TOOMAS TRAPIDO, Eestimaa Looduse Fondi suunajuht: Oht on õhus, sest nagu kolmapäeval lõpuks kuulsime, on laeva peal veel mürki küll ja küll ning kui see sealt välja lastakse ja see maale satub, on inimestele oht täpselt sama reaalne nagu Elevandiluurannikul.

 

Tundub, et kogu probleem sadas Eestisse järjekordse üllatusena. Esialgu sai publik ainult rahustavaid sõnumeid: probleemi pole ja kõike on kontrollitud. Kas tõesti ei saa Eesti riik piisavalt aegsasti informatsiooni? Ja midagi ennetavat teha ei saa?

See sõltub ainult initsiatiivist ja tahtest. See laev käis siin ka juba juulis ja otsis kohta, kuhu oma laadungit sokutada. Kui ta septembris tagasi tuli, oli kogu kohutav lugu juba ülemaailmselt teada, mistõttu on vähemalt kummaline, et Eestis kinnitavad ametnikud, justkui oleks kõik korras veel päev enne, kui käivitub ilmselt Eesti ajaloo seni suurim keskkonnaalane riiklik operatsioon. Väga hea, et see lõpuks käivitati ja laev kinni peeti. Aga kõik, mis toimus enne seda, jätab väga heitliku mulje.

 

Kui Eesti riigile on teada, et kuskil kaugel on näiteks keskkonnaohtlik laev, siis kas oleks võimalik ja otstarbekas seda laeva riiki ja territoriaalvetesse üldse mitte lubada? Milline on õigem taktika: kas ligi meelitada ja kinni võtta või hoiduda ja tõrjuda probleem teistele, tugevamatele lahendada?

Konkreetse laevaga seoses oli teada juba toimunud ja ilmselt mitme inimese surmaga lõppenud kuritegudest. Sel juhul ei saa käituda mingil muul moel kui rahvusvaheliste kurjategijatega ikka. Kui saab, tuleb kinni võtta. Aga need on ju üksikjuhtumid. Nagu meiegi saime ka jaanuarireostuse ajal kogeda, on kogu tegevus, mida rahvusvahelistes vetes harrastatakse, üks täielik Metsik Lääs mere peal, kus kehtivad väga vähesed seadused.

 

Pisut vastuolulist hindamist on praeguse juhtumi puhul leidnud Greenpeace. Nemad teadsid juba õige kaugelt õigel ajal kohale tulla, Eesti riigi esialgne reaktsioon aga oli selline, et hoopis Greenpeace’i aktivistid on kurjategijad. Kas see on tavaline asi või teeme me taas midagi maailmas mõistetamatut, sedapuhku negatiivset?

Selles osas Eesti riik õnneks väga silma ei paista. Kõige karmim juhus Greenpeace’i ajaloos on ligi 30 aasta tagant, kui ühes Austraalia sadamas nende laev põhja lasti. Praeguseks on teada, et selle korraldasid Prantsusmaa eriteenistused, kuna Greenpeace sõdis väga jõuliselt Prantsusmaa tuumakatsetuste vastu Vaikses ookeanis. Eestil on veel seega arenguruumi, kuigi ma loodan, et ei areneta siiski mitte selles suunas.

 

Greenpeace on ka üldisemalt publiku silmis vastuoluline organisatsioon. Ta on kuulus oma aktsioonidega, aga Eestis nagu mujalgi on paljud hoiakuga stiilis “teadagi, nad on ju ainult suurte kompaniide rahastatud ja tegevuses ebasiirad tööriistad”. Netikommentaarides leidus meilgi nädala alguses küllalt kahjurõõmu, kui Eesti politsei Greenpeace’i aktiviste nuhtles. Et paras neile. Kuidas mõjub Greenpeace’i tegevus Eesti keskkonnaorganisatsioonide mainele ja tegevusele?

Pigem positiivselt. Greenpeace’i tüüpi organisatsioonist on Eestis pidevalt puudust tuntud. Eestimaa Looduse Fond, kus mina olen aastaid töötanud, on aastaid esinenud ja esineb praegugi küllalt tugevate seisukohtadega, käib vajadusel kohut jne. ELFi, kes on sageli nähtav, peetakse juba selle jõuliste tõttu radikaalseks keskkonnaorganisatsiooniks. Tegelikult on ELF üsna keskmine või mõõdukas. Kuni ei teki radikaalsemaid liikumisi, seni on ka keskmistel või pehmematel keskkonnaorganisatsioonidel raskem tegutseda. Ses mõttes on Greenpeace’i tegevus siin meile väga oluline.

Mis aga radikaalsusesse puutub, siis Greenpeace on omakorda väga pehme, kui võrrelda mõnede teistega. Greenpeace’ist on välja kasvanud organisatsioon Earth First, mille moodustasid Greenpeace’i liiga pehmeks pidavad inimesed. Nemad hakkasid end puude külge aheldama ja puude otsa ronima, et nende maharaiumist vältida. Aga nagu sellest veel vähe oleks, kasvas sealt omakorda välja kaks organisatsiooni, mille inimesed on juba väga konkreetselt süütamiste ja muu sellise peale välja läinud, kinnisvaraarenduse vastu, näiteks. Mitmed neist istuvad selle eest ka vangis ja kogu tegevus on viidud põranda alla.

 

Kas Eestis on eeldusi või ka vajadust vähemalt Greenpeace’i tasemel tegutseva organisatsiooni tekkeks, et natukenegi piire nihutada?

Selge see, et on vaja. Ma ei pea üldse silmas mingit kriminaalset tegevust, aga jõulisi enese äramärkimisi on vaja. Sest surve loodusele, olgu selleks siis mürgilaevad, kaevandused või metsaraied, on nii suur. Seda võetakse nii loomulikuna, et firmal või mingil inimgrupil on õigus oma kodukeskkond ära rikkuda. Sellele on vaja vastu seista sama enesestmõistetavalt, mis sest, et see palju pahameelt tekitab.

 

Mismoodi mürgilaeva lugu Eestile kõige õnnelikuma, soovitava variandi järgi peaks lõppema?

Näiteks nii, et laev peetakse kinni, siia saabuvad laeva lipu järgi Hollandi ja siis ka Elevandiluuranniku esindajad ja uurimine viiakse lõpuni. Mürk tuleb kuskil ohutult käidelda, mille eest maksab omanik. Lõpuks võetakse kogu seltskond ka vastutusele ja saab õiglase karistuse.

 

Kas praegune juhtum on ka mingil moel signaali tähendusega? Et kui Eesti riik jääb lahendamisel hätta, siis kumu levib ja teised pätid saavad märgi siia randa sigatsema tulla?

Mul ei ole küll mingeid kindlaid tõendeid, aga mul on arusaam naftareostuste kohta, et laevakaptenid teavad väga hästi, kus mida võib teha. Rootsi rannikul ei tasu reostamise risk end ära, kuna Rootsi riik reageerib kiirelt ja täpselt. Kohale sõidavad kiiresti lennukid ja laevad, tehakse kõik, mis vaja. Eesti riik pole siiamaani seda suutnud ja kui see info on kõigil kaptenitel ja laevaomanikel teada, siis – järeldused on igaühe enda teha.

Seetõttu tahaks siiralt loota, et seekord tõesti suudetakse asi edukalt lõpule viia. Üks asi on Eesti-sisene avalik kemplus, millel suuremat tähendust pole, aga kui mõelda sellele, et tegu on reaalsete hukkunutega, siis ei tohi siin kuskilt järele anda.