalt ja korduvalt läbi teha.
Paljud süüdistasid kehvas tulemuses festivalisisest korralagedust, mis tekkis mõni kuu tagasi, kui Berlinale sünonüümiks saanud Dieter Kosslick teatas, et pärast 17 aastat festivali juhtimist jääb tänavune tema viimaseks. Selgus aga, et neid polegi nii palju, kellel sellest kahju oleks. Spiegel Online avaldas 79 tuntud saksa filmitegija avaliku kirja6 (huvitav, kes oleks pidanud olema 80. allakirjutanu, läkitus oleks palju parema mulje jätnud), milles nõutakse läbipaistvust Kosslicki mantlipärija valimisel ja festivali „uut algust“. Nagu hiljutine festival tõestas, on seda väga vaja, selleks et säilitada oma koht ja mitte viia oma publikut koomasse.
Eriti kehtib see kaootilise võistlusprogrammi kohta, mille vaatamine tundub alati veidi tüütu kohustusena. Sel korral olid võistlustules näiteks Mia Wasikowskaga peaosas ja armsa Butterscotchi-nimelise minihobusega kõrvalosas vestern „Näitsik“,7 kus ei leidunud peale paari hea nalja suurt midagi; lihtsameelne lugu „Palve“8 narkootikumidega pahuksisse sattunud noormehest, kes leiab tee jumalani ja mille vaatamise jätsin pooleli, sest see muutus väljakannatamatult tüütuks, ning neljatunnine mustvalge „rokkooper“ Filipiinidelt, kus inimesed laulsid, vahtisid tühjal pilgul kaamerasse või loopisid üksteist surnud rottidega („Saatana hooaeg“9), mille linastuselt lahkusin siis, kui rotid ja ühtlasi ka meelelahutus otsa said. Ja siis oli veel üks Iraani komöödia režissööre nottivast sarimõrvarist – „Siga“10, mille kolleeg võttis kokku sõnaga „piinlik“.
Ehkki Tuhkatriinu astus Berliinis esimese klaaskingakesega sammu11 ja Anastasia Steele sai esimese, hm, keretäie ka just siin,12 olid Hollywoodi kassahitid tänavu kummalisel kombel programmist välja jäetud ning staariparaadi esitlemise au sai ainuisikuliselt Wes Anderson, kelle nukufilm „Koerte saar“13 tõi talle ka parima režissööri Hõbekaru. „Meie esimene mõte oli jutustada lugu prügimäel elavatest koertest,“ peab küll olema filmiajaloo parim müügiargument, millele režissöör lisas: „Ma ei saa siiani aru, kuidas me suutsime üldse kedagi veenda meile selle filmi tegemiseks raha andma.“
Andersonil ei tasuks aga olla nii tagasihoidlik, sest tema Jaapani filmikunsti lembusest inspireeritud „Koerte saar“ oli vaieldamatult festivali üks väheseid rõõme. Filmile ei tulnud kahjuks ka asjaolu, et kõnealustele penidele olid andnud oma hääle Edward Norton, Jeff Goldblum ja Bill Murray. „Ka mul on koer ja tema nimi on Timmy Murray. Kord ründas teda koiotikari ja ma ei liigutanud lillegi. Aga tõsiselt: selle filmi tegemine meenutas natuke loo „We Are the World“ muusikavideos osalemist – siin on koos filmikunsti parimad hääled ja mul on rõõm nendega koos laulda, olgugi et vaid ühte salmi,“ naljatas Murray, kes tuli Andersoni auhinda vastu võtma. „Ma ei oleks osanud uneski näha, et lähen tööle koerana ja tulen tagasi karuga. Tahaksin olla veel üks ameeriklane, kes ütleb „Ich bin ein Berliner … Hund““, sõnas ta, viidates John F. Kennedy 1963. aasta kuulsale kõnele „I am a Berliner“.
Ülejäänud mainekad režissöörid valmistasid pettumuse. Steven Soderbergh tõi ekraanile iPhone’iga üles võetud trafaretse psühholoogilise trilleri „Ebanormaalne“14 vastutahtsi hullumajja sattunud naisest, kellele on läinud aasta sündmuste valguses raske mitte kaasa tunda. Gus Van Sant sammus tavapärast teed – „Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele“15 on parem kui tema eelmine „Puude meri“,16 aga samuti on seda ka kõik teised Van Santi filmid. Portreelugu Ameerika koomiksikunstnikust John Callahanist on küll pungil suurepärastest rollidest kõrvalosatäitjatelt nagu Beth Ditto või Kim Gordon, kuid kokkuvõttes kõigest keskpärane ja Joaquin Phoenix ei aita oma pobisemisega vähimalgi määral kaasa.
