Luulel läheb Eestis suurepäraselt. Aastas ilmub üle saja algupärase luuleraamatu. Tugevad luuleaastad sammuvad üksteise järel hingamisruumi jätmata. Luulet kirjutatakse, sellest räägitakse ja kirjandusteadlane Joosep Susi kinnitab raadioeetris, et luuleväli on rikkalik. Samal ajal on luuleraamatute tiraažid kolmesaja ringis ja neid ostavad suures osas ühed ja samad inimesed.
Ma ei taha itkema hakata, aga näitena kannab 10 000 liikmega Facebooki grupi „Lugemise väljakutse“ üks tänavustest väljakutsetest pealkirja „Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikul üks luuleraamat …“ Tõtt riivav nali grupis, kuhu kuuluvad eranditult lugemishuvilised, vihjab, et suur luulepalavik köeb temperatuuril 37,1.
Lava õpetab
Minu tagasihoidliku tähelepaneku kohaselt haigutab eesti luules kuristik. Ühel pool seisavad lugejad, kes ahmivad endasse aastas sadu raamatuid. Teisel pool istuvad sajad uued luuleraamatud, millest kriitikud paarkümmend kunstiliselt kvaliteetseks hindavad, kuid mis kirjandusringkondadest ainult kergelt välja piiluvad.
Kas see on probleem? Kas kuristik üldse vajab silda? Kas luuletajad ja lugejad võiksid üksteist leida? Võiksid ju. Kindlasti on selleks võimalusi, ühe tugeva ühendava kandidaadina näen lavaluulet.
Ka minu puhul sai suurem huvi luule vastu alguse just lavaluulest. Varateismelisena sattus kätte luulekassett „Contra on õhk“. Lindistatud luuleüritusel kõlasid lõbusad värsid ja paroodialaulud, aga mis veelgi põnevam – publiku reaktsioon. Taustal huilgas, aplodeeris ja laulis kaasa paarkümmend inimest. Kui tihti kohtan sama emotsiooni praegustel luulesündmustel? Aga kui meeldivad erandid välja jätta?
Lavaluule väärib nii autori kui ka publiku tähelepanu. Sel on võime viia kokku luuletajad ja need, kes eelmainitud lugemisgrupi väljakutsesse ilma huumorita suhtuvad. Lavaluule võib hästi mõjuda ka luuletajale endale. Uute lugejate leidmise kõrval on isegi tähtsam võimalus laiendada oma haaret kirjutajana. Ma ei arva, et kõik luuletajad peaks piitsaga lavale ajama. Paljud autorid ja tekstid ei kuulugi lavale. Siiski on suurel osal luuletajatest ka oma loomingu esitajana hea potentsiaal. Kui natukene trenni teha.
Eesti luuleprõmmu üks eestvedajatest Sirel Heinloo näeb lavaluulel ka ekspordipotentsiaali või vähemalt vaatab seda eesti luule visiitkaardina, mis aitab kohalikku kultuuri kaugemale viia.
Viimasel kümnel aastal on mu enda radarile jäänud ainult kaks lavaluule nimetuse väärilist regulaarselt toimuvat kirjandussündmust: Tallinnas toimuv kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ ehk k6vn ja üle-eestilised luuleprõmmud. Kui k6vni hoiab koos täielik vaba lava formaat ning publiku ette astuvad ka lauljad, tantsijad ja vahel inimesed, kes üldse mitte midagi ei esita, siis luuleprõmm eeldab ettevalmistust. Need üritused on vastandlikud, sest kui k6vn oma anarhistliku olemusega peaaegu et eitab kirjandust kui produktsiooni, siis slämm lajatab väga selgepiirilise võistlusformaadiga, kus osalejatel on vähemalt reeglite järgi eesmärk olla teistest parem.
Luuleprõmmul tasub pikemalt peatuda, sest lavaluulekultuuri dresseerib see rohkem kui reegliteta vaba lava. Sellesse 1980. aastatel USAs sündinud range reglemendiga võistlusformaati, mille puhul toonitatakse, et tegemist ei ole võistlusformaadiga, saab suhtuda mitmeti. Mina näen seda rohkem üldise luuleelu elavdaja kui tõsise spordialana.
