Ma armastan PÖFFi

7 minutit

Olen PÖFFil käinud algusest peale, alates 1997. aastast, kui festival alustas 23 filmi ja 4500 külastajaga. Olen vaadanud filme Kinomaja saalis, vene teatris, endises laevastiku ohvitseride majas ja Sakala keskuses, Kosmosest ja Sõprusest rääkimata. Ja nüüd juba teist aastat mitmete saalidega CC Plazas. Olen aasta-aastalt elanud kaasa juttudele, et festivalil pole piisavalt raha ja et nii väikese eelarvega nii suurt festivali mitte keegi kusagil mujal maailmas ei tee; hoidnud PÖFFile pöialt ja siin-seal kaasa aidanud, kui võimalust on olnud.

Tänavune, 8. PÖFF rahapuuduse üle ei kurtnud. Näis, nagu oleks sündinud ime: sponsoritel oli järsku festivali vastu huvi, Tallinna linn pani välja kopsaka auhinna. Suur PÖFFi plakat ehtis SAS Radissoni hotelli, kus elasid lugupeetud ?üriiliikmed, keda üle maailma kokku kutsutud, et esimest korda festivali kavas olnud võistlusprogrammist parim film välja sõeluda.

Oma elu elasid laste- ja noortefilmide festival ?Just film?, tudengifilmide festival ?Sleepwalkers? ja ?Animated Dreams?, ?Baltic Event?i? ehk filmituru raames said kokku levitajad. Kõike head oli korraga palju ja siginat-saginat jätkus hulganisti.

Kohal viibis vaatlejana ka rahvusvahelise filmiajakirjanike föderatsiooni FIPRESCI esindaja, Soome juhtiv filmikriitik Antti Selkokari, kes kirjutab festivali kohta artikli. Tema hinnangust lähtuvalt otsustatakse, kas PÖFFi juures saab ka tulevikus olema FIPRESCI ?ürii nagu see on enamiku suuremate festivalide juures. Kui üht-teist ehk saakski paremini olla, siis ilmselt pole ühtki suuremat põhjust, miks selline ?ürii PÖFFil olla ei võiks.

 

Väärtfilm popkornikinos

PÖFF on arenenud tõepoolest tormiliselt ja võistlusprogrammi kaasamine tõi kaasa uue tasandi. Aga ikka kostab hääli, et filme ja üritusi on liiga palju, kõike ei jõua ja kõike ei näe. Et PÖFF kipub muutuma hoomamatuks ja laialivalguvaks ja tugev tuum võib lõpuks saginas lahustuma hakata. On tõsi, et kvantitatiivses arengus võiks nüüd pisut hoogu pidada ja rohkem kvaliteedile tähelepanu pöörata.

Filmisõbra ja vana PÖFFi fänni hinges tekitab natuke kripeldust ka veel üks asi, mis viimastel aastatel ikka ja jälle jutuks võetud: alguses kodune ja sõbralik kampsunis friikide festival on nüüd saanud kohaks, kus ülikonnas turvamees sul hoolega silma peal hoiab ja kus sa ei saa igale oma küsimusele vastust ega abi, sest üks ei tea, ega tea ka seda, kes teab. Õhus lehvib popkorni ja raha hõngu, ka palju kiidetud superkino filminäitamise kvaliteet jätab vahel üsnagi soovida (istusin näiteks filmi ?Üles-alla? linastusel, kus film alguses sedavõrd võbeles, et inimesed hakkasid saalis plaksutama ja jalgadega trampima, et filminäitaja tähelepanu tõmmata; võttis ikka aega, enne kui asi korda sai), küsitud üsna kõrge piletihind teeb selles suhtes nõudlikuks.

Mitte et ma Kinomaja saali ja vana Sakalat just taga igatseksin, aga midagi on festivali fluidumist kaduma läinud küll. Olgugi CC Plaza üsna mugav kaasaegne kino, aga tõepoolest, selle sünteetiline popkorni ja ameerika blockbuster?ite imid? ja PÖFFi väärt- ja friigifilmide imid? sobivad omavahel nagu siga ja kägu. Ja söövad üksteist vastastikku ? ma kardan, et PÖFF ei ole selles kaalukategoorias vastane. Paratamatult on tegemist ideoloogilise ja esteetilise vastasseisuga, sest filmifestivalide üks eesmärke kõikjal (ka Ameerikas endas) ongi pakkuda alternatiivi Hollywoodi filmilevile, mis enamasti on Euroopa riikides 80 ? 90%. Aga iga PÖFFil kino osas alternatiivi tegelikult ole, sest uus Sakala on alles projekteerimisstaadiumis.

 

Aasia seljatas Euroopa

Iga festivali näo loovad siiski filmid ja selles osas oli PÖFFi menüü taas eeskujulik. Parimad palad läksid auhindamisele ja auhindade üle vaieldakse alati, sest häid filme on palju ja kunstis ei saa võrrelda sekundeid ja sentimeetreid. Siis loeb otsustajate subjektiivsus summa summarum.

Kui auhindu on palju ja suur osa neist langeb ühele ja samale filmile, koorub välja tendents. Ei saa olla juhuslik, et korea re?issööri Kim Ki-duki film ?Tühi maja? avaldas ühtmoodi muljet nii rahvusvahelisele ?üriile (parima re?issööri auhind), FICCi ?üriile (äramärkimine), Postimehe ?üriile, filmikriitikutele kui ka publikule.