Pole ime, et aevastavad kriitikud otsisid huvitavaid filme kõrvalprogrammidest. Guy Maddini „Roheline udu“17 ja Pernille Fischer Christenseni „Noor Astrid“,18 madaldatud vastavalt Foorumi kõrvalprogrammi ja Berlinale eriprogrammi, osutusid südamlikemateks leidudeks. „Noores Astridis“ võetakse vaatluse alla kuulsa Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni üldsusele teadmata eluetapp, kui noor naine jäi abielus armukesest rasedaks ning otsustas Rootsi rangete seaduste tõttu sünnitada vabameelsemas Taanis. „Kõik rahastajad ütlesid, et keegi ei taha vaadata filmi emadusest,“ nentis Fischer Christensen, „aga millest räägib näiteks „Mees, kes jäi ellu“?“19 Isast, kes on kaotanud poja. Lood, mida naisrežissööridel lubatakse vesta, ei ole alati need, mida tegelikult tahetakse jutustada. Olen filme teinud 20 aastat ja alles nüüd hakkan uskuma, et olukord vaikselt muutub.“
Fischer Christensen ei olnud ainus, kes muutustest rääkis. Kui jätta kõrvale mõned kiidusõnad riisumises süüdistatud sõnaka Kremli-kriitiku Kirill Serebrennikovi kohta või vihased säutsud pärast Eric Poppe Utøya terrorirünnakut kujutava „U – 22. juuli“20 linastust, asendas #MeToo kärmelt põhilise kõneaine Donald Trumpi. Või näitleja Anna Brüggemanni algatus #NobodysDoll, millega kutsub üles naisi festivaliürituste ajal vabamalt riietuma, kritiseerides punase vaiba küsitavat tualetietiketti, mis koosneb paljastavatest, sügava dekolteega kleitidest ja kõrgetest kontsadest. Pole tarvis mainidagi, et Brüggemann ilmus vaibale kõrge kaelusega kampsunis.
Sugugi mitte kõik ei olnud aga altid muudatustest rääkima, kaasa arvatud festivali korraldajad, otsustades kõigest hoolimata näidata uut filmi „Inimeste aeg“21 Kim Ki-dukilt, keda hiljuti oli süüdistatud võtteplatsil näitlejannaga ebasündsalt käitumises. Mõningad üritasid juhtunut naljaks pöörata. „Viimase kahe filmi eest maksti mulle täpselt sama palju, kui meeskolleegidele, see tähendab, mitte midagi,“ itsitas Mia Wasikowska eriti kummastava ümarlauaintervjuu ajal, kui küsiti tema arvamust võrdsete õiguste kohta alates kõrgete kontsade madalate vastu vahetamisest ja lõpetades naisrežissööridega töötamisest, samal ajal kui tema kõrval istusid hämmeldunud ilmega meesrežissöörid. Ometi ei saa eitada, et naislavastajad andsid tooni ja viisid endaga kaasa kõige prestiižsemad auhinnad.
Näiteks Ruth Beckmann, kelle Glashütte Original dokumentaalfilmide auhinna võitnud „Waldheimi valss“22 näitab Austria 1986. aasta presidendivalimisi, mille käigus selgus, et endine ÜRO peasekretär Kurt Waldheim oli sujuvalt unustanud mainida oma natsiminevikku. Beckmanni film võidutses just nagu Waldheimgi, kes konfliktist hoolimata väljus imekombel valimistest võitjana. Siiski kahvatus Beckmann Małgorzata Szumowska kõrval, kes tõestas, et on võimalik teha filmi koos eksabikaasa, endise poiss-sõbra ja praeguse peigmehega ning pista seejuures tasku Hõbekaru. „Ma arvan, et see on meie ajastu märk. Tõik, et kõige tähtsamad auhinnad läksid naislavastajatele, tõestab midagi,“ ütles ta, kui võttis vastu teise auhinna lõbusa musta komöödia „Lõust“23 eest, mis räägib mehest, kellele siiratakse uus nägu pärast rasket tööõnnetust hiiglasliku Jeesuse kuju ehitamisel. Jah, tõepoolest. „Loodetavasti näeme tulevikus rohkem naisrežissööre, kellele antakse filmi tegemise võimalus ning kelle tööd hinnatakse. Usun, et #MeToo ja #SpeakUpi sarnased liikumised aitavad tõesti meie ühiskonda muuta. Minu viieaastase tütre tulevik saab olema hoopis teistsugune.“
Raske on pidada otsust anda Kuldkaru amatöörlikule filmile „Ära puuduta mind“ kunstiliseks valikuks, mitte sooviks jätkata eelmainitud narratiivi. Kui „Lõust“ on mõjus ja leidlik, siis tundub Adina Pintilie debüütmängufilm, mis ujub tõsielu ja väljamõeldise piirimail nagu enamik festivalide lemmikuid, poolik. Kummaline, arvestades, et filmi tegemiseks kulus seitse aastat. „Me ei taha anda auhinda selle eest, milleks filmikunst on praegu võimeline, vaid selle eest, milleks ta on tulevikus võimeline,“ selgitas žürii esimees Tom Tykwer (kes ei kirjutanud alla eelmainitud avalikule pöördumisele, mis võib omakorda selgitada, kuidas ta sattus vastutahtsi žürii esimeheks). Vaat see on hirmus mõte.
