„Ärapanemise” ohud

Ehk ongi „ärapanemine” äärmusliku kriitikana Rahvusringhäälingu žanripoliitika? Isegi sellisel juhul jäävad üles küsimused, ning mitte ainult hea ja halva maitse, vaid hea ja kurja piiride ning seaduste täitmise kohta. „Ärapanemise” formaat legitimeerib ülitugeva kriitika, millel on suur oht muutuda konkreetsete inimeste mõnitamiseks, ilma et neil oleks isegi võimalust kohe vastata. ERRi kaebuste menetlemise kord ütleb, et eetikanõunik tegeleb kaebustega, mis osutavad juhtumitele, kus saate allikas või külaline on asetatud põhjendamatult halba valgusesse. Kas sellega võetakse endalt vastutus nende juhtumite puhul, kus saate allikas, külaline või autor „seab põhjendamatult halba valgusesse” kellegi kolmanda?

Eetikanõunik on Vikerraadios saanud oma saatetunni, kus tal on võimalus selgitada Rahvusringhäälingu programmipoliitikat, otsuste tagamaid, tööpõhimõtteid, tutvustada saadete kohta tulnud kaebusi ja nende menetlemist ning miks mitte ka avalikult vabandust paluda, kui selleks on põhjust. Neid võimalusi pole siiski kuigivõrd kasutatud. „Meediatunnis” kõlanud kaebuste ülevaadetest jääb mulje, et eetikaprobleeme Rahvusringhäälingul ei olegi. Näiteks viimases, 3. märtsi saates tutvustatud „kaebused” käsitlesid küsimusi, miks ETV kultuuriuudised on ebasobival kellaajal ega ole AK põhisaate osa, miks Ameerika sündmusi kajastatakse liiga palju, miks Kosovo iseseisvumist käsitlenud „Foorumis” esinesid ainult iseseisvumist toetanud saatekülalised. Need on kindlasti olulised küsimused, millele vastamine on vajalik. Spetsialistilt eeldaks aga selge vahe tegemist programmipoliitiliste küsimuste ja kaebuste vahel selles tähenduses, millele viitab (eetikanõuniku enda koostatud) ERRi kaebuste menetlemise kord: „Kaebusena mõistetakse Eesti Rahvusringhäälingule esitatud pöördumist, mis käsitleb saadete ajakirjanduslikku kvaliteeti”. Saadete ajakirjanduslik kvaliteet küll võib sõltuda programmipoliitikast, kuid nende vahel pole võrdusmärki. Eetikanõuniku aruanne ringhäälingunõukogule 15. jaanuaril süvendab veelgi muljet, et nõunik tegeleb rohkem programmipoliitiliste ja mitte niivõrd eetikaküsimustega. Arvestades sellega, et tegemist on alles kujuneva ombudsman’i institutsiooniga, on väga tähtis, millega ja kuidas täidetakse selle sisu. Eeskätt annab seadus eetikanõunikule ülesande jälgida „Rahvusringhäälingu tegevuse vastavust ajakirjanduse kutse-eetikale ja tavadele”. See peaks tähendama regulaarset saadete kriitilist analüüsimist ja ka nende analüüside avaldamist, mitte üksnes reageerimist kaebustele. Kuidas hindab eetikanõunik selles valguses Kivisildniku esinemist ülalmainitud saates? Tänaseni on nii tema kui ka teised asjaosalised sel teemal avalikkuse ees vaikinud. Ja mina usun, et vähemalt osa kuulajatest on raadionupu Vikerraadio pealt juba ära keeranud.

Kriitikast on kasu

ERRi kodulehelt on peaaegu võimatu leida ülevaateid kaebuste ja nende lahendamise kohta. Need on ETV kodulehe allservas raskesti märgatava lingi taga. Eetikanõuniku tegevust kajastavad materjalid peaksid olema kättesaadavad, miks mitte linkidega kõigi avalik-õiguslike kanalite veebilehtedelt. Eriti ERRi kui avalik-õigusliku institutsiooni kontekstis (rõhutan just sõna esimest poolt – „avalik”) võiks eetikanõuniku tegevus aidata kaasa organisatsiooni läbipaistvuse suurendamisele. Otsustades eetikanõuniku aktiivsuse üle ERRi intranetis (21 sissekannet septembrist detsembrini 2007), on tal ERRi tegevuse kohta öelda palju rohkem, kui kuuleb sellest avalikkus. Need tähelepanekud võiks ju avalikustada, et edendada laiematki meediakriitilist arutelu. Ombudsman’il pole ka vaja seista kaitsepositsioonile väljastpoolt tuleva kriitika suhtes. ERR ei vaja kriitikute tõrjumist ega nende sildistamist „meediavõõrasteks” või „meediavaenulikeks”. Nagu kogu muu meediagi, vajab ka Rahvusringhääling konstruktiivset avalikku debatti ja seda peaks just organisatsioon ise soodustama. Ainult nii saame paika väärtused, ainult nii saab meedia tõsta inimeste turvatunnet.