Märkide ja sammastega on meil üldse lakkamatult tüli ja pahandust. Pahanduste ritta mahuvad korruptsiooni ja potjomkinluse järele lõhnav “Welcome to Est-onia”, naiiv-militaristlik Lihula sammas ja naaberriigi “abistava käega” vene impeeriumimeelsete kultuspaigaks kujundatud Tõnismäe memoriaal. Sambadiskussioonides on kombeks esile tuua peeni kultuurisemiootilisi põhjendusi, mida mingi märk “tegelikult” ja üleüldse tähistab. Tegelikult on need kasutud: tähendus on aktuaalne üksnes “praegu” ja konkreetse inimgrupi jaoks. On vist paratamatu, et üldiselt tajutakse saksa, vene ja nõukogude kihistustest “koosneva” eesti noore professionaalkultuuri elemente (hoolimata aastakümneid või sajandeid kestnud assimilatsioonist) ikka veel “võõrastena” ja nostalgiline väärtustamine tuleb alles tagantjärele.

Ka tänastes märgitülides ei ole esmased esteetika ja kultuurisemiootika aspektid. Eesti iseseisvuse taastamisega ei saanud arved ajalooga õiendatud – seda nii riigi ja rahvuse sees kui ka rahvusvahelises plaanis. Ajalugu tuli uude Eesti ühiskonda kaasa ja sellega koos tuli viha uues ühiskonnas mõjukaid positsiooni hõivanud “endiste” vastu, mängust välja jäänud “endiste” nõukogude-nostalgia ja pettunud rahvuslaste igatsus tõelise, “eestiaegse” olukorra järele. Ühe või teise leeri pettunud on vesi poliitpopulistide veskile. Kui üldiselt ruulivad Eestis erinevate parteiliste lipuvärvide all kõige mugandumisvõimelisemad keskmise ešeloni “endised”, siis viimase aja sündmustega on moraalse revanši saanud ka nn tõsimeelsed “eestiaegsed” inimesed. Militaar-morbiidne vabadusristki kuulub sellesse komplekti.

Oma ajaloo ilu ja inetuse, häbi ja ülevuse teadvustamine ja tähistamine – see on iga rahva mentaliteedi ja iseteadvuse kujunemise vältimatu kulg. Eestis tähendab see ka iseseisvuse taastamise käigus poolele teele jäänud ajaloolise tõe ja õigluse jaluleseadmist. Paraku peab nõustuma inimestega, kes väidavad, et ajaloolistel ja sotsiaalmajanduslikel põhjustel killustunud eesti rahval on raske leida ühtseid sümboleid sel lihtsal põhjusel, et puudub ühtne “lugu”. Ja kui puudub ühtne lugu juba reaalsuseks saanud ning kirjeldatavate sündmuste kohta, siis veel raskem on tänase ja tulevase looga. Mis võiks olla selle tulevase loo teljeks ja sihiks, on ju tänaseni üsna udune. Kui tarbimiskatedraale ei oleks juba piisavalt, siis, arvesse võttes, et Eesti elu kõige valjuhäälsemalt välja öeldud sihiks on Skandinaavia tüüpi heaoluühiskond, võiks samba otsa upitada ka mullivanni või maasturi. Iseasi, et see komplekt – igale kodanikule põrandaküttega talukompleks, luksusauto ja mullivann – ei kõnele Põhjamaise sotsiaaldemokraatia solidaarsusest ja kasinusest, vaid pigem ameerikalikust priiskamisest. Paradoks, aga teiseks kujuteldava tulevikuloo märgiks on taas sõjaväevormis mehed, eesti meestest suurriikide sõjasulased – kas meie oma pronkssõduri prototüübid? Märkide küsimus on identiteedi küsimus. Militaarse tähendusvarjundiga kaduvuse sümboli asemel – aga selline on ristikujundi “keskmine” ja tugevaim tähendus – peaks Eesti vabadussammas põhinema elu, elujõu ja lootuse inimlikult üldmõistetaval sümboolikal. Mis põhiline – sambalt ei tohiks oodata kõikehõlmavust. Märk on märk, vabadus on või ei ole inimeste peas. Paraku ei saa märkidesse ka kergemeelselt suhtuda. Massiteadvuses võivad need saada päästikuteks, millele vajutades võib inimesi ühendada, lahutada või amokki jooksma panna. Kui Eesti vabadussamba sihiks on ühendada, mitte lahutada, siis, valides tähenduste vahel, milles peegelduvad poliitilised, militaarsed, religioossed, kultuurilised ja universaalsed üldinimlikud tähendused, oleks ilus ja arukas valida viimased. Ja kui küsimuse all on igavik, siis peaks ju valikuks ka aega leiduma.