See pole siiski kaugeltki meie ainus valdkond, tegeldakse ka pärimusmuusika enese (s. o muusikalise teksti) uurimise ja publitseerimisega. Oma artikleid oleme avaldanud seni elektroonilistes ajakirjades Mäetagused ja Folklore ning muudes väljaannetes. Ulatuslikumate materjalipublikatsioonide ja uurimuste tarvis on meil olemas seeria ?Ars Musicae Popularis?, millest tänavu ilmus 15. number. Samuti osaleme akadeemilise rahvalaulupublikatsiooni ?Vana Kannel? ettevalmistamises, millest viimastel aastatel on ilmunud kolm mahukat köidet. Ja et eesti etnomusikoloogia teadustraditsioon polegi nii ahtake, nagu väidab retsensent, seda kinnitavad tõigad, et nüüdseks juba 26 aastat tegutsenud etnomusikoloogia osakonnas (varem rahvamuusika sektor) on viimase kümne aasta jooksul kaitstud neli doktorikraadi, et meie teadurite uurimusi ilmub igal aastal välismaal rahvusvahelistes väljaannetes ning lõpuks seegi tõik, et rahvusvaheline ekspertkomisjon on meid arvanud eesti teadusuuringute tippkeskuste hulka. Võib-olla oleme oma tegevusest seni laiemat üldsust vähe teavitanud, kuid kultuuriakadeemiast võrsunud rahvamuusikutele ei tohiks see teadmata olla.
Uus seeria ?Töid etnomusikoloogia alalt? on mõeldud just artiklite kogumikena, kus kavatseme edaspidigi avaldada nii eesti kui ka teiste maade etnomusikoloogide käsitlusi, sealhulgas oma konverentside materjale.
Mis puutub sellesse, et kõnealusel konverentsil (ja siis ka kogumikus) ei olnud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õpetusega ning kutseliste muusikute tegevusega seotud problemaatikat, siis sellest on minulgi kahju. Paraku ei tulnud ükski akadeemia õppejõud, vilistlane ega tudeng konverentsile esinema ega oma probleeme arutama. Nad olnuksid kindlasti teretulnud, nagu nad on seda olnud ka meie varasematel konverentsidel. Et neli kirjandusmuuseumi etnomusikoloogi jätaksid oma uurimisteemad ning keskenduksid just Viljandi Kultuuriakadeemiaga seonduvale, oleks ehk palju nõuda. Pigem sooviks, et nüüd akadeemia nime kandev õppeasutus lisaks rahvapillimänguoskusele edaspidi ka akadeemilisemat haridust pakuks ning potentsiaalseid uurijaid koolitaks, kes oleksid võimelised rahvamuusikaõpetuse ja kutseliste muusikutega seonduvat teaduslikult analüüsima. Samuti ootaks seda akadeemia õppejõududelt.
Üks hea näide ongi juba olemas: eesti etnomusikoloogid on saanud väärtusliku täienduse käesoleval aastal muusikaakadeemias magistritööd kaitsnud kultuuriakadeemia vilistlase Krista Sildoja näol. Ent temagi on keskendunud muule ainestikule, nimelt traditsioonilisele pillimuusikale ja mängutehnikale, millest on tõeliselt hea meel, kuna just rahvapillimuusika spetsialist meil seni puudus.
Tahaks loota, et eesti etnomusikoloogid ja kultuuriakadeemia jätkaks edaspidigi üksteisemõistmise ja koostöö vaimus.