Idee autori Marc Kelly Smithi sõnul olidki formaadi ajendiks liiga igavad luuleõhtud. Väike adrenaliinisüst luulesündmuse uinunud kehasse võiks ju publikut meelitada küll. Slämmindust saadab aga ka varjupool: kolmeminutilise formaadi ja häid hindeid garanteeriva publiku emotsioonide kalastamine lihvib luule lõpuks ühetaoliseks. Efektseks, kuid hingetuks tooteks. Sama, mida muusika puhul heidetakse ette Eurovisionile.
Tahad olla medaliga luuletaja? Vali teemaks diskrimineerimine. Vali trauma. Vali klassivõitlus. Ole emotsionaalselt ülepingestatud. Manipuleeri publikuga. Ütle, et järgneb väga isiklik tekst. Nuta laval. Pühenda tekst varalahkunud sugulasele. Lisa lihtsaid riime ja nuta siis. Mine endast välja. Nuuksu rõõmust. Anna endast kõik. Lagune laval tolmuks. Kummarda. Nopi punktid.
Kas slämm teeb siis luuletajad paremateks esinejateks, kuid haamerdab samal ajal kõik ühenäolisteks biidipoeetideks?
Slämmi põrguringid
Selleks et parem ülevaade saada, käisin 2022. aastal esineja ja kuulajana läbi kõik slämmi põrguringid. Tallinna eelvoorust kuni Euroopa finaalini, kus Eestit esindas Mari-Liis Müürsepp.
Vahelepõikena – Eesti luuleprõmmu kultuur on õhuke. Esimene poetry slam toimus küll juba 2004. aastal ja sinna olid kaasatud ka Jan Kaus, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Triin Soomets, kuid vahepeal varjusurmas olnud ning kümnendi keskel taassündinud formaadi lõi 2020. aastal uuesti uppi pandeemia. Nüüd on slämm taas jalul.
Ja on, kuhu areneda. Megalomaaniasse minnes: 2022. aastal toimus Viini Burgtheateris slämmifinaal kõikide saksa keelt kõnelevate piirkondade luuletajatele. Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Lõuna-Tirooli provintsist Itaaliast, Belgiast, Luksemburgist ja Liechtensteinist oli luulemaratonile tulnud 110 luuletajat ja 20 tiimi (kus oli 40 luuletajat). Nelja päeva jooksul kuulas neid 5500–6000 luulehuvilist, finaalis oli kuulajaid 850–1300.
Eesti luuleprõmmu täispotentsiaal on veel kasutamata, eriti Tallinnas. Eesti kolmes linnas (Tallinn, Tartu, Pärnu) toimunud üheksas eelvoorus osales mullu kokku ligi 70 esitajat. Hispaanias slämmitakse 33 linnas. Mõtteainet, Kohila!
Eelvoorude tase on Eestis väga kõikuv, aga seda meeldivalt. Ühtegi selgelt slämmiformaadile kirjutajat meil ei ole. Kõik on aus kraam ning publik haigutama ei kipu, sest õhtu ise liigub tempokas taktis. Hindamine tekitab küll alguses ebamugavust, sest kuidas peaks üks empaatiline inimene luulet üldse hindama? Me küll valime Eesti laulu, korraldame romaanivõistlusi ja jagame aastas kümneid auhindu. Igaüks neist kinnitab, et mingi kunstiteos on justkui parem kui teine. Luuletuste ritta seadmist peetakse sellegipoolest patuks. „Kas sina tuled ütlema, et selle teise luuletaja süda on suurem kui minul?“
Eesti slämmi finaal 18. augustil 2022 Tartus möödus üle keskmise energiliselt. Kõige kõrgemad punktid ja koha Euroopa finaalis pälvis Mari-Liis Müürsepp. Arvestades, et umbes pool sealsest publikust oli slämmil esimest korda, leidis Müürsepp tõenäoliselt oma ilmunud raamatutele ka uusi lugejaid.
Detsembris korraldatud Euroopa finaalis sai aga näha slämmijate tipptaset. Roomas toimunud üritusel olid esitused lihvitumad ja grammike lähemal mu eelarvamusele tootena pakutud kunstist. Aga ainult grammike. Olukord oli siiski palju nauditavam ja palju vähem hirmus, kui alguses kartsin. 24 finalistist ainult kaks mängisid liiga läbinähtavalt punktimängu. Pigem vaatas vastu väga lai ampluaa eripalgelisi luuletajaid.
