Kirjandus ja kujutlus

Tallinna poolt tulles pääseb Paistusse pärast Viljandit Karksi-Nuia teed mööda Loodi juurest Paistu peale pöörates. Õige pea hakkab paistma Paistu kiriku kukk. Kui teil on  õnne ja te saate kohale jõudes võimaluse ronida Paistu kiriku torni, mõelge Salme Ekbaumile ja tema  Paistu kiriku tornist pääsukese lennutamise luuletusele. Siis vaadake sinna, kus on Viljandi, ja mõelge ajale, kui väliseestlased Eestis käima hakkasid. Manage silme ette toosama viirastuslik pilt Torontost Tallinna saabunud ja sealt eriloaga Viljandisse (mitte Paistusse!) paariks tunniks käima lubatud eksiilkirjanik Salme Ekbaumist, kes talle vastu tulnud Viljandi näitleja Elle Eha-Arega nagu unenäos mööda vana koolilinna tänavaid uitas. Kujutlege kirjanikku peatumatult ja tagasi vaatamata, otsekui transis, linna piirini jõudmas ja sealt somnambuulse koduigatsuse ajel edasi tõttamas, mis, nagu kõneldakse, olevat rahutuks, seejärel ärevaks teinud paarkümmend meetrit kirjanikust ja näitlejannast tagapool kõndinud eriteenistuse töötaja. Hämmeldunult lähemale tõtates hüüatanud too värisevale, ent uhke peahoiu säilitanud Salme Ekbaumile: „Aeg on läbi!”

Salme Ekbaumi ja Minni Nurme luuletused mõjuvad nagu heiastused. Eleegilisus ja pildilisus koos mingi erilise, vaid neile omase loodustajuga kuuluvad õeste loomingu juurde. Sellest luulest aimub aga ka Lõuna-Eesti kirjanike lüürilisust ning kirjutamislaadi, mida iseloomustavad sõnad „juuresolu” ja „ürgsus”. Viimast sisendab ka Paistu ümbruse loodus. Nagu miraaž ilmub loojangueelsel sügisesel maastikul rändaja silme ette Paistu põrguorg. Sealt alla vaadates mõelge mälestustele ja inimestele, keda mõlemad kirjanikud oma loomingus on jäädvustanud. Kujutlege, missugune oli kodu ja maailm, kus Salme ja Minni vana isa Nurme Johan põldu kündes laulis. Kirjandus ongi kujutlus.

Õed Brontëd

Salme Ekbaum ja Minni Nurme (sünd Neumann) on nagu eesti kirjanduse õed Brontëd. Ehkki viimaseid oli XIX sajandi esimesel poolel väikesest maakohast Haworthist kirjandusse pürgimas tervelt kolm: Charlotte (1816–1855), Emily (1818–1848) ja Anne Brontë (1820–1849).

Õdede Brontëde ja Neumannide sünniaegade vahele jääb täpselt sajand. Erinevalt Brontëdest, kellest kahe (Emily ja Anne’i) eluiga jäi väga lühikeseks, elasid õed Neumannid vanaks. Aeg, maa ja olud, milles Brontëd ja Neumannid elasid, olid erinevad. Kuid mitte õeste suundumused.

Charlotte, Emily ja Anne’i haridusele ja kirjanduslikule eneseteostusele orienteeritud meelelaad oli omane ka õdedele Neumannidele: mõlemad olid lõpetanud Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumi, Salme Ekbaum omandas Tartu ülikoolis farmatseudi hariduse, töötades ja teenides endale ülalpidamist apteekides mitmel pool Eestis.

Minni Nurme unistas kirjanikuks saamisest juba koolitüdrukuna. Kirjandus andis tiivad ja keskkooli lõpetamise järel tuli Minni Tallinna, lootuses siin kirjanikuks saada. Minni Nurme esimesed luuletused olid selleks ajaks juba trükis ilmunud, 1939. aastal nägi ilmavalgust ka tema esikromaan „Kentaurid”, kus noor autor käsitles maalt linna tulnud noore neiu iseseisvumist.

Õdede Brontëde puhul rõhutavad kirjandusuurijad nende kasvamist G. G. Byroni ja W. Scotti mõjuväljas. Byroni müstitsistlikust mõjust kõneldakse Emily Brontë „Vihurimäe” puhul; byronlikkust täheldatakse ka Charlotte Brontë „Jane Eyre’i” meespeategelase puhul. Anne Brontë romaan „Agnes Grey” oli tagasihoidlikum. G. G. Byron nagu ka P. B. Shelley olid õdede Neumannidegi meeliskirjanikud. Minni Nurmet tuntakse kui G. G. Byroni suurimat eestindajat. 2006. aastal ilmus tema tõlgitud Byroni mahuka luulevalimiku uustrükk.

Salme Ekbaum debüteeris läände põgenemise järel Eestis kirjutatud haiglateemalise romaaniga „Valge maja” (1946), kuid rohkem tuntakse tema kolmeosalist romaani „Ilmapõllu inimesed” (1948), kus vaatluse all Viljandimaa suurtalu elu enne sõda ning peretütarde käekäik pagulastena. Maapere ja maakoha meisterlik kujutamine kuulus loomuldasa Salme Ekbaumi kirjandusliku ande juurde. Teemad, mida käsitlesid kirjanikest õed oma romaanides, tunnistasid nende eneste ideaale ja pürgimusi. Mingi eriline eluihk, õigluse ning armastuse igatsus kuuluvad nende tegelaste juurde niisama enesestmõistetavalt nagu kirjanike juurde, kes nad loonud on. See igatsus leiab ülenduse luules. Siin saab kodust kõigi igatsuste kvintessents ning vaid siin saadakse „vabaks kui lõo” (Minni Nurme). Siin sünnib see, mille kohta kirjutas müstilises luuletuses „The Old Stoic”  varalahkunud Emily Brontë: „Ja kui ma palvetan, siis ainus palve,/ mida poetavad mu huuled,/ on, Sa jäta süda, mida praegu kannan,/ ja anna mulle vabadus!”