Astrīde Ivask: kirjanikud võiksid omavahel rohkem suhelda.
Riia südalinnas on vaikne tänav nimega Pulkveža Brieža iela (polkovnik Briedise tänav), mille ääres vanas kõrges kivimajas elab läti luuletaja ja tõlkija Astrīde Ivask, neiupõlvenimega Astrīde Hartmane. Kümne minuti kaugusele jääb Skolas ielā 13 (Kooli tänav 13), kus Eesti saatkonna majas veetis oma lapsepõlve Astrīde Ivaski abikaasa, eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane, ajakirja World Literature Today (kuni 1977. aastani Books Abroad) toimetaja USAs aastatel 1967 – 1991 Ivar Ivask. Enne sõda Astrīde ja Ivar teineteist ei tundnud. Astrīde ja Ivar tutvusid 1944. aastal Saksamaal, kus mõlemad lõpetasid Marburgi ülikooli. Pärast abiellumist rännati üheskoos USAsse. Riia oma igakevadise kastaniõitevalguse ja vanade tänavatega heiastus neile vaid mälestustes. Astrīde ja Ivar Ivaski kodune keel oli eesti keel. Keeli, mida Astrīde Ivask valdab, on palju: läti, eesti, prantsuse, saksa, inglise, rootsi, itaalia, vene. Raamatukoguhoidjana tööd alustanud ja keeleõpetajana tegutsenud Astrīde hakkas üsna varsti ka tõlkima, kirjutama retsensioone ja koostama Välisläti kirjandusajakirjadele (neid oli palju!) luule erinumbreid. Tema enda debüütkogu “Järve ristsed” ilmus 1966. aastal. Selle nimiluuletuse ja veel rea teisigi on eesti keelde tõlkinud Marie Under. Tänaseks on koos tõlkekogudega ilmunud 15 luulekogu ja nende eest on ta pälvinud mitu kirjandusauhinda. Astrīde Ivaski algatusel on loodud ka Ivar Ivaski mälestusfond, mille asjatundjatest koosnev žürii annab iga kahe aasta järel välja Ivar Ivaski auhinna viimase kahe aasta jooksul ilmunud kultuuripiire laiendava luule-, essee- või tõlkeraamatu eest. 2002. aastal pälvis selle Jüri Talvet, 2004. aastal Toomas Paul. Tänavune auhinnasaaja selgub Ivar Ivaski 79. sünnipäevaks, 17. detsembriks.
Olete elanud väga mitmes paigas: Saksamaal, USAs Minnesotas ja Oklahomas. 1991. aastal kolisite Iirimaale. Jäite sinna pärast Ivari surma kaheksaks aastaks, kuni 2001. aasta alguses tulite aga tagasi oma lapsepõlvekoju Riiga. Miks te suurte muutuste järel kohe Riiga ei tulnud?
Ivar tahtis Tartusse, mina Riiga. Lõpuks valisime Iirimaa. Ivarit lummas Iirimaa ja sealne keldi kultuur. Tal on üks isikliku kogemuse põhjal kirjutatud luuletus vanast ja haruldasest Kellsi raamatust. Kui me esimesi kordi Iirimaal käisime, siis tohtis seda raamatut puudutada, koguni lehitseda, mis praegu tundub uskumatuna. Võib-olla see raamat otsustaski asja. Kohanemine Iirimaal polnud nii raske kui USAs, kus meil kõigepealt tuli läbi murda sõjapõgenike suhtes valitsenud ükskõiksusest. See oli raske, kuid noores eas saadakse raskustest lihtsamini üle. Olen elu jooksul palju kordi kolinud ja alati on kahju sõpradest, kes maha jäävad.
Teil on ilmselt kogu elu olnud palju sõpru. Kas ka nüüd, Riias?
Häid ja lähedasi sõpru on mul tõesti siinsete lätlaste hulgas – neid on minu meeleheaks juba põlvkonniti. Uute sõprade hulgas olen leidnud ka sugulashingi, keda nüüd meenutan tänus ja mälestustes. Mind ümbritsevate heade inimeste tõttu ei tunne ma end üksildasena, olen liigutatud nende tähelepanust.
Mis oli teile Riiga tagasi tulles suurim üllatus?
Hea üllatus oli, et ma võisin igal pool läti keeles kõnelda. Olin õnnelik, et ma ei pea otsima seda üht ja ainukest läti keele kõnelejat, nagu oli tavaks saanud konverentsidel või kokkusaamistel Ameerikas. Kuid üsna pea tabas mind ebameeldiv üllatus: ma siiski ei saanud igal pool läti keeles suhelda. Kuid ma olen hakkama saanud: nende aastate jooksul, mis ma Riias tagasi olen, ei ole ma kordagi pidanud igapäevases asjaajamises vene keelt kõnelema. Ma järgin oma põhimõtteid.
Millest te siin elades kõige enam puudust tunnete?
Ma arvan, et kirjanikud võiksid tänapäeval üksteisega rohkem suhelda. Tunnen tõsist puudust põhjalikest aruteludest loetud raamatute üle. Kirjandust ilmub tohutult palju, küllap ka loetakse palju, kuid kui paljud inimesed kõnelevad kokku saades kirjandusest? See olukord võib kahtlemata veel muutuda. Elu on täis üllatusi ja head üllatused genereerivad palju positiivseid tundeid.
Aga edasise tubase intervjuu asemel ütleb Astrīde, et nüüd tahab ta mindki üllatada – ja juhatab mu vanaaegses liftis sõitmise järel läbi hämara trepikoja avarasse siseõue. Seal, kahest suurest kivimajast piiratud sisehoovis, keset südasuve ja süda-Riiat avaneb mu silme ees hunnitu vaatepilt – hoolikalt pöetud ja kastetud muruplats, ühes servas kaunid lilled, teises jaapanipärased puud-põõsad. Seisan ja kuulan, kuidas Astrīde kõneleb oma elu aedadest, alates aiast, mis oli tema ennesõjaaegses suvekodus, Läti armee ülemjuhataja staabiülemast isale kuulunud Lestene mõisas – seal, kus Astrīde lapsepõlves kõiki maatöid tegema õppis –, kuni tema enda rajatud aiani Iirimaal.
“Oklahoma aias olid meil ka Ivari Rõngu puud: kask, pihlakas ja uibu,” meenutab Astrīde. Need puud on tänaseni “Verandaraamatu” luuletuses alles.
“Kõige raskem oli aia rajamine Iirimaale: sealne kliima soodustab “džunglistumist”. Just siis, kui aed oli saavutanud oma maksimaalse ilu, lahkusin ma Iirimaalt. Selle aia siin otsustas rajada maja nõukogu. Inimesed soovisid seda ja nüüd, siin seistes ja seda ilu imetledes, usun ma, et aiad käivad mul järel,” ütleb Astrīde.
Astrīde kodunt ja tema kõiki euroopa keeli hõlmava rariteetse raamatukogu juurest lahkudes heidan pilgu elutoa ukse kõrval klaasvitriinis lebavale haruldasele inkunaablile, suurele ravimtaimede entsüklopeediale. Ivari käekirjaga sildike selle all teatab: Hieronymos Bock. Kräuter Buch, Strassburg 1551. Avatud leheküljelt vaatab vastu sajandeid tagasi elanud David Kandeli nimelise kunstniku puulõige, millel väike habras heleroheline taim. Raamat, taim ja nähtud üllatusaed jäävad mõtetesse kummitama, sundides küsima: kas ei aja raamatutaimedki oma salajuuri, mis pressivad end läbi vitriiniseinte, põrandate, lagede ning tänavasillutise, kulugu selleks kui tahes kaua, kulugu või nelisada viiskümmend viis aastat – kuni leiavad üles õige aja ja koha. Kuni sünnib aed luuletaja koduõuel.