Ühtegi selget esitluslaadi või žanri välja ei joonistunud. Esineti emakeeles, inglise keeles, loeti riimluuletusi, vabavärsilisi riimluuletusi, manamisi. Oli huumorit, sürrealistlikke tekste, luuleeksperimente.
Lavaline olek varieerus. Kui Soome luuletaja Jarkko Jokinen esitas vaimukaid lühipalasid nullstiilis, siis Prantsuse esindaja Canard elas oma armuelueksimusi laval peaaegu et uuesti läbi. Sealjuures veenvaltki. Leedu luuletaja Juozas Ališauskas tegi ergutustantsijate rütmis poeemi depressioonist: „Ütle De, ütle Pre, ütle Ssioon. Ütle depressioon!“. Austria luuletaja Elif Duygu võrdles immigrandi elu kurgiga juustuburgeri vahel – et ei sobi hästi kokku, aga mis sa teed.
Slovakkia luuletaja Tomàš Šràmek esitas naljaluuletuse robottolmuimejast, kellega konflikti sattudes pidi ta kodust välja kolima, nii et elab nüüd tänaval tolmuimejapakendis. Tšehhi luuletaja Vašek z Aše kihutas oma tekstiga läbi abstraktse virtuaalkonto loomise, mis kuidagi lõpule ei tahtnud jõuda. Kõik tekstid vuristas ta ette oma emakeeles, kuid niisuguse originaalsusega, et tuli finaalis lausa kolmandaks.
Hispaania luuletaja Pablowski, kes ka meistriks kuulutati, esitas sugestiivset sürrealistlikku teksti klassivõitlusest ja maskuliinsusest, pannes publiku peaaegu püsti kargama. Tema intensiivsus ei tulenenud hääle tõstmisest, vaid sündis tänu hääle, rütmi ja veenvusjõu ühendamisele. Itaallane Filippo Capobianco, kellega ta finaalis vastamisi sattus, oli igas voorus näidanud eri palet – nii huumorit kui ka südamlikkust.
Ühest eelvoorust jäi kõige enam meelde Luksemburgi luuletaja Nicolas Calmes’i fraas „Protect the wolves from the sheep, the strong from the weak“ – selle võib tõlkida kui „kaitske hunte lammaste eest, tugevaid nõrkade eest“. Kõlab nagu riimi läinud Nietzsche.
Kokku esitati kolmes voorus 62 luuletust ning kõigil peatuda ei jõua. Ainus teema, mida üldse ei käsitletud, oli sõda. Isegi mitte vihjamisi. Oodatult või ootamatult ütlesid ka hiljem luuletajad, et see on liiga keeruline teema, et üldse ette võtta. Ukraina luuletajad seekord ei osalenud. Luuleprõmmu korraldaja Sirel Heinloo, kes on näinud ka 2018. aasta Euroopa luuleprõmmu Budapestis, meenutas, et tollal käsitleti ärevaid ühiskonnateemasid hoopis rohkem: „Külas olid prõmmu isad Marc Kelly Smith ja Bob Holman ning teemad olid globaalsemad. Äng ja pinge olid õhus. See oli Trumpi aeg, paadipõgenike aeg ning võistlusel osales ka üks ukrainlane verise sõjaluuletusega.“
Luuletus-luuletus, hakka pähe!
Püüan mõne järeldusega otsad kokku tõmmata. Ma ei arva, et eesti luule vajab päästerõngast. Mulle meeldib idee, et lava toob luuletajad ja kuulajad kokku. Slämmiluule üritused on keskmisest kepsakamad luulesündmused, kus katsetatakse nii luule lugemist kui ka kuulamist. Võib-olla seda loo alguses mainitud kuristikku ei olegi ning tahtsin lihtsalt kirjutada, et käisin Roomas. Võib-olla. Võib-olla.
Lõpetuseks üks tähelepanek. Euroopaslämmi finalistid moodustasid värvika galerii eri stiilidest ja toonidest. Siiski oli kõikidel esinejatel üks ühine joon: igaühel oli tekst peas. Kui tihti näeme seda luulesündmustel? Kui tihti on mul endal tekst peas? Ehk oleks seegi juba päris korralik hüpe?