Eesti Filmiajakirjanike Ühing põhjendas oma eelistust nõnda: ?Originaalne ja visuaalselt lummava pildikeelega film loob vaikusest uue reaalsuse, jutustades unikaalsel moel loo inimese teekonnast vaimsele vabadusele, mis on ka teekond armastuse juurde, kuni olemise tähenduse tunnetamiseni.?

Film toob vaatajani omapärase loo, kus peategelane ei lausu ühtki sõna, ja teine avab suu vaid korra, vaikus on siin kolmas peategelane, mis jätab tõlgendusvõimaluse.

Sirvides netis ?Tühja maja? arvustusi, torkabki silma, kui erinevalt on seda tõlgendatud. Mõned näevad ?Tühjas majas? lummavalt ilusat armastusfilmi, teised aga lihtsalt kahe üksildase hinge põgenemist maailma eest. Võib-olla peitub vastus, miks just see tõepoolest väga hästi tehtud film praegu järsku nii paljude meeli köidab, hoopiski idamaises elukäsituses, budismis ja selle filosoofias, mida ?Tühi maja? edasi annab. Oleme viimase kümnendi elanud lääneliku pragmatismi ja ratsionalismi tõusulaines ja hakkame vaid ühesuunalisest väärtuste püstitamisest väsima. Me kosume küll materiaalselt, ent nälgime vaimselt. Turg ja müük määravad meie elus liiga palju, edukultus kammitseb inimesi. Budistlik filosoofia seevastu ei väärtusta eesmärgi saavutamist iga hinna eest ega klammerdumist asjade maailma külge, vaid selle lähtekohad on hoopis teistsugused. See on üks alternatiiv, teistsugune maailmavaade, mille olemasolu üle võib rõõmu tunda.

?ürii peaauhinna saanud film ?Skiso? on samuti suurepärane. Hea, et selle sai noor re?issöör, Kasahstani päritolu Hollandis elav Guka Omarova. Hästi tehtud hea stsenaariumiga film (koos Sergei Bodroviga), huvitav ja humoorikas lugu, millelt oleks ehk oodanud suuremat üldistustasandit, kuid sellele vaatamata on see igati auhinda väärt.

 

Ajaloo ilu ja valu

Suurimat arutlusainet pakkusid PÖFFi filmidest sakslase Oliver Hirshbiegeli ?Allakäik?, mis näitas natsi-Saksamaa ja Hitleri ning tema lähikondlaste viimaseid päevi ning ameeriklase Michael Moore?i palju räägitud ?Farenheit 9/11?, Cannes?i võidufilm. Moore?i filmi ainus ja suur viga on see, et re?issöör vihkab Bushi liiga palju ja isiklikult ning pühendab filmi esimese kolmandiku tema valimatule põhjamisele, saavutades hoopis vastupidise efekti. Nii et ameeriklased valisid jälle Bushi!

?Allakäik? on suurejooneline ajaloodokument ? kuna olen näinud dokumentaalfilmi Hitleri erasekretärist Traudl Jungest, siis sellele midagi uut ei lisandunud ?, aga säärast filmi on ilmselt vaja nii saksa rahvale kui ka kõigile teistele rahvastele. Nii nagu eestlastele oli vaja ?Nimesid marmortahvlil? ? või kui mitte just konkreetselt seda, siis mõnda teist ajaloo sõlmpunkte hõlmavat linateost.

Üks väga valusat teemat ehk eutanaasiat käsitlev Alejandro Amenabari film ?Sisemeri? oleks võinud samuti suuremat tähelepanu pälvida, aga kadus teiste hulka kuidagi ära. Võib-olla ka, et selle teema üle arutlemiseks pole ühiskond, kus põhiline sõda käib meditsiini rahastamise ümber, veel küps. Tõsielul põhinev film jälgib 27 aastat halvatuna voodis lamanud mehe võitlust selle eest, et surra väärikat surma. Ta on nooruses teinud vettehüppe kaljult, kukkunud peaga vastu põhja ja jäänud selgroovigastuse tõttu liikumisvõimetuks. Ta ei soovi elada elu, milles ei saa ise osaleda, aga ei ole võimeline endalt ise elu võtma. Samas ei soovi ta ka, et keegi tema pärast kriminaalvastutusele võetaks. Ta jätkab võitlust koos toetajatega. See on kõiki osapooli arvestades jutustatud lugu, mis mõtiskleb inimelu põhiväärtuste üle ja kas õigus väärikalt surra kuulub
nende hulka. Film sai parima re?issööri tunnustuse Euroopa Filmiakadeemialt, peategelast kehastav Javier Bardem pälvis parima meesnäitleja preemia. PÖFFi kavas oli ka Euroopa parimaks filmiks tunnistatud ?Berlinale? võidufilm Fatih Akini ?Vastu seina?, mis kõneleb Türgi emigrantide elust.

On veel palju filme, mida nägin ja millest heameelega kõneleksin, samuti on palju filme, mida ei õnnestunud näha, aga oleksin tahtnud. Aga et leheruum on piiratud ja pidulikke kõnesid peeti festivalil nagunii üksjagu, siis ütlen kokkuvõtteks lihtsalt: ma armastan PÖFFi! Ja ootan järgmist.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp