Kadri Kõusaare filmist jäävad meelde mõned stseenid, mõned kaadrid. Need on efektsed ja intensiivsed, kuid tegelaskujude pealispindne esitamine, nende motiveerimatus, tuimus ja juhuslikkus jätavad kogu loo logisema. Siit võiks välja noppida paar lühifilmi, kuid täispika mängufilmina „Kohtumõistja” ei tööta. Kõusaar kohtus päriselus päris elus inimesega, kellel olid eluvõõra inimese utoopilised mõtted, tundetu küündimatu nägemus „paremast maailmast”, kus kõik on ilusad ja targad, terved ja noored, kus valitseb harmoonia ja teineteisemõistmine, sest labasus on lihtsalt välja roogitud, kõrvalekalded likvideeritakse „humaansel” moel ehk valutult. No midagi sinnakanti, ega ma päris täpselt ei tea, mida see päris lihast ja luust inimene rääkis. Niisuguseid ullikesi ikka on, kes unistavad maailma parandamisest.

Õigupoolest läbime ju kõik selle maailmavalulemise perioodi, mil on soov asju muuta, oma parema äranägemise järgi korda sättida. Seda nimetatakse puberteedieaks. Siis on täiesti vabandatav kõikvõimalike maailmaparanduslike hullustega kaasajooksmine või rumaluste valjul häälel väljarääkimine. Õnneks kasvab suurem hulk inimesi ohtlikust puberteedieast välja, tihti sunnib järeltulijate saamine senised arvamused ümber hindama. Kuid on inimesi, kes jäävadki oma teinimaailma, on neid, kes võivad küll maailma tähele panna ja tarku raamatuid peast tsiteerida, kuid päriselt pärale need tarkused neile ei jõua. On neidki, kes on muidu kõrge IQga, kuid sotsiaalses mõttes hälvikud, EQ nullilähedane. Tõenäoliselt ühe sellisega Kadri kohtuski. Ja imestas, et kuidas küll „muidu nii tark” mees räägib veendunult ja julgelt ulmelisest maailmaparandamise visioonist. Kadrile omasel moel haaras ta härjal sarvist ja tegi ära. Au talle selle eest, kindlasti polnud niisuguse filmi linaletoomine lihtne. Paraku oli tal nii suur hoog sees, et polnud aega asja läbi seedida.

Ma olen Kadri Kõusaare puhul varemgi märganud seda, et ta on nagu väike diskokera. Sädeleb ja peegeldab, aga mingit selget pilti välja ei anna, kirev killuke siit, teine sealt, võib ära tunda ühe või teise inimese veidi väänatud mõtteid või sõnu, üldiselt helgib ilusasti, aga kokkuvõttes on ikkagi kokkukleebitud mosaiik, mitte tervik. Võib-olla peakski sellega leppima? Pole vaja tema teost pressida normaalsete inimeste arusaama sisse, missugune peab olema üks õige film, et see võiks olla selline, kus tegelased arenevad vaataja silme all. Publik peaks saama luua seoseid, leida põhjendusi, motiive, näha ka seda sündmuste jada, mis jääb kaadri taha, põhiliselt ikka nii, et filmil, mis pürgib tõsiseltvõetava filmiklassika riiulile, oleks sidus sisu. Kadri on nagu vihma käes laperdav liblikas – lendab küll, aga kuidagi rabedalt, kahju on vaadata. Ilus ja kurb samal ajal. Kas ta ikka pääseb räästa alla? Kadri on terane sündmuste ja inimeste kollektsionäär ja tragi lugude edasirääkija, kuid ta on kogu oma peenuseihaluse juures nende ilma pealt kokku nopitud lugude esitamisel rohmakas ja nurgeline. Ta on oma loomingu sisuliselt stiililt nagu harakas: kogub kokku ja siis kuhjab. Pole vaja lasta end eksitada, need kuhjatud lood võivad olla kohati väga tumemeelsed, kuid need on lihtsalt kuhjas. Ta ei lihvi. Ta ei analüüsi. Ta lihtsalt presenteerib. Kui see tema film oleks veidi sinna suunda, et ongi eksperimentaalne, siis võiks vinti veidi veel üle keerata ja saaks hea psühhedeelia. Siiski, Kadri Kõusaar tahab küll olla klassikaliselt stiilipuhas, kuid pelgalt klanitud kaadritest ja süngetest stseenidest film koos ei seisa. Nii nagu on igav selline film, kus kõik on tehtud puust ja punaseks, on igav ka selline film, kus üksnes vihjatakse, ja sedagi segaselt.

Minu kirjatükk on praegu sama hüplik kui film ise, igati „Kohtumõistja” vääriline. Teen kiire lõpu. 1. Lugu on kipakas, kuigi aines huvitav. 2. Noor naisnäitleja on põhjendamatult tuim. 3. Meespeaosaline on sobivalt tuim, kuid tema motiivid jäävad liiga häguseks. Niisuguse maailmapildi juures, mida ta ellu viib, tahaks näha rohkem veendumust ja kirge. Üks asi on utoopiline unelemine, teine asi aga see, kui inimene jõuab mõtetest tegudeni – ja see nõuab rohkem kirge (võimalik, et ka rohkem jüngreid, väikest sekti). 4. Emakuju filmis on väga visandlik, kuid saame aimu, et ka tema on külm ja kuri. Tütres peaks olema rohkem iseloomujooni nii oma bioloogiliselt isalt kui emalt – praegu on see tüdruk lihtsalt mingi suvaline vaikne neid, iseloomutu. Mage. Rumal on ta ka. 5. Filmis puudub intriig. Puudub õige vastuseis, puudub õige eesmärk või selle poole püüdlemine. 6. Soovitan ära vaadata, siin on häid leide, hästi lahendatud väikseid stseene. Visuaalselt ilus.

Õnneks on Kadri Kõusaar veel noor ja ambitsioonikust tal jätkub. Loodame, et aeg õpetab ta rohkem analüüsima, siduma, killustatusest eemale, terviku poole. Tasub otsida lugusid rohkem enda seest. Ja kui ei mõista kellegi teise maailma, siis ära tee sellest filmi või raamatut enne, kui oled kindel, et oled hakanud mõistma. Siis mõistavad teised ka sind.