Süidi nr 1 A-duur avaosa Präludium kõlab Mätliku tõlgenduses romantilise emotsionaalsusega, samas hästi esile toodud varjatud ja varjamatu polüfoonilise reljeefiga. Järgneva Adagio seade on küll märkimisväärselt kitarripärane, s.t kitarri kui instrumendi rikkalikke võimalusi maksimaalselt ära kasutav. Ka Mätliku dramaturginärv on selle osa lavastanud peene psühholoogilise koega, kaasates esitusse nii intiimsemaid kui dramaatilisemaid värve. See-eest süiti lõpetav Fuge jõuab kuulajani pigem barokses distsiplineerituses kui romantilises auras – eelkõige puudutab see motoorikat rõhutavat tempot ning, kummaline, ka üsna kalgivõitu esituslikku karakterit. Siinkirjutajal tekkis igatahes küsimus, kas vähem kammitsetust ja “režiimi” poleks seda fuugat ehk rohkem elama ja hingama pannud.
Süidi nr 2 d-moll Präludium’is pääseb maksvusele Mätliku romantiline emotsionaalsus ehk parimal võimalikul moel, olles siiski distsiplineeritud osa keerulise tekstuuri väljatoomise ja kõlamapanemise nõuetega. Tunnetuslikult väga hea ja kuulajaid rikastav tulem. Gavotte oleks ehk oma karakteri mõttes võinud olla nõks elavama tempoga või teise võimalusena – tantsu korduvates episoodides tempolise varieerimisega. Ka Largo oleks ehk oodanud pisut vabamat agoogikat, ent muusika mitmehäälne reljeef oli samas hästi ja nauditavalt jälgitav kõikides registrites. Süiti lõpetav Gigue tõi väljendusrikkalt esile osa tantsulise karakteri – mängutehniliselt päris “kõva pähkel”, ent Mätlik hammustas selle ka veenva kunstilise üleolekuga katki.
Plaadi viimase teose, Süidi nr 3 a-moll esitus oli ehk kõige terviklikum, kuigi ka siin võimaldanuks Scherzo temperament fantaasiarikkamat interpretatsioonilist vabadust ja romantilisemat tõlgendust. Kuid Mätliku interpretatsioon näiski rõhutavat just teatud vaoshoitust. Samas jääb seda süiti ja plaati lõpetava Andante con variazioni esitust – vastupidiselt nii mõnelegi eelnenud episoodile – märkima just fantaasiarikkus erinevate variatsioonide karakterikujunduses. Selle esituses võib kuulda nii heitlikkust kui helget lüürilisust, nii hispaaniapärast “toreadoori-maskuliinsust” kui (päris lõpus) ka elutarka kontemplatiivsust.
Kindlasti on see plaat huvitav kuulamiskogemus nii neile, kes armastavad Regeri muusikat, kui neile, kes armastavad klassikalist kitarri ja Heiki Mätliku nägemust sellest pillist. Ent tõsiasi on ka, et Mätliku seaded Regeri tšellosüitidest on teatud mõttes kaaslooming ning sellisena väljendavad ilmselt interpreedile kõige olulisemaid kunstilisi rõhuasetusi. Seetõttu on tegemist (arvatavalt) sügavalt isikliku suhtega.