Pintiliet aga rõõmustas väitlus, mis läks lahti terapeutide ja võhivõõraste abiga oma seksuaalsust avastavast 50ndates aastates Laurast rääkiva filmi ümber. „Mõistan, et mu film ei ole kõigile, sest see on ebamugav. Kuid see on kutse arutelule. Kui ma olin 20aastane, arvasin, et tean intiimelust kõike, aga elu tõestas, et eksin. Film sai alguse mu enda uudishimust välja kasvanud uurimistööst. Anname vaatajale ülesande mõelda, mida tähendavad intiimsus, ilu ja lähedus,“ sõnas Pintilie. „Me ei osanud seda auhinda oodata, aga ometi tundub see loogiline. Eriti praegu, kui hirm „teise“ ees kasvab.“ Kaunis seletus lavastajalt, kes ilmselt suhtub teemasse kirega, ent seekord hindas žürii küll häid kavatsusi, mitte filme.
Siiski oleks võinud minna ka hullemini. Mõte programmi koostajate kokkukuhjatud prügihunnikust ajab naeru peale, kuna Kosslick on alati öelnud, et Berlinale on rahvale, mitte kriitikutele. Kui isegi minusugused kriitikud tunnevad kinost kiiruga poole pealt lahkudes ja endale kohvi peale ajades, et asi on põgenemist väärt, on midagi väga viltu.
Ometi ei saa öelda, et ma ei oleks midagi kasulikku õppinud. Näiteks et Ed Sheeranile meeldivad ühtviisi „Armastus on see …“, „Omad poisid“ ja „Libe liug“24 või et intervjuude andmise asemel kutsub Wes Anderson minipressikonverentsidele, kus taotakse taiko-trumme ja kell üks päeval voolab sake ojadena. Ja alati tasub kõrvu kikitada publitsistidega vesteldes, sest neilt kuuleb kõige põnevamat klatši. „Tom Tykwer on nõdrameelne. Ta ei soosi kriitikute lemmikuid, vaid mingeid veidraid filme lihtsalt selleks, et näha imestusest ammuli suid,“ lausus üks neist nädal enne auhindade jagamist ja oh sa poiss, tal oli tuline õigus. Kõige paremini võttis aga nende mõne veebruarikuise päeva jooksul Berliinis toimunu kokku festivalil hillitsetud lasteanimatsiooni „Gordon ja Paddy“25 reklaaminud Stellan Skarsgard: „Keda ma viimati panin? Tõenäoliselt iseennast, ma olen ju tuuril,“ vastas ta kõhklemata mu täiesti muule küsimusele. Tema vastus oli tänavuse Berlinale asjakohane kirjeldus: üldjoontes mõttetu pihkupeksmine, mis rahuldas ainult iseennast ja võib-olla ka Adina Pintiliet. Jumal tänatud, et Cannes on ukse ees – vähemasti on neil veel papptopse. Loodetavasti.
Tõlkinud Maarja Hindoalla
1 „Karma Is a She-Wolf“, Renny Ray, 2017.
2 Peter Bradshaw. Berlin 2018: shallow, silly Golden Bear winner Touch Me Not is a calamity for the festival, Guardian, 25. II 2018. https://www.theguardian.com/film/2018/feb/25/berlin-film-festival-2018-golden-bear-winner-touch-me-no-calamity
3 „Touch Me Not“, Adilia Pintilie, 2018.
4 „Black 47“, Lance Daly, 2018.
5 „Mein Bruder heißt Robert und ist ein Idiot“, Philip Gröning, 2018.
6 Hannah Pilarczyk. Filmemacher wollen Berlinale revolutionieren, 24. XI 2017. http://www.spiegel.de/kultur/kino/berlinale-79-filmemacher-zetteln-revolution-bei-nachfolge-von-dieter-kosslick-an-a-1179832.html
7 „Damsel“, David Zellner, Nathan Zellner, 2018.
8 „La prière“, Cédric Kahn, 2018.
9 „Ang Panahon ng Halimaw“, Lav Diaz, 2018.
10 „Khook“, Mani Haghighi, 2018.
11 „Cinderella“, Kenneth Branagh, 2002.
12 „Fifty Shades of Grey“, Sam Taylor-Johnson, 2015.
13 „Isle of Dogs“, Wes Anderson, 2018.
14 „Unsane“, Steven Soderbergh, 2018.
15 „Don’t Worry. He Won’t Get Far on Foot“, Gus Van Sant, 2018.
16 „The Sea of Trees“, Gus Van Sant, 2015.
17 „Green Fog“, Guy Maddin, 2018.
18 „Unga Astrid“, Pernille Fischer Chiristensen, 2018.
19 „The Revenant“, Alejandro Gonzalez Iñárritu, 2015.
20 „Utøya 22. juli“, Erik Poppe, 2018.
21 „Inkan, gongkan, sikan grigo inkan“, Kim Ki-duk, 2018.
22 „Waldheims Walzer“, Ruth Beckermann, 2018.
23 „Twarz“, Małgorzata Szumowska, 2018
24 „Love Actually“, Richard Curtis, 2003; „GoodFellas“, Martin Scorsese, 1990; „Cool Runnings“, Jon Turteltaub, 1993.
25 „Gordon och Paddy“, Linda Hambäck, 2017.