Vilde kaudu avastavad Krimmi eestlased veel tänapäevalgi omaenda juuri ning kodueestlased omakorda oma Krimmi jäänud suguvendi. Väsimatu Vilde märkis Krimmi reisil üles mõndagi olulist teistegi Krimmi rahvaste kohta. Uudishimu ja ajakirjanduslik fanatism sundisid teda võrdlema eestlase elujärge Krimmis elavate naabrite omaga. Külaskäigud saksa külla ja tatari pulma on Vilde reisimärkmete värvikaimad episoodid. Märgata inimest ja uurida tegelikkust oli kirjanik Eduard Vilde maailmatunnetuse alus ning elukreedo. Krimmis märkmeploki ja fotoaparaadiga ringi liikunud kirjanik omandas sealsete eestlaste hulgas aupaiste, mis pole tänaseni tuhmunud. Tänapäeval kõneldakse Vildest kui esimesest Krimmi eestlaste uurijast. Kurjade mõisnike eest Krimmi läinud ja seal vabamaid olusid otsinud eestlased asusid Krimmis enese teadmata läbi viima eestlaste esimest suuremat majanduseksperimenti. Eesti talupoja majanduslik vabanemine Krimmis algas XIX sajandi lõpul. XX sajandi algul, Vilde Krimmi ja Kaukaasia reisi ajal maitses Eesti diasporaa juba vaba turumajanduse mängureeglite ja oma töö vilju. Enesestmõistetavalt tabasid eestlasigi tagasilöögid: ebakindlus kohtade päriseksostmisel ja peremeheseisuse esialgne pelg maksid end kätte nii mõneski paigas, kus maaostuvõimalusest kiiresti kinni haaranud sakslased eestlastest rentnikud taanduma sundisid. Köleri nimega seostatud Kuntaugani kurbmängule (1882. a eesti talupoegade mõisaost, mis lõppes 28 perekonna täieliku pankrotistumisega. Sündmuse käigus kaotati ühtekokku 100 000 rubla, Eesti ajakirjanduses käivitus aga otsata sulesõda Köleri, tema seltsi ja J. Hurda vahel) lisandus teisigi kaotusi, ehkki vähem ränki.
Olgu kuidas oli, mõisate sundusest vabanenud talupoegade eneseteostus Krimmis oli samal ajal ka enesetõestus. Mõisamaid jahtiv eesti talupoeg näitas, et ta saab hakkama ? ilma sundijateta. Krimmi Eesti asunduste ajalugu kõneleb üha suuremast hulgast päriseks ostetud maast ning külade õitsengust, mis kestis 1930ndate alguseni. Krimmi teatmeteostes omaaegsetest eesti asundustest ei kõnelda, nagu poleks neid olnudki. Paremal juhul mainitakse eestlasi koos leedulaste, poolakate, t?ehhide prantslaste ja ungarlastega kui ümberasujaid tsaarivalitsuse kutsel. 2004. aastal välja antud Krimmi turistidele mõeldud entsüklopeediast võib aga leida paarirealise teate vene naturalisti ja filosoofi N. J. Danilevski kohta, kelle sõber eesti kunstnik J. Köler tahtnud rajada M?atkasse utoopilise sotsialismi vaimus talupoegade kolooniat (Russanov, I. V., Entsiklopedija. Krõm dlja vsjehh. Simferopol, Infolex, 2004, lk 236).
1908. aastal ilmavalgust näinud ?Prohvet Maltsvet? kõneleb muu hulgas kirjanikust, kes raius raamatusse suure tüki eesti väljarändamisajalugu, abiks kirjapandud mälestused (Gustav Malts, J. Freymann), dokumendid ja kõik see, mida oma silmaga Krimmis näinud oli. Krimmis võib tänapäevalgi näha seda, mis rahvastikugeograafi prof Ott Kursi sõnul on andnud põhjust nimetada Krimmi kommunismi muuseumiks.
Eesti väljarändamisliikumise uurijad on jõudnud Krimmi eestlaste juurde nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil. Krimmi eestlaste ümber püsinud vaikus on olnud teenimatult pikk. 1998. aastal esimest korda teoks saanud Krimmi eestlaste päevad olid esimene suurem suhete taaselustamiskatse. 2001. aastal peeti Krimmis teistkordselt eesti päevi ja tähistati Beregovoje eesti asustuse 140. aastapäeva, teoks sai ka esimene Krimmi eestlaste teemaline teaduskonverents. 2003. aastal tähistati 140 aasta möödumist Eesti väljarändajate tulekust tänapäeva Krimmi suurima eesti asustusega Krasnodarka külla.
Nüüd, 2004. aasta septembris, peeti teaduskonverents Simferoopolis ja avati Vilde mälestustahvel Beregovojes .
Tagantjärele võib öelda, et Vilde sattus Krimmi õnnelikul ajal. Ajaloo keerdkäigud on Krimmi eestlasi julmalt räsinud. Need, kes vastu on pidanud, vääriks igaüks oma raamatut. Selles mõttes võiks ?Prohvet Maltsvetit? ? kui meelde tuletada Vilde enda kommentaare teose kirjutamise kohta ? pidada eesti kirjanduse ainsaks päriselt lõpetamata romaaniks.