Tõnu Lensment, kultuuriministeeriumi teatrinõunik: Tegemist oli meie iga-aastase tavaga: pärast majandusaasta aruande esitamist teeb minister riigiasutuste ja riigi sihtasutuste juhtidega väikese möödunud perioodi kokkuvõttevestluse. See on hetk, kus võetakse korraks aeg maha ja antakse võimalus öelda, mõlemal poolel. Seega rutiin.
Eelmises Sirbis ilmunud kultuuriministri intervjuu põhiteemaks on eelarvekärped. Mida tähendab teatritele tegevuskulude kärpimine 20% ulatuses – mille pealt peaks üks teater kokku hoidma?
Enamik teatrijuhte on seisukohal, et tegevuskulusid saab, ilma et peaks asutuse tegevuses tegema põhimõttelisi ümberkorraldusi, kärpida ehk „kokku hoida” maksimaalselt kuni 10%. Osa teatritel on piir veelgi madalamal – 7% ligi. Seega, rääkides riigipoolse tegevuskulude katte toetuse võimalikust kärpest 20% ulatuses, peaksime esmalt unustama mõiste „kokkuhoid”.
Riik annab kultuuriministeeriumi vahendusel teatritele võimalusi loometegevuseks. Kui tuleb senise loometegevuse toetuse summa vähendus 20% võrra, siis on see fakt, millest saame lugeda vaid üht – meil on vahendeid loometööks 2008. aasta tasemest 20% võrra vähem. Kuna olemasoleva käitumisharjumise juures olemasolevate kulude kokkuhoiuga sellistes tingimuses kaugele ei uju, siis ainus järeldus on – peab seniseid käitumisharjumusi mingil määral muutma.
Kuidas 20%line eelarvekärbe teatrite vahel jaotub – kontekstis riigiteatrid ja riigilt osalist toetust saavad väiketeatrid?
Kultuuriministeeriumil on tahe käsitleda riikliku tegevustoetuse eraldamisel kõiki etendusasutusi samadel alustel, sõltumata nende asutuste juriidilisest vormist. Kuid eks ta nii ole, et üks asi on tahe, teine aga võimalus.
Kui mõelda, et juba suveteatripiletid küünivad 300 kroonini, Estonia müüb „Minu veetlevat leedit” 480 krooniga, siis kas piletihinna tõstmine oleks üldse reaalne, et leevendada rahapuudust?
Ei. Piletihinna tõusuga võib hetkeks mingi efekti saavutada. Kui aga üritada kompenseerida piletituluga tegevuse muu toetuste osakaalu põhimõttelist vähenemist, siis asume tõenäoliselt teele, mis tähendab etendusasutustest enamuse puhul nende senise arengukava põhimõttelist ümberkirjutamist. See on võimalus, kuid vist mitte meie üleüldine siiras soov ja tahe.
Kultuuriminister väitis, et läbirääkimised 2009. aasta eelarvesummade üle seisavad alles ees. Millal jõuab järgmise aasta eelarvesõnum teatriteni?
Üsna tõenäoliselt ei too 2009. aasta riigieelarve etenduskunstide tegevustoetuse osas muudatust, millele leiaks lihtlabase lahenduse üheskoos Selveri asemel Säästumarketisse kõndimises. Seega siis seisab ees olukord, kus tuleb enne edasiminekut korraks maha istuda. Ainult kultuuriministeeriumi ametkonna istumisest ei piisa. Meie siiras soov ja tahe on, vaatamata üldriiklikule ajakavale selles osas, anda suurusjärkude osas nägemus 2009. aasta kohta teada enne jaanipäeva. Seega varsti.
Tegevuskulud katavad suures osas (mõnel teatril siiski vaid osaliselt) palgakulud. Enamasti kehtivad teatrites hooajalepingud, kevadest kevadeni, mis praeguseks juba loomingulisel personalil sõlmitud. Kuis teatrid järgmise aasta alguses kokku hoidma hakkavad (ehk siis nt koosseise vähendavad), kui selleks puudub rahaline kate?
Kui arvutada, siis kevadeni saab tänaseks rakendunud kohustused kaetud, päris kindlasti. Kuid sedasi sobiks arvutada ja lohutada vaid küünikul. Nagu eelnevalt mainisin, aitab meid muud laadi kokkuhoidmine, kui vaid see, mis kuludesse puutub. Ega me ei tea valmis lahendust. Aga tean, et see tuleb leida. Ja unustamata olulisimat – ka väike võimalus on teinekord suur võimalus.
Tundub, et olukord pole väga roosiline. Mida sina kui teatrinõunik ministrile soovitad?
Eks me püüa kõik koos ja igaüks eraldi oma põhitööga tegeleda. Kultuurielu, kuivõrd see parasjagu riigist sõltub, peab riigi poolt hallatud saama. Kärped eelarves on kärped, mitte maailma lõpp. Muutuvad mängu vahendid. Mäng aga käib edasi.